Läksin evolutsiooni ohvriks seda raamatut muretsedes. No ausalt. Tutvustustekst mainib evolutsiooni. Kui raamat mingi aeg tagasi ilmus, siis mainiti igas kajastuses evolutsiooni. Kurat - liimile läksin lõpuks! Ostsin raamatu ära. Pealegi, Tankler tundub suht normaalne tüüp olevat, vähemalt Twitteris. Aga seal muidugi on normaalsusel üsna lihtne positiivselt silma paista...
Aga evolutsiooni raamatus polnud. Sellest oli juttu täpselt kahel leheküljel (12-13), mis jäid esimese peatüki algusesse (esimene pt algab 11. leheküljel). Nii et kõik need evolutsiooni välja toovad kajastajad nagu poleks raamatuga kaugemale jõudnudki. Oleks ju võinud seda aimata... Ja see jutt evolutsioonist seal kahel leheküljel - intrigeerivaid järeldusi on ikka võimalik lihtsasti teha, kui puuduvad sügavamad teadmised. Üldistused saavad siis liialt ülelihtsustavad ja muutuvad seeläbi sisututeks. Vähemalt minu jaoks.
Raamat ise. Laguneb koost. Või noh, kas laguneb koost, aga pärast lugemist on selline tunne nagu näiteks Godardi "Hingetu" vaatamise järel. Et noh, oli ju hoogne ja puha, aga mitte midagi kõrvade vahele pidama ei jää (peale selle pöidla-huulte kombo otseloomulikult). Tõsi, ega see tekst nüüd piisavalt hoogne ka polnud, ma olin enamuse ajast poolelijätmise serval, ja mõned peatükid, kus arutleti suhete teemadel jms - need ma läbisin üsna diagonaalis.
Žanriliselt on "Teistes osades" krimka - kogu raamat keerleb ühe tüübi kahtlasena tunduva enesetapu ümber. Aga sisuliselt on tegemist blogikirjandusega, kus autor arutleb, enamasti dialoogidesse seatuna, kõikvõimalike argiste teemade üle. Needsamad suhteteemad valdavalt, nii kõige laiemas mõttes. Keskmine peatükk on 15-20 lk pikk, selle alguses oli lehekülje kuni kahe vältel juttu nö asjast, aga siis liigub vestlus sujuvalt kusagile mujale ja ei jõuagi enam tagasi. Järgmine peatükk räägib jälle paari lehekülje jagu asjast, ja triivib siis samamoodi mingitele muudele radadele. Tänu sellele ei läinudki raamat kuni lõpuni käima. See oli nagu piltmõistatus, kuhu olid sattunud juhuslikud jupid kümnetest erinevatest pusledest, ja midagi kokku saada polnudki võimalik. Võibolla oleks sellist struktuuri õigustanud see, kui tekst olnud paremini ja tihedamalt läbi kirjutatud - et need temaatilised arutelud oleksid kas päris lõimunud kokku keskse krimilooga, või vähemalt mingis sisulises puutumuses sellega olnud. Aga praegu see puudus ja seepärast tervikut ega voolavust polnud.