Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
I think it was funny and better than other Andrus Kivirähk's books. There wasn't a specific plot, but there was always something happening. It was a short play, so having no plot was fine by me.
Mulle meeldis selle näidendi lugemise puhul, et remarke põhimõtteliselt polnudki. See tegi teksti lugemise kuidagi sujuvamaks. Kuigi kirjanik pole pidevalt ette andnud, mida keegi kusagil teeb, siis silme ees läbi dialoogide jookseb pilt ikka. Lugu on ka küllaltki humoorikas – eestlaste stereotüübid on üle võlli keeratud, samuti linna- ja maainimeste erinevused. "Eestlastele omaselt" käib ka raamatus iga sündmuse juurde viina joomine.
Ülikooli seminaris arutasime ka antud näidendi ja Tammsaare "Tõe ja õiguse" sarnasuste üle. "Eesti matuse" tegelaste nimed on samad mis Tammsaare romaanides, lisaks mainitakse seal ka vana Andrest, kes ütles "tee tööd ja näe vaeva", kellega ilmselt viidatakse "Tõe ja õiguse" Andresele. Lisaks veel see pidev töö rabamise aspekt. Igatahes, tore paralleel nende kahe teose vahel.
Lugeda oli normaalsem, kui telelavastust vaadata (telelavastus väga ei istunud).
Üldistes ideedes ja mõttekäikudes tundis minus peituv klassikaline eestlane end ära, kuid tegelikult jäid üksikult kõik tegelased kaugeks. Eriti Lee, millegi pärast mulle üldse ei istunud see tšikk ning nende nn "kiirabielu" ja apelsinid...
vahel tõi muige ikka näole ja mõistan, miks seda nii palju mängiti ja taheti vaadata (eks me kõik oleme nende eestlasliku "elan selleks, et teha tööd, kuigi saaks juba teistmoodi" sissejuurdunud normidega harjunud ja tuttavad).
it was just so boring. like absolutely nothing happened it had no plot. THE ONLY THING they talked about was that you have to work until you die and that work is the most important.