„Nimepanijasse“ on koondatud kuus lühemat ja kaks veidi pikemat proosapala, millest leiab mõtlikku absurdi, kriipivat kummalisust ja nukrat huumorit. Siin lõõmavad leegid ja kisendavad kartulid, tillukesed mustad klaashelmed hüppavad kirpudena kasside kasukates ja põuasest maakamarast võrsuvad aiapäkapikud. Erinevate lugude minajutustajaid näib vaevavat sama mure: kuidas saada hakkama maailmas, kus ühiskondlikud ootused lähevad vastuollu sisetundega ja eelarvamused sunnivad kohanduma etteantud rolliga, ning millele toetuda, kui turvaline pind jalge all on korraga kõikuma löönud. Kas lõpuks saabub kauaoodatud vihm, mis päästaks painest ning tooks rahu ja maheduse?
Kogumiku avalugu „Pink“ on pälvinud 2022. aasta Tuglase novelliauhinna.
PIRET RAUD was born in 1971 in Tallinn, Estonia. She has studied printmaking at the Estonian Academy of Arts. Since graduating in 1995 she has been living and working in Tallinn as a graphic artist, book illustrator and author. She has illustrated over 50 books, written 21 books for children and 3 novels and 2 short story collection for adults. Her books have been translated into French, English, Japanese, Italian, Spanish, German, Russian, Ukrainian, Polish, Latvian, Lithuanian, Slovenian, Croatian, Albanian, Hungarian, Korean, Chinese and Occitan (Gascon, Languedocien and Limousin dialects).
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Ikka suurepärase vaibiga autor, lihtsalt võta kätte ja loe. "Pink" ja "Katarsis" olid minu lemmikud. "Grelot" samas käima ei läinud minu jaoks, miks ehk viie tärnikese asemel märgin neli. P.S meeldis, et pooltes tekstides oli peidus mõni "tomp"
Osutus heaks üllatuseks, võib-olla isegi üheks parimaks novellikoguks, mida ma lugenud olen. Eeskätt seetõttu, et tegemist on stilistilise tervikuga ning ühtlaselt tugeva tasemega. Raamat sisaldab ka vaid kuus pala (mida nimetatakse raamatu tutvustuses proosapaladeks, ehkki minu arust on tegemist täiesti klassikaliste, kõigile tunnustele vastavate novellidega), mis muidugi aitab ühtlasi vältida suuremamahuliste kogumike puhul tavalist kõikuvat taset. Nagu öeldud, stiililt ja ka meeleolult on teos tervik, kõiki novelle saadab mingi pisut pinev kriipi(v) alltekst, mis minu jaoks kõige osavamalt kulmineerub novellis "Aiapäkapikk" ja toob mingil põhjusel meelde Stephen Kingi "Carrie".
„Nimepanija“ on üsna õbluke, kuid stilistiliselt terviklik kogumik. Kõvakaaneline, suure trükikirjaga raamat mõjub esmakohtumisel priiskavalt ja kohmakalt, kuid õigustab peagi oma köidet: tegu on kaitsva koorikuga, mis hoiab õrnu, muredaid lugusid ning hapraid karaktereid. Raua novellide minajutustajad on noored, kahe-kolmekümnendates mehed-naised, kes hulbivad tormise elumere hoovustes siia-sinna. Kui nad juba jutu alguses oma valikuid ei kahetse, teevad nad seda garanteeritult loo lõpuks. Lugude toon ja koloriit on värviküllase pinna all tume, sünge ja nukravõitu nagu igavesti kestev hilisnovember. Isegi suvine külapidu Friedebert Tuglase novelliauhinna pälvinud jutus „Pink“ kangastub külmades, sinakates toonides, taamal limpsamas hämarust erkoranž lõkkekeel.
...
Raua mõne loo sündmustik leiab aset argises maailmas, teistes on saatuse- ja füüsikareeglid paindunud. Aga, nagu ütles juba Einstein, reaalsus ongi vaid väga järjekindel illusioon. See, kuidas inimene elu näeb, sõltub sellest, missuguse nurga alt seda vaadelda. Tumeda, kuid seejuures (värvi)nüansirikka esteetikaga novellid pakuvad lohutust: kusagil mujal on kellelgi teisel veelgi halvem, kusagil mujal on maailm hallim, mustem, sinakaslillam, määrdunum. Naabrist-parem-mentaliteet võib talvise spliini korral olla igati kohane vitamiin. Aeg-ajalt on kosutav istuda kohvikuakna all, mekkida novellikesi ja märgata, et värvid ümberringi mõjuvad „kirkamalt kui enne vihmahoogu: vastasmaja fassaadi kollane, aknakarniiside laimiroheline, vettinud puutüvede sinkjasmust“ (lk 109).
Piret Raua „Pinki“ esmakordselt kogumikus „Eesti novell 2022“ lugedes näis lohutu eesti külakandiloole kohane žanrinimetus „Naissaare noir“.* Samasse kategooriasse sobib liigitada ka Raua novellid „Nimepanija“ ning „Suguvõsa naised“. Sünge mentaliteet läbib võrguna kõiki uue raamatu lugusid ning ühendab need spirituaalseks tervikuks. Mõningad õõvastavad kirjeldused, nagu „need olid ta randmed, kust veri nõrgus hommikumantli tikanditele ja trepile“ (lk 62), näivad üksiklugudes ülepaisutatud, kuid tervik on tugev.
