What do you think?
Rate this book
Minu... #150
Minu Jõhvi : isehakanud jõhvikas Ida-Võlumaal
Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi „Noored kooli“ liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse.
Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.
Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.
Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.
Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.
Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
192 pages, Paperback
Published September 1, 2021
5 people are currently reading
41 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
Read
September 29, 2021"Minu Jõhvi" võiks sama hästi kanda pealkirja "Noor mees astub maailma". Autor lükatakse õrnalt, kuid kindlalt mamma hoolitsevast rüpest laia ilma. Lisaks veel umbkeelsena, sest põlise tartlasena on autori suhe vene keelega pehmelt öeldes leige. Ja eks ole ka see "Noored kooli" programmis osalemine ju tundmatus kohas vette hüppamine ja proovilepanek, sest õpetaja elukutse pole tema esimene valik. See näib olevat kaheaastane avantüür, mis võimaldaks pehmemat maandumist teel vanematekodust iseseisvasse täiskasvanuellu.
Jõhvilikud argiseiklused saavad noormehe muidugi kätte. Koolis tuleb rüblikuid paika panna, samas paraadnas elab värvikaid tegelasi, kes trügivad uksest-aknast ja läbi seina tema ellu, on eksootilisi haiglakogemusi jms. Siiski ma usun, et Jõhvi vajab lahti muukimiseks veelgi rohkem aega, küllap tuleks kasuks ka keeleoskus ja kohalikku kaadrisse imbumine. Tundub, et süda on ühel jõhvikal õigel kohal ja isamaalisust ja aatelisust kohati rohkemgi kui ühel keskmisel eestlasel.
Jõhvilikud argiseiklused saavad noormehe muidugi kätte. Koolis tuleb rüblikuid paika panna, samas paraadnas elab värvikaid tegelasi, kes trügivad uksest-aknast ja läbi seina tema ellu, on eksootilisi haiglakogemusi jms. Siiski ma usun, et Jõhvi vajab lahti muukimiseks veelgi rohkem aega, küllap tuleks kasuks ka keeleoskus ja kohalikku kaadrisse imbumine. Tundub, et süda on ühel jõhvikal õigel kohal ja isamaalisust ja aatelisust kohati rohkemgi kui ühel keskmisel eestlasel.
October 9, 2024
Mulle meeldis autori kirjastiil ja tema sorav jutt ning ma sain natuke isegi Jõhvi kohta teada. Kuid ma arvan, et 2a pole piisav aeg kogumaks piisavalt informatsiooni täiesti võõra linna kohta. Minu jaoks puudus seal neid kohalikke vimkasid, kuigi ju kohalikest oli ikka eraldi ka juttu, aga ma oleks tahtnud kuulda ehk erinevaid lugusid päris kohalikult Jõhvi elanikult. Kelleltki, kes tunneb seda linna läbi ja lõhki.
Üldjoontes oli ikkagi hea.
Üldjoontes oli ikkagi hea.
July 31, 2022
“naljakas on see, kuidas proovime lastele teoorias öelda, et nad mõtleksid kastist välja, kuid koolides õpetame neid just korralikult kastis püsima.” fax!!
April 5, 2025
On raamatuid, mis võluvad oma (ala)pealkirjadega, näiteks „Isehakanud jõhvikas Ida-Võlumaal“, kaas jõhvikakarva päikeseloojanguga ning punaste katustega. Juba fakt ise, et üks eestlastele (pool)võõras maatükk looks on tehtud, annab plusspunkte, ma loodan! Autoritüüpki sümpaatne: noor mees, kes otsustab pärast ülikooli lõppu minna õpetajaks. Ja kodusest keskkonnast minema, Tartust otse Ida-Virusse, ise vene keelt oskamata („mitte sõnagi“, väidab ta, huvitav, kas see on liialdus või tõesti võimalik), milline lugu!
