Hiina tunnustatud nüüdiskirjaniku Qiu Huadongi (snd 1969) novellikogumik “Suured kalad, väiksed kalad ja tillukesed krevetid” kujutab agraarsest külaühiskonnast pärit noorte vaimset seisundit tormiliselt arenevas infoühiskonnas, kus nad ei suuda kohaneda. Linnalik elulaad oma võimaluste ja ahvatlustega tõmbab neid jäägitult enda poole, kuid samas nad kogevad võõrandatust, suurlinlikku üksildust ja võimetust võidelda keskkonna saastatuse, korruptsiooni ja ühiskondliku ebavõrdsusega, satuvad kasiinomaffia võrgustikku, kuritegevuse, narkomaania või prostitutsiooni teele ning lõpetavad oma elu traagiliselt. Novellide näitelavaks on maailmametropol Peking.
Raamatu on tõlkinud Elina Adamson ja andnud välja kirjastus BRI @ Ko.
mul läks selle raamatuga nii nii kaua, sest mulle juhtusid miskipärast kätte ainult lühijutukogumikud ja mul sai villand,,,
igastahes see raamat on kolm mis on nelja poole teel aga ei tea kus teel, sest see oli lihtsalt nii kummaline raamat. see oleks veits nagu tulnuka poolt kirjutatud, aga tegelt mitte, sest autor tabas inimese mõttemaailma päris hästi ja tundeliselt, kujundirikkalt jnejnejne “Mees tellis tako. “Mulle tako meeldib,” lisas ta.” maeisaaaaru see on nii veider ja naljakas haha, miks ta nii kirjutab!?!??! või siis see, et üks mees lahutas oma naisest, sest ta naisest sai audiofiil. tere???!!!!??🤙 ja veel naine, kes sünnitas plastikust beebi, sest ta mees oli muutunud plastinimeseks?! väga põnev ja väga kummaliselt kirja pandud.
linnateema tuli palju esile läbi lugude. kuidas inimene mõtestab linna, mis on linna olemus jnejne. veel ilusaid asju ka nagu lained, vesi, kaared, muusika, kalad (!!!!) ja pluss punktid ka selle poolest, et lugesin siit lause, mis keeras minu jaoks kõik täiesti pahupidi, tekitas mingisuguse veidra obsessiioni kalade vastu ning millele ma ikka veel mõtlen. “On ainult üks viis kalaks hakata ja see on surm.”