selliseid raamatuid lugedes saad aru, milllist austust ja lugupidamist väärivad naiskirjanikud. Mees kirjutab raamatu, vahepeal joob, laaberdab, liiderdab, tunneb end ohvri ja märtrina. Naine kirjutab, kasvatab selle kõrvalt lapsed ja mehe ning hoiab elu korras. ja see nõukaaegne ( ok tolk ja maimik tänaseni) klišee, et naine kodus, ei saa minna. midagi, millest ma absoluutselt aru ei saa- miks sa elad sellise inimesega, keda kardad ja kes ei lase sul olla joodik
Minavormis kirjutatud lugu r22gib Sandri m6tisklustest minevikust, mida ta m6lgutab Seevaldis alkoholismi ravil olles. Huvitav teema ja kaasakiskuv stiil ei lasknud raamatut k2est panna, lugesin ta kahe p2evaga l2bi. Ma ei tea mil m22ral ta on autobiograafiline, aga igal juhul avaneb lugejale Sandrist p2ris intiimne pilt, kui ta oma elu syndmuste yle kriitiliselt arutleb. Mulle meeldis, et autor ei yritanud j2tta peategelasest head muljet, kuigi Sandri j2rjekindlad seksistlikud kommentaarid k2isid kyll natuke pinda. Aga eks Eesti oligi ypris patriarhaalne Kaugveri ajal (romaan avaldati 1971), niiet v6ibolla oli Sandri suhtumine loomulik.
Seda romaani lugedes oli mul tükk aega tunne, et autor on raha vajanud ja siis kiiruga midagi valmis visanud. Kuna kandvat ideed ei ole olnud, siis traageldas rea kusagilt kuuldud või autobiograafilisi lugusid kokku, kallas kerge filosoofilise kastmega üle ning kasseeris honorari sisse, et minna pidu jätkama. Lõpp hakkas mingit seost looma ja liiderdajast joodiku südamepuistamine ilmet võtma, aga minu jaoks see lugu enam ei päästnud. Võimalik, et ma teen Kaugverile muidugi liiga. Tema stiil oligi kirjutada oma ajast ja inimestest, analüüsivalt ja põhjus-tagajärg seoseid otsivalt. Iseennast ja oma tuttavaid kasutas ta kirjutamisel ilmselt hoolega ära ning Volgad ja konjakid paistavad talle olevat väga olulised olnud. Aga mitut ta romaani jutti lugeda läheb igavaks.