Raamatu sissejuhatus ongi paljulubav. Ohhoo, seekord pole „Minu...“ sarjas mitte värvikas ämm, vaid ema, kes saabub kohe sõna otseses mõttes sissejuhatuse esimesel leheküljel! Avapeatükis ronib ema magava Hendriku tuppa (veel Tartu kodus), sakutab kardinad eest, hakkab asju ümber tõstma ja ärgitab poega poodi tulema, et eelseisvaks iseseisvaks eluetapiks süüa osta. Igal juhul huvitav karakter ja hästi kirjeldatud, kardinavoltide sümmeetriaks sättimiseni välja. Ema on kaasas ka Jõhvi kolimisel, õpetab näiteks, et kolides peab iga raamatu pakkima eraldi ajalehe sisse (vaat siis!) ja ostab pojale hiigelportsu köömneid, aga juba siis hakkab ta tagasihoidlikumaks kahanema ja kaobki siis üldse ära. Minu instnikt lugude jutustamisel on küll see, et kui sa tood loo avamängus sisse ühe värvika tegelase, siis tuleb temaga edasi minna, vahepeal teda uuesti sisse tuua. Jääb tunne, et mingit osa sellest loost on otsustatud edasi mitte jutustada.
Samas on raamatu alguspeatükkides üks kummaline lause. Vahetult enne Jõhvi kolimist kohtub Hendrik neiuga ega sooovigi eriti enam Jõhvi õpetajaks minna... Ja edasi? Mitte midagi ei tule edasi, alles raamatu lõpus mainib ta, et see neiu on ta eluarmastus. Aga vist mitte Jõhvis? Kas loo autor elas need kaks aastat nii, et sõitis pidevalt Tartu ja Jõhvi vahet? Ma ei pea silmas siin seda, et kõik eraelu tuleks letti lüüa, aga kui juba alustad lauset (tood sisse tegelase), siis peaks selle lausega edasi minema.
Ootasin sellest raamatust eeelkõige kahte asja. Esiteks seda, mis tunne on olla noor õpetaja, otse koolipingist klassi ette sattudes. Sissejuhatuses jutustab Hendrik veel omaenda koolieast ja „tagumise pingi pika poisi“ needusest. Otseseid koolitunni-stseene ja õpside-toa-stseene on raamatus tegelikult vähem, kui ma ootasin, aga ühte-teist siiski tuleb. Joonistub pilt kergelt eksentrilisest ja lastele meeldivast „pikast õpetajast“, nagu Hendriku hüüdnimeks koolis kujunes.
Teiseks ootasin raamatust sissevaadet eesti-vene teemaringidele. Sõnagi vene keelt oskamata kolida linna, kus vene keel on domineeriv, mis saaks siin (mitte) viltu minna? Aga Hendriku fookus ei olegi seal. Ta on õpetaja eestikeelses koolis ja ta on positiivse ellusuhtumisega, kes kasutab Eestis suheldes eesti keelt, samas konfliktidesse mitte astudes. Lugusid hakkab talle tasapisi ette tulema ikka. Näiteks tujukas naabrimutt, kes ühel korral karguga lööb ja teisel korral tuppa tahab saada, et Hendriku muusika järgi tantsu lüüa, ise midagi vene keeles seletades.
Igal juhul on Hendrik asjalik ja austust väärt, ta korraldab oma teise „asumisaasta“ (minu sõna) lõpuks Jõhvis noorte õpetajate ligimeelitamiseks motivatsioonipaketi! Ja ma arvan, et ta mõjutas mitmekümneid noori seal koolis, lihtsalt oma isiksusega, tuues uusi tuuli sinna väiksesse linna Eesti äärealal. Isiksus on tal omamoodi, sõnapruugis on kohati justkui nõuka-ajast pärit kantseliiti, siis aga täiesti värskeid omaloomingulisi sõnu. Seda raamatut lugedes meenusid mulle Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikud, eestlaste elulood, kus igas omakäelises loos avaneb omamoodi isiksus. Eks need „Minu...“ sarja lood on ju ka samasugused eestlaste elulood.
Raamatu sissejuhatus ongi paljulubav. Ohhoo, seekord pole „Minu...“ sarjas mitte värvikas ämm, vaid ema, kes saabub kohe sõna otseses mõttes sissejuhatuse esimesel leheküljel! Avapeatükis ronib ema magava Hendriku tuppa (veel Tartu kodus), sakutab kardinad eest, hakkab asju ümber tõstma ja ärgitab poega poodi tulema, et eelseisvaks iseseisvaks eluetapiks süüa osta. Igal juhul huvitav karakter ja hästi kirjeldatud, kardinavoltide sümmeetriaks sättimiseni välja. Ema on kaasas ka Jõhvi kolimisel, õpetab näiteks, et kolides peab iga raamatu pakkima eraldi ajalehe sisse (vaat siis!) ja ostab pojale hiigelportsu köömneid, aga juba siis hakkab ta tagasihoidlikumaks kahanema ja kaobki siis üldse ära. Minu instnikt lugude jutustamisel on küll see, et kui sa tood loo avamängus sisse ühe värvika tegelase, siis tuleb temaga edasi minna, vahepeal teda uuesti sisse tuua. Jääb tunne, et mingit osa sellest loost on otsustatud edasi mitte jutustada.