...
Piret Raua novellide võlu ei seisne siiski mitte nutikates puäntides, vaid ennekõike oskuslikus värvide- ja tunnetemängus, põnevates mõttekäikudes, võimes kanda lugeja välja argireaalsusest. Mitme „Nimepanija“ novelli puhul on näha, et autor astub julgel sammul mitmekihilise karakteriehituse suunas. Kas nõnda tugevad lood vajavad üldse lõbusa puändi tuge? Võib-olla oleks Raua tulevaste novelliraamatute parim võimalik puänt üks lugu, mis lõpeb ilma puändita?
Tegu siis novellikogumikuga, milles on kuus lühemat ja kaks pikemat proosapala. Lugesin seda, sest see on Rahva Raamatus aasta raamat 2023 finalist ning mul on vaja lugeda pigem lühemaid raamatuid, et 50 raamatu eesmärk aasta lõpuks täita.
Sisukirjelduse järgi "Erinevate lugude minajutustajaid näib vaevavat sama mure: kuidas saada hakkama maailmas, kus ühiskondlikud ootused lähevad vastuollu sisetundega ja eelarvamused sunnivad kohanduma etteantud rolliga, ning millele toetuda, kui turvaline pind jalge all on korraga kõikuma löönud. Kas lõpuks saabub kauaoodatud vihm, mis päästaks painest ning tooks rahu ja maheduse?". Seega lood puudutasid paljusid ühiskondlikke probleeme, millega lugeja saab samastuda, aga see oli kuidagi kergelt kirjutatud ja sisu polnud minu jaoks niivõrd eriline. Mõni novell küll paistis teistest rohkem välja. Samuti ka kasulik vahepeal eesti autoreid lugeda.
Piret Raua lasteraamatutele sarnaselt on selles raamatus ilus, lihtne ja kujundlik keel. Lühijutud on väikese kõheda alltooniga. Peaaegu igal lool on lõpp mida ehk ei oskaks oodata. Mõne loo puhul oleks tahtnud isegi, et see on pikem. Raamat kisub kaasa ja lood jäävad mõtetesse kummitama.
Kaane roosakas-lillakas-violetne toon, tundus alguses vähe kriiskav. Aga sellel on oma mõte. Sest violetne ja roosa on läbivad mitmes loos.
Mu lemmikud olidki vist "Pink" ja "Nimepanija". "Katarsis" oli väga hästi kirjutatud, lõpp ei meeldinud. Mingi üks pikk, "Groleo" vms, see ei olnud päris minu rida, aga talutava vahemiku tugevamas otsas.
Piret Raud on üks sümpaatne autor, aga ta kuigivõrd ei loo tegelasi, vaid ulmasid, väljakirjutatud ideid ja sümboleid ja sõnumeid. Maagiline ja hea, aga praegu kibelen heade tegelaste järele.
Minu lemmikud siin olid "Pink" ja "Katarsis". Esimeses meeldis päriselukoomika ja viimases üllatas, kes maskide taga olid, nii et lõpp oli selline, et ajas naerma, kuigi oleks vist pidanud nutma ajama :) Ma muidu väga fantaasiakirjanduse sõber ei ole, aga Piret Raud kohe oskab kuidagi nii sürreaalselt kirjutada, et enamasti on lihtsalt naljakas. "Nimepanija" tekitas millegipärast sarnase tunde nagu Atwoodi "Teenijanna lugu", selline natuke kõhedust tekitav.
Piret Raua järjekordne novellikogi kahjuks mingit vau-efekti ei pakkunud - taaskord absurdisegused lühilood üksildastest inimestest. Paraku näib, et minu võimetus novellidest nende lühidusest tulenevalt sügavamat sisu leida segab oluliselt selliste kogude nautimist ega ei lase neid kõrgete punktidega pärjata. Ilusti oli kujundatud, seda küll.
Väga piretraualik, täpselt selline nagu eeldasin, aga samas ikkagi väga nauditav lugemine. Kaunis kujundus, erinevad ja samas omavahel harmoneeruvad lood. Sarnaselt "Kaotatud sõrmedele" on iga lühijutt pisut kõhe ning ootamatu lõpuga. Enim meeldisid "Pink" ja "Nimepanija".
Mingil põhjusel läks see raamat minust läbi ilma jälgi jätmata - kas oli lugemise aeg minu jaoks vale või olid mu ootused liiga kitsapiirilised (mulle läks väga hinge "Portselanist nael") või oli põhjus veel milleski muus. Pean selle raamatu mõnel teisel eluhetkel veel kätte võtma.
Iga lugu puudutas. Osutas ühiskonnas eksisteerivatele valupunktidele ja mustritele omal moel. Nuta või naera. Elu ja ulme segamini, ilus-valus-kummituslik sürr.
4,5 Lubię realizm magiczny, sięgnęłam po to właściwie dlatego, że nie czytałam nigdy nic estońskiego. Bardzo dobrze mi się to czytało i myślę, że jak też lubicie realizm magiczny, to się nie zawiedziecie