What do you think?
Rate this book
Minu... #159
Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas
Minu nimi on Taavi Turk. Kes mind tunneb, see teab, et ma olen üks vastakaid arvamusi tekitav tüüp. Ja nüüd on see napakas veel raamatu kah kirjutanud, mõtlete. Täiesti õigus! Kirjutasingi. Ma olen disainer, rätsep, stilist, kokk, lavatööline, koristaja ja kõike muud vahepealset. See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda.
Mida siit raamatust leida võib? Lollakaid koerustükke, värvikaid tegelasi ja üliõpilasdraamat? Jaa! Tähelepanekuid Taani ühiskonna passiiv-agressiivsest-õllevinesest igapäevaolelusest? Seda ka! Talletusi Taani vaatamisväärsustest? Ka seda saab! Siin kirjapandust kõige olulisem on aga minu teosammul kulgenud areng idealistlikust noorest disainerihakatisest kohusetundliku täiskasvanu igapäevamurede poole, ning seda kõike läbi minu omamoodi kaldus ja eneseiroonilise hoomeprisma.
TaaNi? Jah, aga ka TaaVi.
Mida siit raamatust leida võib? Lollakaid koerustükke, värvikaid tegelasi ja üliõpilasdraamat? Jaa! Tähelepanekuid Taani ühiskonna passiiv-agressiivsest-õllevinesest igapäevaolelusest? Seda ka! Talletusi Taani vaatamisväärsustest? Ka seda saab! Siin kirjapandust kõige olulisem on aga minu teosammul kulgenud areng idealistlikust noorest disainerihakatisest kohusetundliku täiskasvanu igapäevamurede poole, ning seda kõike läbi minu omamoodi kaldus ja eneseiroonilise hoomeprisma.
TaaNi? Jah, aga ka TaaVi.
- GenresTravel
200 pages, Paperback
Published September 1, 2022
3 people are currently reading
48 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
January 24, 2023
Kähkukas. Eesti kutt läheb Taani riigi kulul õppima. Autor on sümpaatne, tema kaastudengid kah, ja nende elust me loemegi. Kuidas pidusid peeti, kuidas õpiti, kuidas töötati ja söödi. Lõbus ja kiire lugemine.
Me ei saa suurt teada ei Taani ega taanlaste kohta. Raamat klapib hästi mu Taanis õppind sõprade kogemusega, ka nemad ei saanud kohalikega kontakti. Kuid sissevaade taanlase hinge on raamatus ikkkagi olemas. Taanlane ja tema ühiskond on - praktiline, koostöötav, mugav, oma maad ja valitsust austav, kõige muu suhtes ükskõikne.
Kokku päris tore. Küll aga soovitan raamatut MITTE lugeda neil, kel on plaan oma laps välismaale õppima saata. Pole... pole vaja. :)
Me ei saa suurt teada ei Taani ega taanlaste kohta. Raamat klapib hästi mu Taanis õppind sõprade kogemusega, ka nemad ei saanud kohalikega kontakti. Kuid sissevaade taanlase hinge on raamatus ikkkagi olemas. Taanlane ja tema ühiskond on - praktiline, koostöötav, mugav, oma maad ja valitsust austav, kõige muu suhtes ükskõikne.
Kokku päris tore. Küll aga soovitan raamatut MITTE lugeda neil, kel on plaan oma laps välismaale õppima saata. Pole... pole vaja. :)
Read
September 6, 2022"Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas" on ilmunud ja mul tunne, nagu oleks üks ring täis saanud. Küllap ongi. Veider tunne ju - see Minu Taani on 12 aastat olnud fraasiks, mida tahes või tahtmata ikka olen Maega seostanud. Edaspidi saab olema teisiti.
Ja tõi see ju minu kirjutamise juurde. Ma ei olnud enne selle kirjutamist kunagi, mitte kunagi mõelnud, et ma võiksin kirjutada käsikirja, mis saab raamatuks, päris raamatuks. Taani loo, ehk siis mu ema loo, nagu tänaseks juba laiemaltki teada, raamatuks vormimist ma ei kahetse. Kuigi üle ma seda loomulikult ei kavatse lugeda :) Esimeseks kirjanduslikuks lapsukeseks jääb igatahes.