Samas on raamatu alguspeatükkides üks kummaline lause. Vahetult enne Jõhvi kolimist kohtub Hendrik neiuga ega sooovigi eriti enam Jõhvi õpetajaks minna... Ja edasi? Mitte midagi ei tule edasi, alles raamatu lõpus mainib ta, et see neiu on ta eluarmastus. Aga vist mitte Jõhvis? Kas loo autor elas need kaks aastat nii, et sõitis pidevalt Tartu ja Jõhvi vahet? Ma ei pea silmas siin seda, et kõik eraelu tuleks letti lüüa, aga kui juba alustad lauset (tood sisse tegelase), siis peaks selle lausega edasi minema.
Ootasin sellest raamatust eeelkõige kahte asja. Esiteks seda, mis tunne on olla noor õpetaja, otse koolipingist klassi ette sattudes. Sissejuhatuses jutustab Hendrik veel omaenda koolieast ja „tagumise pingi pika poisi“ needusest. Otseseid koolitunni-stseene ja õpside-toa-stseene on raamatus tegelikult vähem, kui ma ootasin, aga ühte-teist siiski tuleb. Joonistub pilt kergelt eksentrilisest ja lastele meeldivast „pikast õpetajast“, nagu Hendriku hüüdnimeks koolis kujunes.
Teiseks ootasin raamatust sissevaadet eesti-vene teemaringidele. Sõnagi vene keelt oskamata kolida linna, kus vene keel on domineeriv, mis saaks siin (mitte) viltu minna? Aga Hendriku fookus ei olegi seal. Ta on õpetaja eestikeelses koolis ja ta on positiivse ellusuhtumisega, kes kasutab Eestis suheldes eesti keelt, samas konfliktidesse mitte astudes. Lugusid hakkab talle tasapisi ette tulema ikka. Näiteks tujukas naabrimutt, kes ühel korral karguga lööb ja teisel korral tuppa tahab saada, et Hendriku muusika järgi tantsu lüüa, ise midagi vene keeles seletades.
Igal juhul on Hendrik asjalik ja austust väärt, ta korraldab oma teise „asumisaasta“ (minu sõna) lõpuks Jõhvis noorte õpetajate ligimeelitamiseks motivatsioonipaketi! Ja ma arvan, et ta mõjutas mitmekümneid noori seal koolis, lihtsalt oma isiksusega, tuues uusi tuuli sinna väiksesse linna Eesti äärealal. Isiksus on tal omamoodi, sõnapruugis on kohati justkui nõuka-ajast pärit kantseliiti, siis aga täiesti värskeid omaloomingulisi sõnu. Seda raamatut lugedes meenusid mulle Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikud, eestlaste elulood, kus igas omakäelises loos avaneb omamoodi isiksus. Eks need „Minu...“ sarja lood on ju ka samasugused eestlaste elulood.
November 12, 2021
Lihtsalt suurepärane nädal, kus olen saanud jutti lugeda häid raamatuid, mis nii minu maitsele.
Ida Virumaa on minu jaoks alati olnud selline kergelt ulmeline ja lummav. Jõhviga mul küll nii suurt kogemust endal ei ole. Sõbranna näiteks pole kunagi minu ida vaimustust mõistnud ehk mis paneb mind igal aastal või üle aasta, sinna kanti puhkama sõitma. Me näeme ühte piirkonda täiesti erineva nurga alt. Rõõm oli kogeda,et Hendrik näeb seda linna just pigem minu silmade läbi.
