Oma uues novellikogumikus nendib Urmas Vadi, et tahame või ei, kord avastame end maanteeservalt ja küsime, kuhu jäi meie hing? Ja kas armastus kestab kauem kui elu? Aga kirjandus? On meil üldse hingesugulasi? Kas keegi püüab meid kinni, kui me kukume? Mis meist maha jääb? Mida näitab mu sisemine kompass? Võin ma täna teie juures magada?
Kuna Vadi viimane raamat “Elu mõttetusest” tuksub siiani meeles, siis paratamatult tekkisid “Maanteeserva” lugedes võrdlused just selle teosega.
Maanteeserv on tervikuna oluliselt eklektilisem.
Pigem jäi tunne, et tegemist on viimase aasta-kahe tugevamate lugude kogumikuga, kust ühte läbivat joont ei peagi otsima. Mõni lugu kasutab ära päevakajalist sündmust. Mõni on justkui maagiline muinasjutt. Mõni pigem anekdootliku puändiga pala kummalisest kokkusattumusest.
Poolte lugude puhul on peategelane kirjanik Urmas Vadi. Teiste puhul eksisteerivad karakterid ainult konkreetse loo raames. Ja siis astub Vadi kardina tagant välja jällegi kõrvaltegelasena.
Isegi kui kindalt motiivi ei ole, on hääl läbivalt sarnane. Rabavaid sündmuseid enamasti ei juhtu. Ikka närib hinge mõni kahtlus. Pisike nüanss lööb argipäeva tasakaalust välja. Taas satub teele midagi, mis välisel vaatlusel tundub tühine, kuid seestpoolt tahab rinna lõhki rebida.
Sellisel tühisuse ja universaalsuse piiril see raamat kõõlub. Ja võib-olla ikkagi ei pea olema rohkem..
Urmas Vadi novellikogumik Hing maanteeserval on vahva, ladusalt kirjutatud ja autoril on selgelt tuntav stiil. Rohkem või vähem muinasjutulikud lood loomeinimese painetest, inimestevahelise suhtluse keerukusest, inimeksistentsi kitsaskohtadest ning pisikestest vahejuhtumitest, millest saab alguse terve sündmusteahel, on argised ning omamoodi universaalsed. Kogumik võtab esimeste novellidega hoogu, lõpusirge on aga suurepärane. Teatud sarnasus lugude ülesehitusel ei häiri - naljakas või veider püant tundub olevat autori peotrikk ning lõpuks ootad seda juba huviga. Praegusel pimedal ajal on need natuke lihtsad, aga isikupäraselt siirad ja muhedad lood hea tuju garantii, sest naerda saab kindlasti!
Jätkan sel aastal alustatud põhjalikumat tutvumist Urmas Vadiga, ühe eriskummaliselt omapärase kirjanikuga. Kui eelmisena loetud "Neverlandis" põimusid erinevate karakterite lood kopsakaks romaaniks, siis "Hing maanteserval" koondab endasse lühivormi ehk tuumakaid ja puändiga novelle. Jätkub vadilik abdsurdihuumor, mis ei jäta puudutamata ka Taaralinna kirjandusringkondades tuntud inimesi. Samas kumab lugudest ka muhedust, soojust, nostalgilist nukrust. Kel kiiksuga looming meeltmööda, tasub igal juhul tutvumist.
Urmas Vadi "Hing maanteeserval" on ladus lugemine ja lood on kirjutatud kaasahaaravalt. Juttudes läbiv huumor ja keelekujundite kasutus könetasid mind väga ja meeldisid. Huvitav oli ka pisut Kivirähkilik sürrealism. Kriitikana looks välja, et viimastes lugudes kippusid mötted korduma. Raamatus esinesid üksikud kirjavead ja kahel korral oli lauseehitust muudetud ja nii originaalne kui ka muudetud lausekatke sisse jäetud.
Vadi kirjutab soojalt ja soravalt. Nagu ikka. Väga loodan, et järgmises raamatus liigub ta kirjandus- ja teatritegelaste juurest edasi. See on minu jaoks alati suur ohumärk, kui kirjanik hakkab kirjanikest ja loomemajadest kirjutama. Liiga palju Visbyt ja Mazzanot on eesti kirjanduses juba.
Kirjaniku elu mõte, igavikuotsingud ja kõhklused novellivalimikus. Parim neist Janika Kronbergist kui jumalikust kriitikust, kelleni autor kunagi ei küündi ja kolkaraamatukokku esinema sõitnud autorist, kelle põgenemisteekond lõppes idüllilise eluga (konnade juures). Paiguti oli edvistav-lobedat sõnavahtu a la Kivirähk, aga tegelikult meeldib mulle ju seegi.
Prebrala prevod Julije Potrč Šavli, ki je letos (2025) prejela Sovretovo nagrado (za vrhunske prevode leposlovja iz tujih jezikov v slovenščino). Sigurno odličen prevod, posamezne zgodbe so se gladko brale - nisem pa razumela celote? Neke semi-smešne/izmišljene scene mi niso bile nič posebnega. Da pa nekaj razmislekov o medosebnih odnosih in statusu pisatelja/pesnika.
Ma isegi ei teagi, kuidas hinnata seda, aga raamat meeldis mulle. On see ju esimene raamat, mida sellelt kirjanikult loen. Pole varem tema raamatuid lugenud. Väga huvitavad ja omapärased lood on siin raamatus. See hing maanteeserval täitsa kõnetas mind! :)
Jutud elust ja surmast ja loomeinimeseks olemisest. Huumori tagant kangastuvad tõsisemad teemad. Vadi kirjeldused on väga nauditavad ja ootamatud. Iga jutu lõpus on ootamatu pööre. Mõned jutud on kivirähalikult riukalikud, mõned muinasjutulisemad, kuid neiski ei saa ilma mõne kiiksuta hakkama. Minu lemmik selles raamatus oli "Traagika", mis räägib kirjaniku loomepiinadest, millel on aga ootamatu lahendus. Jutus "Küla" on nii hästi öeldud lahjade tekstide kohta: " nagu supileem, millele on järgmisel päeval vett juurde lisatud, et oleks rohkem." See on siin üks tummine hautis. Soovitan soojalt.