Nüüd on Taavi lugu. Hoopis teistsugune. Ja mul on hea meel, et see on kardinaalselt erinev. Autor on noorem, ta on mees, ta sukeldus tudengiellu, siin raamatus on valdavalt rahvusvaheline seltskond ja mõneti ongi see seiklustest elu äärealadel. Mul on tunne, et tegelikult on see nüüd see "Minu Taani", mida oodati ammu ja oli ammu ka tarvis, sest neid noori tudengihakatisi läheb sinna Taani ju nii palju, nad vajavad seda pisukest kirjanduslikku turgutust stardiks. Minu "Minu Taanist" nad seda ilmselgelt ei saanud.
Tõsi, mõned kattuvad teemad on meil siiski. Taani õlitatud masinavärk, mis ometi iga väiksemagi kõrvalekalde korral umbe jookseb. Veider bürokraatia. Mõndagi söögist ja joogist. Kivisse raiutud traditsioonid, mida ükski loodusjõud ei murra.
Ja tõi see ju minu kirjutamise juurde. Ma ei olnud enne selle kirjutamist kunagi, mitte kunagi mõelnud, et ma võiksin kirjutada käsikirja, mis saab raamatuks, päris raamatuks. Taani loo, ehk siis mu ema loo, nagu tänaseks juba laiemaltki teada, raamatuks vormimist ma ei kahetse. Kuigi üle ma seda loomulikult ei kavatse lugeda :) Esimeseks kirjanduslikuks lapsukeseks jääb igatahes.
Nüüd on Taavi lugu. Hoopis teistsugune. Ja mul on hea meel, et see on kardinaalselt erinev. Autor on noorem, ta on mees, ta sukeldus tudengiellu, siin raamatus on valdavalt rahvusvaheline seltskond ja mõneti ongi see seiklustest elu äärealadel. Mul on tunne, et tegelikult on see nüüd see "Minu Taani", mida oodati ammu ja oli ammu ka tarvis, sest neid noori tudengihakatisi läheb sinna Taani ju nii palju, nad vajavad seda pisukest kirjanduslikku turgutust stardiks. Minu "Minu Taanist" nad seda ilmselgelt ei saanud.
Tõsi, mõned kattuvad teemad on meil siiski. Taani õlitatud masinavärk, mis ometi iga väiksemagi kõrvalekalde korral umbe jookseb. Veider bürokraatia. Mõndagi söögist ja joogist. Kivisse raiutud traditsioonid, mida ükski loodusjõud ei murra.
June 30, 2024
Täitsa tore lugemine – seni mu lemmikuim "Minu ..."-sarja raamat. Meeldis kirjapanekustiil ja värvikad kirjeldused, mis tihti muigama panid. Teades veidi teda/tema loomingut ja Taanit, oli põnev lugeda ka. Mulle väga meeldib ka selle raamatu kujundus – hall, muidugi ‐ ja need lukud tekstis. Soovitan.
October 19, 2022
Raamat annab tulevastele tudengitele, kes soovivad ennast täielikult või mõne semestri kaupa harida Taani kuningriigis, hea ülevaate antud riigis õppimisest ja millega peab veel üks noor inimene arvestama (tudengi elu-olu, korteri üürimine, töötamine õpingute kõrvalt), kui siirdub mõneks ajaks välismaale õppima. Võiks kuuluda Erasmus+ tudengite kohustusliku kirjanduse listi.
November 25, 2025
Ei teadnudki, et on võimalik ühte nii lühikest raamatut aasta otsa lugeda. Tuju selle sirvimiseks ja lugemiseks varieerus sama palju kui vaba aeg, mida käsitööga tegelemiseks jätkus.
Haarasin selle "Minu ..." sarja raamatu algselt just temaatika pärast, mitte sihtkoha. Pean seega tunnistama mõningast kallutatust, mis kandus edasi ka emotsioonidesse, mida see teos tekitas. Üldjuhul oli tegemist huvitava lugemisega, aga vahel jäi mulje justkui oleks pidanud raamatu pikkust täis saama. Taani kohaliku flora/fauna/geograafilise olustiku kirjeldus meenutas rohkem kuiva õpikut kui läbi oma silmade kogetut.