Alates 20 eluaastast peale olen ma ikka korra aastas Narvast läbi põiganud ja eks omajagu ka Jõhvist tegelikult (hea perekonna sõber elab meil Jõhvis). Ma täiesti naudin seda transformeerumist, mis minuga seal juhtub. Kõik pealinna pinged kaovad ära, samuti ei pea ma seal nagu Pärnus või Haapsalus teesklema äärmiselt kultuurset, maitsekat ja rannavormis olevat kuurordi külastajat :) Või nagu Tartus sellist piinatud hinge, üleõppinud teadlast. Oh ei, ida virus minu hing ja keha laseb end lihtsalt vabaks. Hendrik ka ühes peatükis kirjeldab kuidas Jõhvi linnapildis võib vabalt poes käia sokkide väel või hommikumantlis ning Zenja Fokin naudiks sealseid isiklikke riietumise stiile.
Absoluutselt ei pea põdema, mis sul seljas on, igal juhul oled cool!
Teiseks mingil põhjusel idas on restodes ja pubides toit odav ja ülimaitsev. Kuna ise valdan vene keelt, siis keegi mind kõõrdi ei vaata. Rind kummis ma sinna kanti kunagi eesti keelt nõudma ei lähe, aga ikka ja jälle toredad särasilmsed inimesed on mind justnimelt eesti keelega seal üllatanud.
Okei öösel ma pargin auto parklasse, ega ma hull ei ole :) (kohalikud teevad ka nii, kui vähegi korralikum masin, sest pätte leidub nii jõhvis, narvas, pärnus kui tallinnas).
Nagu ka autor ise mainib, et ei tasu minna eelarvamustega ja kui ise oled avatud ja naudid seda, mida linn pakkuda suudab, siis reeglina saad head kogemused. Kõigil vanjadel ja babuljadel on minu meelest oma võlu ju täiesti olemas (kuniks kakluseks ei kisu).
Mulle väga meeldib nt näitlejanna Joanna Lumley, kes teeb vahvaid reisisaateid ja ükskõik kui totaka kivi otsa ta ei roni, hambutu vanamehega ta ei räägi , ikka on tal totaalne vaimustus ja austus nende kohtade ja inimeste vastu.
Vahva, et noored õpetajad võtavad julguse kokku ja südamest proovivad noortele süstida inspiratsiooni, et neist võivad saada midagi enamat kui võib olla sünnipärane keskkond nende arust seda võimaldaks. Kodu võib ju rääkida mida iganes, aga vahel mõni võõras või veel parem tuntud inimene tuleb ja ütleb, et usub sinusse ja no hakkadki uskuma.
Ida areneb omasoodu ja omas tempos ning inimesed on seal nagu igas linnas: häid ja halbu. Vägikaikaga ei muuda miskit ja kui ka nt hetkel on seal piirkonnas vaktsineerituse tase on madal ja paljudele pinnuks silmas. Siis mina suunaks näpu omavalituses suunas. Jõhvis on kohalik omavalitsus vahetunud nii tihti nagu mõnel mehel sokid.
Ahjaa raamatust leiab ka vahvaid muusikasoovitusi!
Ida Virumaa on minu jaoks alati olnud selline kergelt ulmeline ja lummav. Jõhviga mul küll nii suurt kogemust endal ei ole. Sõbranna näiteks pole kunagi minu ida vaimustust mõistnud ehk mis paneb mind igal aastal või üle aasta, sinna kanti puhkama sõitma. Me näeme ühte piirkonda täiesti erineva nurga alt. Rõõm oli kogeda,et Hendrik näeb seda linna just pigem minu silmade läbi.
Alates 20 eluaastast peale olen ma ikka korra aastas Narvast läbi põiganud ja eks omajagu ka Jõhvist tegelikult (hea perekonna sõber elab meil Jõhvis). Ma täiesti naudin seda transformeerumist, mis minuga seal juhtub. Kõik pealinna pinged kaovad ära, samuti ei pea ma seal nagu Pärnus või Haapsalus teesklema äärmiselt kultuurset, maitsekat ja rannavormis olevat kuurordi külastajat :) Või nagu Tartus sellist piinatud hinge, üleõppinud teadlast. Oh ei, ida virus minu hing ja keha laseb end lihtsalt vabaks. Hendrik ka ühes peatükis kirjeldab kuidas Jõhvi linnapildis võib vabalt poes käia sokkide väel või hommikumantlis ning Zenja Fokin naudiks sealseid isiklikke riietumise stiile.
