Kuningas Toti ja Dorpati tulelinn

by Kristin Kongi, Sirly Oder (Illustrator), Indrek Koff (Editor)

Tartu ühes vanimas kivimajas elab üheksa-aastane poiss Lukas koos ema, isa, väikevend Thori ja krutskeid täis koerakese Luurihiga. Kui seni arvas Lukas, et nad elavad täiesti tavalises, ehk isegi kõige igavamas Eestimaa linnas, siis sel suvevaheajal muutub tema arvamus igaveseks.
Kui vanaema Aada viib poisid ühel kaunil juunikuisel lõunapoolikul vanalinna jalutuskäigule, jutustab ta neile põnevaid lugusid Tartu ajaloost. Uued teadmised kodulinnast sütitavad Lukases, kelle suurim hobi on legendide kogumine, veendumuse, et iidses Tartus elas kindlasti mõni lohe. Nii otsustab ta hakata selleks Toomemäel tõendeid koguma ja satub seeläbi koos vennaga muinasjutulisele rännakule 200 aasta tagusesse Dorpatisse, kust ei puudu tuldpurskav lohejumal, uljas tuletaltsutaja ja jääkarude maa kuningas.

Autorist:
Kristin Kongi suurimad õpetajad, julgustajad ja inspiratsiooniallikad on tema pojad Lukas ja Tristan. Vahel endalegi lapsemeelsust lubav kirjanik julgustab oma poegades seiklusjanu ja mängulisust. Ta usub, et just nõnda õpivad lapsed kõige paremini erilistes olukordades toime tulema. Suure ajaloohuvilisena soovib ta oma raamatuga lastele näidata, et ajaloost leiab seiku, mis on väljamõeldistest põnevamadki. Kirjutamise ajal soojendab Kristini varbaid tore koerapreili nimega Sofi.

192 pages, Hardcover

Published January 1, 2022

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Kohapõhised lasteraamatud on mu meelest nii mõnusad, sest lapsena ainult fantaasiailmas uidata on ju igavesti vahva, aga kui see on põimunud millegi sinu jaoks tuttava ja argisega, siis on see veel kordi ägedam. Ma ei ole tartlane, aga ma kogu lugemise aja kujutlesin end ühe pisikese Tartu präänikuna ja mulle tundus, et neid seiklusi lugedes (või ka kuulates) oleksin ma suurest erutusest ilmselt nii mõnegi öö magamata olnud.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Kahju on. Kohe päris kahju, et enda lapsepõlves selliseid raamatuid ei olnud. Mu lapsepõlv ei möödunud muidugi Dorpatis ka, kuid ega see olegi kõige tähtsam, sest lisaks põnevale linnaajaloo tutvustamisele jutustuse käigus on selles palju muudki. Muinasjutulised lood sellest, miks Tartu kunagi maha põles ja miks on Tartu sümbolid just mõõk ja võti. Soovitan vähemalt kõigil Tartu algkooliõpetajatel ja muidugi lapsevanematel see raamat oma lastega jutuks võtta. Ja siis võib pärast Toomemäele ja jõe äärde jalutama minna ja loost tuttavat võlumaailma avastada 🙂 Avastasin, et raamatus tuttavaks saav Lukas seikleb tegelikult juba eelmises raamatus ja siis on ta Tallinnas koos Pika Hermanni ja teistega möllamas. Ilmselt tasub lugeda sedagi.

[Kaisa Ringa · Rating 5 out of 5]

Ilusate illustratsioonidega lugu vaprusest pisikestele. Tartu lapsele mõnus lugemine linnaseikluste vahepeale.

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 3 out of 5]

Oeh... Ma ausalt öeldes ei oskagi öelda, kellele see raamat võiks suunatud olla.

Juba esmamulje (esimene lehekülg, esimene peatükk) oli parajalt heidutav. Laused on jube pikad ja lohisevad, pikkade käänakute, kõrvalpõigete ja ilulemistega. Kui lause lõppu jõuad, on algus juba ununenud. Lapsed proovisid ise lugeda, aga ega see väga õnnestuda ei tahtnud. Lugesin õhtujutuks ette, aga tuleb tunnistada, et oli ikka parajalt ebamugav küll. Ja tegelikult oli ka lastel keskendunult kuulata raske...

Tugevalt kumas läbi, et raamat on kirjutatud oma lastele. Ma olen üsna veendunud, et üks kirjaniku poegadest on suur jääkarude fänn - ja sealt ka kogu see jääkarude kuninga teema.

Suurimaks puuduseks olid vist tegelased. Ülimalt idealiseeritutena ei mõjunud nad sugugi reaalsetena. Ja noh, tegelikult oleks ka seiklustest tahtnud natuke rohkem seikluslikkust. Kuidagi pooliku mulje jättis.

Iseenesest idee on hea - reaalne ja tuttav koht, parajal määral seiklust ja fantaasiat. Aga teostus jäi... Noh, kesiseks.

[Bärbel · Rating 4 out of 5]

Soovitan lugeda juba illustratsioonide pärast! Juttu saadavad imeilusad joonistused, mida pole üldsegi mitte vähe. Kuigi raamatu juures on tekst muidugi tähtsam, siis lasteraamatule annavad kaunid illustratsioonid nii palju juurde.
Minule jäi raamat silma, kuna olen ise Tartus sündinud ja pealkirja nähes tabas mind kerge nostalgialaine. Leidsin loost mitmeid tuttavaid kohti, ehkki tegevus toimub mineviku-Tartus (ehk Dorpatis) ja eks linn on muidugi ajaga ka muutunud. Kusjuures täiesti hakkas huvitama Tartu linnamüüri teema. Ma tean, et kesklinnas on praegu teatud tänavatel maha märgitud, kus vanasti linnamüür asus, ent päris huvitav oleks, kui saaks kuskil näiteks uurida kunagise Tartu maketti.
Kui midagi ette heita, siis raamat lõppes veidi ootamatult, oleks võinud paar lehekülge veel lisada, et jutt sujuvamalt kokku tõmmata. Aga mis sellest, raamat ise oli piisavalt huvitav. Ja need joonistused!

[Carolina · Rating 3 out of 5]

Lapsele see raamat väga meeldis, süžee on haarav, seikluslik ja tuttavad kohad Tartus tekitavad äratundmisrõõmu. Minult aga saab see raamat kolm tärni. Esiteks, peategelased on kaks poissi, kes on kangelased. Ainus tüdruk raamatus on muidu küll päris hakkaja, aga muudkui nutab, kui midagi vähegi hirmsat toimub. No kuulge!
Teiseks on raamatu stiil kohati üsna kohutav. Kuna lugesin ette, siis sai üht-teist käigupealt ümber teha, aga laused on tihti liiased, raskepärased ja lausa kantseliitlikud.
Illustratsioonid samas on väga toredad, Sirly Oder on tasemel nagu ikka!

[Reelika Raimet · Rating 5 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...