Saades aru, et mu arvamus ei maksa kellegi arveid, peaks siiski mõned "murekohad" esile tooma:
- veider oli lugeda kohati mingit veidrat väärtusruume kaitsvat/laitvat argumenteerimist
- kohalike kommete kommenteerimine või eluolu edastamine jäi... veidi ebaküpseks
- palju põnevam oleks olnud lugeda autori disaineriteekonna jms kohta eraldi raamatust, mis oleks kindlasti ka oma jalgadel seisnud
Lõpuks ei tundunud lugu kuidagi terviklik ning ei olnud ei üht ega teist - ei reisilugu ega inimese terviklik lugu. Parim aeg millal tujulugeda - kevadine aeg, et inspiratsiooni saada; esimene kevadsula ja päikesekiired.
Tavaliselt jagan hinnanguid üsna helde käega, seekord mitte.
Haarasin selle "Minu ..." sarja raamatu algselt just temaatika pärast, mitte sihtkoha. Pean seega tunnistama mõningast kallutatust, mis kandus edasi ka emotsioonidesse, mida see teos tekitas. Üldjuhul oli tegemist huvitava lugemisega, aga vahel jäi mulje justkui oleks pidanud raamatu pikkust täis saama. Taani kohaliku flora/fauna/geograafilise olustiku kirjeldus meenutas rohkem kuiva õpikut kui läbi oma silmade kogetut.
Saades aru, et mu arvamus ei maksa kellegi arveid, peaks siiski mõned "murekohad" esile tooma:
- veider oli lugeda kohati mingit veidrat väärtusruume kaitsvat/laitvat argumenteerimist
- kohalike kommete kommenteerimine või eluolu edastamine jäi... veidi ebaküpseks
- palju põnevam oleks olnud lugeda autori disaineriteekonna jms kohta eraldi raamatust, mis oleks kindlasti ka oma jalgadel seisnud
Lõpuks ei tundunud lugu kuidagi terviklik ning ei olnud ei üht ega teist - ei reisilugu ega inimese terviklik lugu. Parim aeg millal tujulugeda - kevadine aeg, et inspiratsiooni saada; esimene kevadsula ja päikesekiired.
Tavaliselt jagan hinnanguid üsna helde käega, seekord mitte.
October 20, 2022
Mul on mingi kummaline eelarvamus, et naised kirjutavad minu sarja raamatuid meestest huvitavamalt :) aga tõenäoliselt lihtsalt naisena on naise elust huvitavam lugeda.
Taavi kirjutatud "Minu Taanit" ma alguses pelgasin, et juttu tuleb palju moest! Nii nagu osad inimesed mõtlevad, et issand no mida sa loed neid raamatuid ja vahid oma kirjandussaateid, siis mina mõtlen täpselt sama moeloojatest. No kelle jaoks te neid kummalisi rõivaid disainite (kas keegi neid päriselt ka kannab kunagi :)
Aga õnneks Taavi oli ilusti Taanist ikka ka rääkinud ja kogu raamat ei olnud moele pühendatud. Päris palju huvitavaid fakte sain teada ja oli muhe lugemine! Võib ka noortele soovitada, äkki mõnda noort just moekunsti maailm kõnetab.
PS. moe osas ma meelt ei muutnud ;) - te ei suuda mind iial veenda, et keegi on piisavalt hull, et päriselt kanda meestejakki, mille sisse on ehitatud metalluudega korsett!
Taavi kirjutatud "Minu Taanit" ma alguses pelgasin, et juttu tuleb palju moest! Nii nagu osad inimesed mõtlevad, et issand no mida sa loed neid raamatuid ja vahid oma kirjandussaateid, siis mina mõtlen täpselt sama moeloojatest. No kelle jaoks te neid kummalisi rõivaid disainite (kas keegi neid päriselt ka kannab kunagi :)
Aga õnneks Taavi oli ilusti Taanist ikka ka rääkinud ja kogu raamat ei olnud moele pühendatud. Päris palju huvitavaid fakte sain teada ja oli muhe lugemine! Võib ka noortele soovitada, äkki mõnda noort just moekunsti maailm kõnetab.
PS. moe osas ma meelt ei muutnud ;) - te ei suuda mind iial veenda, et keegi on piisavalt hull, et päriselt kanda meestejakki, mille sisse on ehitatud metalluudega korsett!
January 14, 2025
Vedasin seda raamatut kuude kaupa endaga kotis kaasas, lugesin algust mitu korda ja teadsin, et see on hea lugu, aga juhtus nii, et kinkisin aga jälle raamatu tee peal kellelegi ära, sain kirjastusest uue ja lugesin taas algust...
Niisiis mürakas mees, viikingi moodi, mitte sugugi selline, kellena tavaliselt moekunstnikku ette kujutame, ja tema eneseotsingud. Hea otsekohene väljenduslaad, detailisilm ja elamisjulgus, võibolla ka liialdamisoskus. Raamatu alguosas on stseen sellest, kuidas ilma toimiva telefonita ja ilma täpse aadressiinfota Taavi otsib kusagil vihmas ja pimedas oma tulevast maja. Täiuslik düstoopia, wifit pole kusagil ja kortermajad on kõik ühtemoodi. Märja koera järgi haisev läbiligunenud kootud ürp seljas, jõuab ta lõpuks õigesse kohta ja teda nägevad tulevased korterikaaslased peaaegu minestavad. Kuna lugesin stseeni mitu korda, siis ma tean, et mõned detailid on sealt targu puudu, näiteks kui pikalt ja mis kellaajal see kohutav otsing kestis. See on nagu üks ajavaba ja ajuvaba õudusunenägu ja loen seda meeleldi veel üle!
Edasi algab Taavi tudengielu. Mul on elus tasapisi kätte jõudmas aeg, mil mu lapsed võivad sattuda vahetus(üli)õpilase rolli ja olen märganud, et loen seda elupoolt käsitlevaid raamatuid nüüd uue nurga alt. (Samamoodi läks ohutuli põlema näiteks „Minu Hongkongi“ lugedes.) Ühiskorteris algavad stiilsed peod, noored õpivad ju moekunsti, kuidas seal saakski pidutseda mittestiilselt. Detailides avanevad näiteks haisud. Mismoodi võiks lõhnata diivan, kuhu kass pissida armastab? Milline võiks olla see suitsetamise-lodža, kus kassijunn ja kanepijunn kipuvad segi minema? Oeh, õnneks ei pannud nad stiilipeol bensiinitünni põlema!
Raamat läheb mõnusalt „Minu...“ sarja lugude mustrisse, täiendades maailma mosaiiki, kuidas eestlased 21. sajandil on ilma näinud. Moekoolilugu nagu „Minu London“. Rahvusvaheliste tudengite galerii nagu „Minu Jaapan“. Heaoludüstoopiahetked nagu „Minu Norra“. On vähe neid „Minu...“ sarja raamatuid, kust puuduks bürokraatia-peatükk (mulle endiselt meeldib neid lugeda, pole igavaks läinud, sest masinavärkides on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas hädas olla). Taani „linnuke peab õiges kohas olema“ bürokraatialugudest läks mulle veel enam korda see, et Taani võileibades peab kõik õigel kohal olema. Minu põgus kokkupuude Taani ja Norra toidukultuuriga on mulle sama mulje jätnud: igal pool vahivad vastu võileivad ja täpselt samasugused võileivad! Nagu (enne moekunstnikku kokaks õppinud) Taavi ütleb: „Sealihapraega täidetud võileiva vahele käib hapukurk, hautatud punane kapsas, majonees ja sinep. Kui sulle punane kapsas või sinep ei meeldi, sii paha lugu küll, aga võileib on vanem kui meie ja sellega ei jamata.“ Seda lugedes tundsin, et mina ei tahaks Taanis elada, see kollektivismi ilming oleks mul raske vastu võtta. Ja kindlasti häiriks mind see, kuidas kalendrikohaselt rutiinselt õigel päeval jooma ja lõbutsema peab. Ja see, kuidas raisatakse kaneeli ja pipart sünnipäevade puhul: mis mõttes inimene valatakse kilode kaupa kaneeliga üle? On ikka raiskajad! Muidugi, igas kultuuris on oma keskkonnavaenulikud elemendid, mõni neist igivana ja mõni värskelt kellelegi pähe tulnud ja viraalseks muutunud.
Aga raamatu lõpuleheküljel ootab lugejat, vähemalt mind, üllatus. Taavi on ilmselgelt isiksus, andekas hull, ise end egomaniakiks kutsuv kunstnik, ja ta on suutnud kogu loo niimoodi ära rääkida, et polegi aru saada ega ole ka eriti küsimust tekkinud sellest, „kummas tiimis ta mängib“ (meeste puhul, kes moega tegelevad, on see tavaliselt kõige esimene küsimus). Nii et moodne raamat ja moodne maailm, sest see tõepoolest pole ju tähtis. Isiksus ja tema eneseväljendus on tähtsad. See, millist sadomasofetiš moodi Taavi kooli ajal tekitas, ja kuidas tal oli kooli lõputöö presenteerimisel abiks 230 cm pikkune modell, saab raamatu fotopoognast vaadata!
PS. Ühe asja lisan. 1990ndatel töötasin koos legendaarse keeletoimetaja Helju Valsiga, kes hoidis aus eesti omasõnu. Ta ütles alati, et meie sõna on „rühm“ ja kui hädasti vahel vaja, siis (pärast muid sünonüüme nagu salk ja punt) tuleb „grupp“. Küll on kahju vaadata, mismoodi kasutatakse igal pool tänapäeval aina seda viimast, isegi ei mäletata, et on olemas ka „rühm“. Ka Taavil oli moekoolis palju rühma/grupitööd ja isegi natuke sünonüümina ei näinud ma seal kasutatavat meie omasõna.
Niisiis mürakas mees, viikingi moodi, mitte sugugi selline, kellena tavaliselt moekunstnikku ette kujutame, ja tema eneseotsingud. Hea otsekohene väljenduslaad, detailisilm ja elamisjulgus, võibolla ka liialdamisoskus. Raamatu alguosas on stseen sellest, kuidas ilma toimiva telefonita ja ilma täpse aadressiinfota Taavi otsib kusagil vihmas ja pimedas oma tulevast maja. Täiuslik düstoopia, wifit pole kusagil ja kortermajad on kõik ühtemoodi. Märja koera järgi haisev läbiligunenud kootud ürp seljas, jõuab ta lõpuks õigesse kohta ja teda nägevad tulevased korterikaaslased peaaegu minestavad. Kuna lugesin stseeni mitu korda, siis ma tean, et mõned detailid on sealt targu puudu, näiteks kui pikalt ja mis kellaajal see kohutav otsing kestis. See on nagu üks ajavaba ja ajuvaba õudusunenägu ja loen seda meeleldi veel üle!
Edasi algab Taavi tudengielu. Mul on elus tasapisi kätte jõudmas aeg, mil mu lapsed võivad sattuda vahetus(üli)õpilase rolli ja olen märganud, et loen seda elupoolt käsitlevaid raamatuid nüüd uue nurga alt. (Samamoodi läks ohutuli põlema näiteks „Minu Hongkongi“ lugedes.) Ühiskorteris algavad stiilsed peod, noored õpivad ju moekunsti, kuidas seal saakski pidutseda mittestiilselt. Detailides avanevad näiteks haisud. Mismoodi võiks lõhnata diivan, kuhu kass pissida armastab? Milline võiks olla see suitsetamise-lodža, kus kassijunn ja kanepijunn kipuvad segi minema? Oeh, õnneks ei pannud nad stiilipeol bensiinitünni põlema!
Raamat läheb mõnusalt „Minu...“ sarja lugude mustrisse, täiendades maailma mosaiiki, kuidas eestlased 21. sajandil on ilma näinud. Moekoolilugu nagu „Minu London“. Rahvusvaheliste tudengite galerii nagu „Minu Jaapan“. Heaoludüstoopiahetked nagu „Minu Norra“. On vähe neid „Minu...“ sarja raamatuid, kust puuduks bürokraatia-peatükk (mulle endiselt meeldib neid lugeda, pole igavaks läinud, sest masinavärkides on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas hädas olla). Taani „linnuke peab õiges kohas olema“ bürokraatialugudest läks mulle veel enam korda see, et Taani võileibades peab kõik õigel kohal olema. Minu põgus kokkupuude Taani ja Norra toidukultuuriga on mulle sama mulje jätnud: igal pool vahivad vastu võileivad ja täpselt samasugused võileivad! Nagu (enne moekunstnikku kokaks õppinud) Taavi ütleb: „Sealihapraega täidetud võileiva vahele käib hapukurk, hautatud punane kapsas, majonees ja sinep. Kui sulle punane kapsas või sinep ei meeldi, sii paha lugu küll, aga võileib on vanem kui meie ja sellega ei jamata.“ Seda lugedes tundsin, et mina ei tahaks Taanis elada, see kollektivismi ilming oleks mul raske vastu võtta. Ja kindlasti häiriks mind see, kuidas kalendrikohaselt rutiinselt õigel päeval jooma ja lõbutsema peab. Ja see, kuidas raisatakse kaneeli ja pipart sünnipäevade puhul: mis mõttes inimene valatakse kilode kaupa kaneeliga üle? On ikka raiskajad! Muidugi, igas kultuuris on oma keskkonnavaenulikud elemendid, mõni neist igivana ja mõni värskelt kellelegi pähe tulnud ja viraalseks muutunud.