Absoluutselt ei pea põdema, mis sul seljas on, igal juhul oled cool!
Teiseks mingil põhjusel idas on restodes ja pubides toit odav ja ülimaitsev. Kuna ise valdan vene keelt, siis keegi mind kõõrdi ei vaata. Rind kummis ma sinna kanti kunagi eesti keelt nõudma ei lähe, aga ikka ja jälle toredad särasilmsed inimesed on mind justnimelt eesti keelega seal üllatanud.
Okei öösel ma pargin auto parklasse, ega ma hull ei ole :) (kohalikud teevad ka nii, kui vähegi korralikum masin, sest pätte leidub nii jõhvis, narvas, pärnus kui tallinnas).
Nagu ka autor ise mainib, et ei tasu minna eelarvamustega ja kui ise oled avatud ja naudid seda, mida linn pakkuda suudab, siis reeglina saad head kogemused. Kõigil vanjadel ja babuljadel on minu meelest oma võlu ju täiesti olemas (kuniks kakluseks ei kisu).
Mulle väga meeldib nt näitlejanna Joanna Lumley, kes teeb vahvaid reisisaateid ja ükskõik kui totaka kivi otsa ta ei roni, hambutu vanamehega ta ei räägi , ikka on tal totaalne vaimustus ja austus nende kohtade ja inimeste vastu.
Vahva, et noored õpetajad võtavad julguse kokku ja südamest proovivad noortele süstida inspiratsiooni, et neist võivad saada midagi enamat kui võib olla sünnipärane keskkond nende arust seda võimaldaks. Kodu võib ju rääkida mida iganes, aga vahel mõni võõras või veel parem tuntud inimene tuleb ja ütleb, et usub sinusse ja no hakkadki uskuma.
Ida areneb omasoodu ja omas tempos ning inimesed on seal nagu igas linnas: häid ja halbu. Vägikaikaga ei muuda miskit ja kui ka nt hetkel on seal piirkonnas vaktsineerituse tase on madal ja paljudele pinnuks silmas. Siis mina suunaks näpu omavalituses suunas. Jõhvis on kohalik omavalitsus vahetunud nii tihti nagu mõnel mehel sokid.
Ahjaa raamatust leiab ka vahvaid muusikasoovitusi!
January 7, 2022
Huvitav on see, et mind on Ida-Virumaa ja sealsed linnad-asulad alati tõmmanud. Ma ei teagi miks, sest mul ei ole seal juuri ega midagi, aga no kuidagi kutsus. Reisidel olen seal täitsa arvestatava numbri käinud ja mingi hetk mõtlesin, et võiks ju seal lausa elada, miks ka mitte? Päris elama pole kolinud, ent töö tõttu olen jõudnud nii Remnikule kui Kiviõlisse.
Autori Jõhvi kohta oli üksjagu huvitav lugeda. Ikkagi võrdlemisi noor mees ja kolis keeleliselt täiesti teise keskkonda, mis sest et ühe riigi piires. Väga huvitav oleks olnud näha autori maailmapildi ning arvamuste muutumist, kui kahe aasta asemel oleks ta seal olnud näiteks neli aastat. Värvikalt kirjeldatud tegelased ning Jõhvi noored olid kindlasti raamatu parimad osad, ent midagi jäi puudu. Ei oskagi kohe niimoodi välja mõelda, millest ma täpselt puudust tundsin, aga mingil põhjusel see Minu sarja lemmikute hulka ei jõudnud.
Autori Jõhvi kohta oli üksjagu huvitav lugeda. Ikkagi võrdlemisi noor mees ja kolis keeleliselt täiesti teise keskkonda, mis sest et ühe riigi piires. Väga huvitav oleks olnud näha autori maailmapildi ning arvamuste muutumist, kui kahe aasta asemel oleks ta seal olnud näiteks neli aastat. Värvikalt kirjeldatud tegelased ning Jõhvi noored olid kindlasti raamatu parimad osad, ent midagi jäi puudu. Ei oskagi kohe niimoodi välja mõelda, millest ma täpselt puudust tundsin, aga mingil põhjusel see Minu sarja lemmikute hulka ei jõudnud.
