Pinnapealne, kippus heietama ning teemast kõrvale kalduma. Oli huvitavaid kohti, kuid minu meelest kõige olulisemad teemad olid kiiruga käsitletud ning liiga üldistavalt kokku võetud, kui tegelikkuses on mingid teemad nii palju nüansirikkamad, kui selles raamatus paistsid.
Veider oli ohvrimentaliteedi käsitlemine. Seda saatis väga eestlaslik suhtumine, et "saa lihtsalt üle sellest". Nõustun, et eluga edasi liikumiseks peab neid sündmusi käsitlema ja läbi töötama, kuid mulle tundus, et autor ei arvestanud sellega, et ohvreid võib olla mitmesuguseid, sh inimesi, kes elasid läbi ränga trauma, mis muutis nende elu kardinaalselt. Peaasjalikult käsitles ta ohvreid, kelle elus juhtus midagi suurt või väikest ning kes jäid selle üle aastakümneteks "virisema". Toodi näide, et kaks inimest elasid laevahuku üle. Üks nägi elul uut mõtet ning nägi selles õnnistust. Teine ei saanud öösel magada, kartis vett, ühesõnaga tal tekkis sellest sündmusest trauma. Miks kasutati seda viimast inimest näitena, kuidas sellises olukorras mitte toimida? Ta ei kirjutanud seda otse välja, aga sõnastusest oli selgelt aru saada, kumb käitumine autori meelest õige on. Traumaga inimest nagu häbistati selle eest, et ta trauma sai.