Aga raamatu lõpuleheküljel ootab lugejat, vähemalt mind, üllatus. Taavi on ilmselgelt isiksus, andekas hull, ise end egomaniakiks kutsuv kunstnik, ja ta on suutnud kogu loo niimoodi ära rääkida, et polegi aru saada ega ole ka eriti küsimust tekkinud sellest, „kummas tiimis ta mängib“ (meeste puhul, kes moega tegelevad, on see tavaliselt kõige esimene küsimus). Nii et moodne raamat ja moodne maailm, sest see tõepoolest pole ju tähtis. Isiksus ja tema eneseväljendus on tähtsad. See, millist sadomasofetiš moodi Taavi kooli ajal tekitas, ja kuidas tal oli kooli lõputöö presenteerimisel abiks 230 cm pikkune modell, saab raamatu fotopoognast vaadata!
PS. Ühe asja lisan. 1990ndatel töötasin koos legendaarse keeletoimetaja Helju Valsiga, kes hoidis aus eesti omasõnu. Ta ütles alati, et meie sõna on „rühm“ ja kui hädasti vahel vaja, siis (pärast muid sünonüüme nagu salk ja punt) tuleb „grupp“. Küll on kahju vaadata, mismoodi kasutatakse igal pool tänapäeval aina seda viimast, isegi ei mäletata, et on olemas ka „rühm“. Ka Taavil oli moekoolis palju rühma/grupitööd ja isegi natuke sünonüümina ei näinud ma seal kasutatavat meie omasõna.
July 16, 2024
Lugesin seoses ees ootava suvise Taani-reisiga. Taanist ja taanlastest on siin juttu küll, minu meelest on autor taanlaste olemust päris kenasti tabanud, kuid rohkem siiski Taavi enda, tema õpingute ja eneseotsingute lugu. Põnev oli lugeda rahvusvaheliste tudengite elust ja moedisaineri hariduse omandamisest Taani ülikoolis. Nagu eelmise loetud “Minu … “ sarja raamatu “Minu Dublin” puhul pani imestama see, et autor ei tundunud olevat Taanist väga vaimustunud ning pigem tundis poolehoidu oma kodumaa ja eestlaste vastu, kuid siiski otsustas ta pärast ülikooli lõpetamist Taani jääda, ehkki seal oli võimatu leida erialast tööd. Mulle tundub, et Eestis oleks ehk olnud lihtsam moedisainerina läbi lüüa.
Positiivselt üllatas, et raamatu autor, kes ei ole kirjanik, on kirjutanud väga hästi loetava ja hea sõnakasutuse ning meeldiva stiiliga raamatu. Ja mulle meeldis Taavi väga rahumeelne ning mõista püüdev suhtumine nii korteri- kui kursusekaaslaste omapäradesse, mis minu jaoks vahel üsna ehmatavad (prügikorjajast korterikaaslane). Tekstist tuli välja, et nii mõnedki õpingukaaslased ei suhtunud grupitöösse sama kohusetundlikult kui Taavi, kuid sellegipoolest kirjutas ta neist objektiivselt ja hukkamõistuta; see oli tore, kuna nii mõnedki selle sarja autorid on oma töökaaslastest üsna negatiivse pildi maalinud, et enda tähtsust ja töökust esile tõsta. Taavi jäi selles osas sümpaatselt tagasihoidlikuks ning ei koonerdanud kiidusõnadega endast tublimate aadressil. Raamatu põhjal jäi autorist mulje kui väga toredast ja kahe jalaga maas olevast Saare mehest.
Positiivselt üllatas, et raamatu autor, kes ei ole kirjanik, on kirjutanud väga hästi loetava ja hea sõnakasutuse ning meeldiva stiiliga raamatu. Ja mulle meeldis Taavi väga rahumeelne ning mõista püüdev suhtumine nii korteri- kui kursusekaaslaste omapäradesse, mis minu jaoks vahel üsna ehmatavad (prügikorjajast korterikaaslane). Tekstist tuli välja, et nii mõnedki õpingukaaslased ei suhtunud grupitöösse sama kohusetundlikult kui Taavi, kuid sellegipoolest kirjutas ta neist objektiivselt ja hukkamõistuta; see oli tore, kuna nii mõnedki selle sarja autorid on oma töökaaslastest üsna negatiivse pildi maalinud, et enda tähtsust ja töökust esile tõsta. Taavi jäi selles osas sümpaatselt tagasihoidlikuks ning ei koonerdanud kiidusõnadega endast tublimate aadressil. Raamatu põhjal jäi autorist mulje kui väga toredast ja kahe jalaga maas olevast Saare mehest.
June 3, 2024
See on kõige esimene Minu sarja raamat mida lugenud olen. Huvi tekkis peamiselt sellepärast, et olen varem osalenud erinevate koolide moešõudel millest ühest ka Taavi ise osa võttis - seega olin tema isiku ja loominguga varasemalt natuke tuttav. Ühtlase olen ise ka elanud natuke Taanis ja huvitas mismoodi temal seal läinud on.
Kokku võttes oli raamat väga omapärane. Kindlat struktuuri polnud aga tegelikult see ka otseselt ei häirinud. Üsna vara tutvustas autor oma ülikooliaegseid sõpru ja oli väga huvitav lugeda nende erinevate pidude ja ettevõtmiste kohta. Meeldis teada saada ka rohkem erinevate kultuuride ja nende koos toimimise kohta.
Oli huvitav lugeda ka autori erinevaid muljeid seoses erinevate Taani linnade ja sealse ühiskonnaga üleüldse. Kindlasti sai siit ka palju infot välistudengiks olemise elust ja kõigest mida sellega tasub silmas pidada. Kokkuvõttes kindlasti väga realistlik tagasivaade õpingutele ja tollele riigile üleüldse.
Kui ongi midagi ette heita siis ehk veidi kohmakas keelekasutus. Kohati oli päris palju väga pikkasid sõnu ja lauseid, millest oli veidi raske aru saada. Kõige vähem meeldisid need peatükid, kus oli palju juttu erinevatest linnadest ja vaatamisväärsustest - see mõjus natuke nagu must auk muidu väga huvitava loo keskel ja venis natuke liiga pikaks.
Kuid kokkuvõttes oli see siiski omapärane lugemiskogemus. Kui samalt autorilt peaks veel raamatuid tulema, loeksin kindlasti veel.
Kokku võttes oli raamat väga omapärane. Kindlat struktuuri polnud aga tegelikult see ka otseselt ei häirinud. Üsna vara tutvustas autor oma ülikooliaegseid sõpru ja oli väga huvitav lugeda nende erinevate pidude ja ettevõtmiste kohta. Meeldis teada saada ka rohkem erinevate kultuuride ja nende koos toimimise kohta.
Oli huvitav lugeda ka autori erinevaid muljeid seoses erinevate Taani linnade ja sealse ühiskonnaga üleüldse. Kindlasti sai siit ka palju infot välistudengiks olemise elust ja kõigest mida sellega tasub silmas pidada. Kokkuvõttes kindlasti väga realistlik tagasivaade õpingutele ja tollele riigile üleüldse.
Kui ongi midagi ette heita siis ehk veidi kohmakas keelekasutus. Kohati oli päris palju väga pikkasid sõnu ja lauseid, millest oli veidi raske aru saada. Kõige vähem meeldisid need peatükid, kus oli palju juttu erinevatest linnadest ja vaatamisväärsustest - see mõjus natuke nagu must auk muidu väga huvitava loo keskel ja venis natuke liiga pikaks.
Kuid kokkuvõttes oli see siiski omapärane lugemiskogemus. Kui samalt autorilt peaks veel raamatuid tulema, loeksin kindlasti veel.
December 5, 2024
Mulle see raamat väga meeldis. Kuidagi teistsugune oli, huvitav.