December 13, 2022
See on teine kord kui annan 'Minu... ' raamatusarjale võimaluse ja vist pean tunnistama, et need ei ole mulle. Ma arvan, et on palju inimesi, kellele sellised kirjateosed ja -stiil sobivad, aga minu katsetused selle sarjaga lōpevad siin.
Viimased 1.5 aastat on mind ennast väga tihedalt toonud Ida-Virumaale ja olen kohanud vâga mitmeid erinevaid inimesi. Mitte küll piisavalt, et raamatut kirjutada. Sarnane tunne oli ka seda lugedes, et alusmaterjali või kiikse ei olnud tegelikult piisavalt et raamatut kokku saada. Üsna seosetud lood väga lühikesest aja perioodist, mis vahepeal jätab tunde nagu kirjandist, mida kunstlikult või huvitavate infokildudega pikendada.
Antud raamat saab lisatärni mu enda praeguse seose eest Jõhviga ja selle eest, et mu arust kõik, kes enda mugavustsoonist välja astuvad ja õpetajateks eri Eesti nurkades asuvad, on seda väärt.
Viimased 1.5 aastat on mind ennast väga tihedalt toonud Ida-Virumaale ja olen kohanud vâga mitmeid erinevaid inimesi. Mitte küll piisavalt, et raamatut kirjutada. Sarnane tunne oli ka seda lugedes, et alusmaterjali või kiikse ei olnud tegelikult piisavalt et raamatut kokku saada. Üsna seosetud lood väga lühikesest aja perioodist, mis vahepeal jätab tunde nagu kirjandist, mida kunstlikult või huvitavate infokildudega pikendada.
Antud raamat saab lisatärni mu enda praeguse seose eest Jõhviga ja selle eest, et mu arust kõik, kes enda mugavustsoonist välja astuvad ja õpetajateks eri Eesti nurkades asuvad, on seda väärt.
November 17, 2022
Uskumatu seiklusjutt :-)
January 19, 2025
Mulle väga meeldis loetu. Hendriku värsked ja ausad mõtted olid huvitavad ning panid mind teistmoodi mõtlema oma kodulinna Jõhvi peale.
Kuigi ma ootasin rohkem lugusid tema tööst õpetajana ja tema avastusi Jõhvi ajaloo või kultuuri kohta, oli raamat väga kaasahaarav. See andis võimaluse näha oma linna läbi uue, teisitimõtleva pilgu.
Kuigi ma ootasin rohkem lugusid tema tööst õpetajana ja tema avastusi Jõhvi ajaloo või kultuuri kohta, oli raamat väga kaasahaarav. See andis võimaluse näha oma linna läbi uue, teisitimõtleva pilgu.
May 6, 2024
Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi tõepoolest, mina oma mälestustes olen seal käinud korra, seegi juhtus alles mõned aastad tagasi. Tegelikult ega ma eriti Jõhvist suurt mäletagi.
Kuigi Jõhvi kohta on raamatus siin-seal nii mõndagi, kuigi rohkem oli nagu muud juttu ka. Aga see voolas hästi kokku ning põnev oli lugeda. Jõhvist oleks ehk parema pilguga saanud kirjutada tõeline jõhvikas, kes teaks ka telgitagustest ja tavaliselt argipäevast rääkida. Aga pole hullu, sest mulle meeldis autori kirjaviis ning tema seikluste näol oli, mida lugeda. Temasuguseid noori õpetajad võiks olla rohkem, kes oskavad noortel huvi üles äratada. Kavõi lektüüri näol. Olen mõningate tema ideedega nõus ning Hendrik ise tundub huvitav persoon.
Kuigi Jõhvi kohta on raamatus siin-seal nii mõndagi, kuigi rohkem oli nagu muud juttu ka. Aga see voolas hästi kokku ning põnev oli lugeda. Jõhvist oleks ehk parema pilguga saanud kirjutada tõeline jõhvikas, kes teaks ka telgitagustest ja tavaliselt argipäevast rääkida. Aga pole hullu, sest mulle meeldis autori kirjaviis ning tema seikluste näol oli, mida lugeda. Temasuguseid noori õpetajad võiks olla rohkem, kes oskavad noortel huvi üles äratada. Kavõi lektüüri näol. Olen mõningate tema ideedega nõus ning Hendrik ise tundub huvitav persoon.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews