Albertína býr í skrýtnum heimi. Þar finnast engar bækur og í skólanum lærir hún bara um vexti og lán. Internetið var bannað löngu áður en hún fæddist og hinn hræðilegi Gullbanki er langt kominn með að sölsa veröldina undir sig. Og svo byrjar fullorðna fólkið að hverfa. Dag einn birtist tröllkonan Huld með risastórt bókasafn og hættulega þekkingu. Ekkert verður sem fyrr.
Thorarinn Leifsson graduated as a fine arts painter from the Icelandic Academy of Arts in 1989. In the same period he worked as a street painter in Western Europe. After graduation from art school he worked as an illustrator, billboard painter, and graphic designer for decades. Leifsson is known for his imaginative books which have been published in various languages. Some of Leifsson's recent work is influenced by his experience as a tour guide in recent years.
Lugu tulevikumaailmast, kus lastele ei õpetata koolis enam kirjutamist ja ainsaks lugemisvaraks on šampoonipudelid. Kuldpanga nimelisel firmal on totalitaarne haare kõigi ühiskonna aspektide üle, kuid õnneks tõttab appi sigareid suitsetav vanaema, kelle lemmikraamat on kindlasti „Anarhisti kokaraamat.“
Täpselt miski, mis mulle kümneaastasena meeldinud oleks - kogu looga käib kaasas värvikas tegevustik ja kummalised tegelased. Aga siin on see lasteraamatu huumori liialduste teema, et kui kellelgi on kallis vest, siis juba üks selle nööp maksab mitme auto hinna jne. Ma vist ei olnud sellise tegelikult heas mõttes tobeduse lainel. Ka tempo on ülikiire, väga suured asjad juhtuvad nõnda kähku. Aga tore teema ja lahe on ka see, et raamat sobib hästi esimeseks tutvuseks düstoopia žanriga.
Jätkan Islandi kirjandusega tutvumist. :) Seekord on tegemist siis lasteraamatuga. Raamat algab hoiatusega: "Ettevaatust! Raamatute lugemine võib lastel põhjustada ebavajalikke mõtteid." Düstoopilises maailmas on raamatud kadunud, lugemist enam koolis ei õpetata (seal õpitakse vaid intresside arvutamist), arvutitega saab suhelda rääkides. Lapsed on siiski lugemise selgeks saanud, lugedes näiteks vannitoas šampoonipudelite tekste. :) Ootamatult tuleb aga vanaema Huld koos oma miljonite raamatutega ja "rikub" lapsed ära ning muudab maailma, kus seni oli tähtsaimal kohal raha ja tarbimine. Hoiatav ja mõtlemapanev raamat. Nii et lugegem. :)
lugedes oli kogu aeg veidi tunne, et ee, misasja. aga läbi ta sai (ja kiirelt läks) ja tagantjärele vaadates, tavaline lasteraamat. hulk uskumatuid seiklusi ja veidi maagiat ja paar üle võlli paha täiskasvanut ja mõned head ka ja kogu maailma päästmine on laste kätes.
tutvustuse põhjal veidi kartsin raamatu kui füüsilise objekti idoliseerimist siit, aga seda ei olnud, raamatud olid hinnas sellena, mis nad ka minu meelest on - sisu, info, lugu. maailma ähvardavaks ohuks ei olnud mitte raamatute halvasti kohtlemine, vaid mittelugemine.
ühesõnaga, omas kaalukategoorias täitsa tugev tegija.
*** "Mõnest raamatust peab vaid maigu suhu saama," ütles ta, "teise peab korraga alla kugistama, ja viimaks on sellised, mida peab mõnuga mugima ja siis laskma seedida. Aga nad kõik elavad sinu sees edasi. Jah, võib öelda, et sinust saab see, mida loed."
Mõnusalt õpetlik lugu nii lastele kui ka täiskasvanutele. Ütleks, et sobib vabalt vanemale lugejaskonnale, kel pole lastest peategelaste vastu midagi. Iseenesest on temaatika üsna karm ning käsitletakse paljusid teemasid, mis tänapäevalgi täiesti (või ehk veel enam) aktuaalsed. Ka lugemisel ja armastusel raamatute vastu on teoses suur osa; tähendab, ilmselgelt on, kui pealkirja arvestada. Rohkem väga ei tahakski öelda, mida vähem teada, seda huvitavam ja kummastavam on lugemiselamus.
Hindeks paneksin isegi 4,5 ja soovitaksin julgelt. Juba ainuüksi tõlge on seda väärt. Sõnavara on tõlkijal vapustav ning ka keelemängud on hästi tõlgitud. Originaalkeelt ei oska ma sõnakestki, aga tundub, et on igatahes hästi eesti keelde osatud ümber tõlkida ja kohandada.
Mi sono innamorato di questo libro leggendo la sinossi, e quando si e' presentata l'occasione di leggere la copia in possesso della principessa di casa non mi son lasciato scappare l'occasione. Confesso che i primi capitoli mi hanno un po' deluso, poi pero' c'e' stato un crescendo fantastico, con una fase assolutamente godibile e con alcune trovate fantastiche. L'arrivo improvviso di nonna Huld, le dinamiche distorte della banca Aurea, il modo in cui si forma la banda di bambini che deve salvare il mondo sono perfetti. Nel proseguio la storia forse si perde un po', e il finale lascia un po' il gusto di una occasione mancata, ma tutto sommato il libro e' godibile, divertente, e con alcuni spunti di riflessione interessanti.
Oleksin märkinud viis tärni, sest kuni viimase viiendikuni oli tõesti muhe (kohati must) huumor ja lahe lugeda. Samas liigitus see raamat minu jaoks ka kategooriasse, kus lugeda on mõnus, aga sisu kustub meelest enam-vähem kohe pärast lugemist. Kuna algus oli muljetavaldav, plaanin millalgi üle lugeda.
Interessante l'idea della nonna custode di libri, cultura e memoria. Da quando arriva lei, gli eventi diventano più interessanti. Poi l'autore si perde nello spazio, insieme ai suoi piccoli protagonisti, così come la morale, che non è così chiara. Il finale, poi, sembra scritto di fretta... Si poteva fare di meglio. Carine le illustrazioni, dello stesso autore.
Albertina elab maailmas, kus lugemist peetakse laste jaoks kahjulikuks, koolis ei kasutata õppimisel raamatuid ja kõige tähtsamaks peetakse arvutusoskust. Täiskasvanud järjest kaovad ning paljud lapsed peavad omal käel hakkama saama. Albertina pere on just kolinud uude, Kuldpuuri-nimelisse majja ning samas on tema vend kusagile saladuslikult kadunud. Uus kool kahjuks ei rõõmusta teda samuti millegi heaga, sest klassikaaslased kasutavad asjade klaarimiseks meelsasti vägivalda. Äkitselt kaovad ka Albertina vanemad.
Lohutusena aga saabub just enne vanemate kadumist kusagilt äkitselt vanaema Hulda, ühes kellega ilmuvad Kuldpuuri korterisse tuhanded raamatud. Ning selgub, et sellest saladuslikust vanast naisest on paljud Albertina koolikaaslased juba palju lugusid kuulnud...
Kiirelt loetav raamat, mis võiks praeguselgi ajal meid mõtlema panna: "Ma ei suuda seda uskuda," katkestas Viiruse-Valli hüüatus järsku vaikuse. "Siin on kirjas, et maakera on planeet, mis tiirleb ümber Päikese! Ja ümber Maa tiirlevad teised taevakehad! Vaadake neid pilte." Ta näitas neile suurt musta üle kahe lehe ulatuvat pilti: "See on Maa. See on Kuu. Kuu tiirleb ümber Maa. Maakera polegi lame, nagu me oleme alati arvanud."
La folle biblioteca di nonna Huld più che un libro per ragazzi, mi pare quasi una storia allegorica valida per chiunque. Infatti la protagonista Albertina, di 11 anni, vive in un mondo in cui leggere è proibito, gli adulti sono ossessionati dal lavoro e schiavizzati dalla Banca Aurea, che non chiede interessi solo economici ma letteralmente capitale umano, e i bambini lasciati a loro stessi finiscono per ribellarsi grazie all'arrivo di una stramba vecchia e del suo carico prezioso di libri. Lo scrittore islandese Thorarinn Leifsson mescola il grottesco con riflessioni esistenziali e temi scottanti (ad esempio i ragazzini nella loro lotta contro l'avidità della Banca Aurea ipotizzano di farsi saltare in aria), riuscendo forse a spiegare l'assurdità della società contemporanea meglio di un resoconto sociologico. Molto originale.
Nutrivo grandi aspettative per questo libro, tutte ampiamente disattese. Immaginavo un bel romanzo distopico per ragazzi, qualcosa nel solco di 1984 o Fahrenheit 451, ma decisamente non è il caso. Qualche buona idea c’è, ma specialmente nella seconda metà del romanzo la vicenda perde ogni credibilità, è troppo surreale. E se l’intento era questo, unire una situazione distopica ad elementi più fumettistici, il risultato non mi ha convinto. Deludente il finale: è stato tutto un sogno della piccola protagonista? Secondo me non è chiaro nemmeno all’autore. Se a questo si aggiunge un immaginario grottesco con viaggi interplanetari che avvengono tuffandosi a capofitto nella tazza del gabinetto abbiamo un quadro completo di ciò che offre questo libro. Not my cup of tea.