Arvestades seda et taanlastega väga palju välisõpilased kontakti ei saanud oli palju siiski asju taanlastest, toidust ja ühiskonnast. Selle raamatuga lõhkes minu mull lõplikult kui arvasin et äkki vähemalt Euroopa riikides on inimestel head geograafia teadmised, aga oli kuidagi uskumatu lugeda et see kohe üldse nii pole. Ma ei tea kas see geograafia teadmine on eestlastele omane, sest isegi Hispaania raamatus mainiti sama asja et ei teata mis asi on Eesti. Ja nüüd kui sama kordus Taanis siis mul oli ikka lõug imestusest põrandani :D ja veel ehk üllatas ka palju… kuidas öelda… Ameerika lembus ja see et palju tahavad sinna kolida. Ise elades Soomes üle 10 aasta pole kohanud kedagi kes tahaks sinna kolida, pigem ikka on vaadatud imetlevat Kesk-Euroopa riikide suunad ja Hispaania siin muidugi lemmik koht.
Arvestades seda et taanlastega väga palju välisõpilased kontakti ei saanud oli palju siiski asju taanlastest, toidust ja ühiskonnast. Selle raamatuga lõhkes minu mull lõplikult kui arvasin et äkki vähemalt Euroopa riikides on inimestel head geograafia teadmised, aga oli kuidagi uskumatu lugeda et see kohe üldse nii pole. Ma ei tea kas see geograafia teadmine on eestlastele omane, sest isegi Hispaania raamatus mainiti sama asja et ei teata mis asi on Eesti. Ja nüüd kui sama kordus Taanis siis mul oli ikka lõug imestusest põrandani :D ja veel ehk üllatas ka palju… kuidas öelda… Ameerika lembus ja see et palju tahavad sinna kolida. Ise elades Soomes üle 10 aasta pole kohanud kedagi kes tahaks sinna kolida, pigem ikka on vaadatud imetlevat Kesk-Euroopa riikide suunad ja Hispaania siin muidugi lemmik koht.
October 25, 2025
väga nautisin autori stiili. mõnusalt irooniline ja ka natukene enesesse vaatav. oli tunda, et välismaal elamine on Taavile ainult head teinud.
lugesin seda raamatut ja vahe peal lihtsalt itsitasin. millised seiklused. sain tunda Taanit, kus praegu elan läbi üliõpilase silmade. kusjuures taanlastega ongi see suur häda, et nad elavad omas mullis, omade inimestega ja ega neile väga ligi ei pääse. kas elad seal sünnist või abiellud perre, niisama sõpru sa Taanis ei leia lihtsalt. lihtsam on suhelda taanlastega, kes on palju reisinud.
Annan 5 tärni, lugu oli voolav, sain tunda Taanit ja sai ka huumorit.
lugesin seda raamatut ja vahe peal lihtsalt itsitasin. millised seiklused. sain tunda Taanit, kus praegu elan läbi üliõpilase silmade. kusjuures taanlastega ongi see suur häda, et nad elavad omas mullis, omade inimestega ja ega neile väga ligi ei pääse. kas elad seal sünnist või abiellud perre, niisama sõpru sa Taanis ei leia lihtsalt. lihtsam on suhelda taanlastega, kes on palju reisinud.
Annan 5 tärni, lugu oli voolav, sain tunda Taanit ja sai ka huumorit.
October 16, 2023
Aitäh, Taavi selle võrratu mälestuse eest! Mul on sama hea meel, et valisin VIA ja kohtusin nii sinu kui ka teiste ägedate olenditega, kes aitasid mul inimesena kasvada. Seda raamatut lugedes tundus, et seisaksin ka mina uuesti Holmparkenis...
Raamat sisaldab värvikaid kirjeldusi ning Taavile omaseid fakte Taanist. Soovitan!
Raamat sisaldab värvikaid kirjeldusi ning Taavile omaseid fakte Taanist. Soovitan!
January 1, 2023
ladusalt kirjutatud, aga minu kui taanis elanud üliõpilase jaoks eriti midagi uut ei olnud
December 7, 2023
Värvikad kirjeldused välisüliõpilase vaatenurgast. Vahepeale mahutus ajaloo ja kultuuri kirjeldusi ka, minu jaoks olid seikluste kirjeldused kõige põnevamad.
February 12, 2024
Hea, kiire lugemine. Ülevaade Taani tudengielust ja elu-olust.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews