What do you think?
Rate this book
Minu... #148
Minu Kihnu : külas või külata
„Minu Kihnu“ on jutt, mida suviti iga päev oma kodusaare külalistele vestan, kuid tegelikult on see üksnes killuke tervikust. Iga jutustatud lugu avab üha uusi värvikaid lugusid, mida elu siin iga päev pakub.
Otsin raamatus vastuseid mitmele küsimusele. Kas sel saarel kihutavad mootorrattur-amatsoonid kujutavad endast Euroopa viimast matriarhaati? Kas Kihnu kultuur on kaup, mis müümisel otsa saab, või pakub nõudlus hoopis uusi võimalusi edasi kesta, olla jätkusuutlik ja säilitada järjepidevus? Kes üldse võib pärimuskultuuri müüa ehk kellele see kuulub? Kas saare praegune kogukond peidab järjekordset ühise tarkuse võtit või vastupidi: me ei tea, kus see võti on või oleme ta hoopis ära kaotanud?
Mu raamat on meeletu ja kirglik armastuslugu. Armastusest ennekõike ühe konkreetse kultuurikillu vastu, kuid ka pärimuskultuuri vastu üldisemalt ja sellisena austusavaldus kõigile sääraste imede hoidjatele.
Otsin raamatus vastuseid mitmele küsimusele. Kas sel saarel kihutavad mootorrattur-amatsoonid kujutavad endast Euroopa viimast matriarhaati? Kas Kihnu kultuur on kaup, mis müümisel otsa saab, või pakub nõudlus hoopis uusi võimalusi edasi kesta, olla jätkusuutlik ja säilitada järjepidevus? Kes üldse võib pärimuskultuuri müüa ehk kellele see kuulub? Kas saare praegune kogukond peidab järjekordset ühise tarkuse võtit või vastupidi: me ei tea, kus see võti on või oleme ta hoopis ära kaotanud?
Mu raamat on meeletu ja kirglik armastuslugu. Armastusest ennekõike ühe konkreetse kultuurikillu vastu, kuid ka pärimuskultuuri vastu üldisemalt ja sellisena austusavaldus kõigile sääraste imede hoidjatele.
272 pages, Paperback
Published August 1, 2021
4 people are currently reading
54 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
October 14, 2022
Väikeses kogukonnas elades ei ole lihtne ülesanne kirjutada asjadest nii nagu nad on - ausalt. Just seda hindasingi, et oli julgust! Ja Kihnu ongi nagu riik riigis - omanäoline, isikupärane, eriline.
Read
August 30, 2021Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Ega saared mulle üldse meeldivad ja mida väiksemad, seda paremad, sest siis alles hakkab nalja saama. Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mistõttu lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest. Ja kuna senised "Minu"-sarja Eesti saartest kõnelevad raamatud pole samuti mingid tossikeste killast, siis eks mu ootused olid keskmisest kõrgemad ka.
Mu esimene emotsioon Kihnut lugedes oli, et milline värvikate tegelastega ja eksootiline maalapp see küll on. Loed nagu mõnd väljamaa raamatut. Mahlakad väljendid ("Märäobõsõ mokad ning naesõ njäpud ei seesä paegal" – Märahobuse mokad ja naise näpud ei seisa paigal) ja tugevalt juurdunud kombestik. Mõneti kahju, et turism, mis annab teenistuse, seda teisest otsast ühtlasi ka hävitab. Ja see ei käi ainult suurte ja tähtsate siirderiituste kohta, vaid algab koguni pisiasjadest, näiteks, kas te oleksite Kihnu ja seal kuhugi peole sattudes osanud aimata:
"Mäletan veel, et kui üheksakümnendatel hakkasid Kihnu voorima turistide hordid, tuli meile, kihnlastele, suure ehmatusena asjaolu, et nad ei osanud üldse tantsida ja rikkusid ära meiegi tantsuringi. Väga raske oli hoida Kihnu tantsule omast ringjoont ning see sai aasta-aastalt üha suuremaks probleemiks. Seetõttu ootasime pikisilmi aega, mil mandriinimesed peolt varakult magama või tagasi koju läksid ega tammunud enam me varvastel ega vastuoksa ringjoonel, rikkudes tantsu rõõmu."
Mina ise, muide, ei olegi Kihnus käinud, seega selles patus süüdi pole.
Mis veel sümpaatne oli? Autori meeletult eluterve ellusuhtumine (ilmselt on see kihnlastele üldisemalt omane), puudutagu see loomakasvatust, töötegemisoskust, hakkamasaamist, toidulauda jms. Jah, tuli ära see toidulaud :) Aga meediast mäletasin ka mina seda avaldust, kui nördinud kihnlane (autor ise) võttis sõna turistide aadressil, kes tulevad saarele pärimuskultuuriga tutvuma ja siis esitavad lademes moodsaid ja keerulisi nõudmisi.
Nojaa, ja siis see folkloor, millesse autoril samuti väga mõistlik suhtumine. Täna mõni ehk solvub natuke, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad omakorda lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et "pole old, pole näind". Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“
Ma sattusin jälle lobisema. Igatahes kes ootab klassikalisi teemasid, siis neid on ka. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu (väga hingelähedane neil päevil, minust uhkas kohe ennenägematu solidaarsuslaine üle!). Kuulge, ja kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb.
Mu esimene emotsioon Kihnut lugedes oli, et milline värvikate tegelastega ja eksootiline maalapp see küll on. Loed nagu mõnd väljamaa raamatut. Mahlakad väljendid ("Märäobõsõ mokad ning naesõ njäpud ei seesä paegal" – Märahobuse mokad ja naise näpud ei seisa paigal) ja tugevalt juurdunud kombestik. Mõneti kahju, et turism, mis annab teenistuse, seda teisest otsast ühtlasi ka hävitab. Ja see ei käi ainult suurte ja tähtsate siirderiituste kohta, vaid algab koguni pisiasjadest, näiteks, kas te oleksite Kihnu ja seal kuhugi peole sattudes osanud aimata:
"Mäletan veel, et kui üheksakümnendatel hakkasid Kihnu voorima turistide hordid, tuli meile, kihnlastele, suure ehmatusena asjaolu, et nad ei osanud üldse tantsida ja rikkusid ära meiegi tantsuringi. Väga raske oli hoida Kihnu tantsule omast ringjoont ning see sai aasta-aastalt üha suuremaks probleemiks. Seetõttu ootasime pikisilmi aega, mil mandriinimesed peolt varakult magama või tagasi koju läksid ega tammunud enam me varvastel ega vastuoksa ringjoonel, rikkudes tantsu rõõmu."
Mina ise, muide, ei olegi Kihnus käinud, seega selles patus süüdi pole.
Mis veel sümpaatne oli? Autori meeletult eluterve ellusuhtumine (ilmselt on see kihnlastele üldisemalt omane), puudutagu see loomakasvatust, töötegemisoskust, hakkamasaamist, toidulauda jms. Jah, tuli ära see toidulaud :) Aga meediast mäletasin ka mina seda avaldust, kui nördinud kihnlane (autor ise) võttis sõna turistide aadressil, kes tulevad saarele pärimuskultuuriga tutvuma ja siis esitavad lademes moodsaid ja keerulisi nõudmisi.
Nojaa, ja siis see folkloor, millesse autoril samuti väga mõistlik suhtumine. Täna mõni ehk solvub natuke, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad omakorda lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et "pole old, pole näind". Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“
Ma sattusin jälle lobisema. Igatahes kes ootab klassikalisi teemasid, siis neid on ka. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu (väga hingelähedane neil päevil, minust uhkas kohe ennenägematu solidaarsuslaine üle!). Kuulge, ja kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb.
July 14, 2024
Väga informatiivne, huvitav ja väga mõnusa minekuga lugemine. Kindlasti sain Kihnu osas palju teadlikumaks, tuli välja palju huvitavaid fakte, millele ma senimaani veel tagantjärgi mõtlen. On asju, millele mandriinimene ei mõtle. Pole kunagi pidanudki. Kurvaks teeb asjaolu, et ammusel ajal on olnud kihnu inimestele meri suurim sõber aga ka vaenlane. Meri annab, meri võtab.
Soovitan lugeda.
Soovitan lugeda.
May 30, 2022
Kihnu on mu üks lemmiksaari olnud lapsepõlvest peale. Raamat ladusalt kirjutatud, palju uut infot.
"Põlde talus kehtis Mammal seaduseks tehtud põhimõte nagu Harri Jõgisalu raamatus "Maaleib", mille järgi märahobuse mokad ja naise näpud ei seisa paigal." (lk 135).
"Põlde talus kehtis Mammal seaduseks tehtud põhimõte nagu Harri Jõgisalu raamatus "Maaleib", mille järgi märahobuse mokad ja naise näpud ei seisa paigal." (lk 135).
This entire review has been hidden because of spoilers.
December 29, 2024
Oi kuidas mulle see raamat meeldis! Siin on kõike, mida üks minu-sarja raamat vähegi võiks sisaldada - on isiklikku kogemust, on kultuuri ja pärimust, on ajalugu ja tänapäeva, kurbust ja rõõmu, eluvõitlusi ja tantsu ja tralli. Ma käisin Kihnus esimest korda aastal 2003, kaasas uhiuus digifotokas ja olin vaimustuses saare ilusast loodusest. Mäletan muinasjutulist metsaalust, kus sammal oli muksuline ja nii pehme, et tundus lausa ebareaalne. Klõpsisin seal nii metsas kui mererannas imeilusaid pilte ja kaotasin need siis millalgi ära. Aga mälestus neist piltidest on nii sügav, et olen mitmel korral seda pildikausta otsinud, kahjuks asjata.
Nüüd seda raamatut lugedes elavnesid kõik need mälupildid ja said siit lisaks kuhjaga kultuuri ja pärimust. Olen Kihnus käinud hiljemgi ja näinud sellest filme ja saateid ja arvasin, et tean sellest saarest juba palju, aga tuhkagi ma ei teadnud! See on lausa hämmastav, et traditsioonid ja kombestik on nii sügavalt juurdunud ja et seda ikka veel järgitakse. Nii detailsed kombed, olgu siis pulmad või mardipäev või ükskõik mis päev, mul ei jääks vist isegi aastaid Kihnus elades meelde, mis järjekorras midagi neil sündmustel tegema peab. Tõesti uskumatu, et see kõik on tänagi olemas, et kõiki neid kombeid mäletatakse ja hoitakse. See raamat tekitas suurt aukartust Kihnu rahva ees.
Meri annab ja meri võtab - seda on siit läbi terve raamatu lugeda. Päris hirmus, et oma igapäevaelu elades peab nii palju riskima, on see siis tormine meri või talvel üle jää käimine.
Sain teada ka, miks Kihnu metsaalused nii ilusad on nagu linnapargis - kõik mahalangenud oksad on kütteks ära korjatud. Et saarel puid ei jätku, sellest ma polnud kuulnudki.
Väga palju oli siin ka nostalgilist, mis viis mind mõtetes oma lapsepõlve. Näiteks see laupäevatunne, mida tänapäeval enam ei ole. See tunne, kui toad olid ära koristatud, tehti paremat sööki ja õhtul oli saun. Polegi ise sellele mõelnud, et tänapäeval, kui inimestel enamasti toad igapäevaselt korras, siis seda laupäevatunnet enam pole.
Mulle meeldis väga ka murdekeel, mida siin raamatus palju on ja igasugu toredad sõnad. Näiteks lihakartuli - see on lihtsalt nii armas.
"Minu Kihnu" on imeline raamat, kuhu on talletatud ehe saare elu, millist massakana iialgi nii lähedalt ei näeks. Ma olen Marele tohutult tänulik selle raamatu eest ja luban, et kui järgmine kord Kihnu tulen, siis käin kikivarvul ja püüan kohalikku elu võimalikult vähe häirida :)
Edit: Õige jah, ma pole ju massakas, ma elan ühe teise saare peal :) Saaremaa siiski tundub Kihnuga võrreldes kui üldse mitte saar, nii palju suurem on siin kõik ja mandriga ühendus ka selline, et kui ühest praamist jääd maha, lähed järgmisega. Nii et kihnlastega võrreldes on saarlased ikka täitsa massakad :)
Nüüd seda raamatut lugedes elavnesid kõik need mälupildid ja said siit lisaks kuhjaga kultuuri ja pärimust. Olen Kihnus käinud hiljemgi ja näinud sellest filme ja saateid ja arvasin, et tean sellest saarest juba palju, aga tuhkagi ma ei teadnud! See on lausa hämmastav, et traditsioonid ja kombestik on nii sügavalt juurdunud ja et seda ikka veel järgitakse. Nii detailsed kombed, olgu siis pulmad või mardipäev või ükskõik mis päev, mul ei jääks vist isegi aastaid Kihnus elades meelde, mis järjekorras midagi neil sündmustel tegema peab. Tõesti uskumatu, et see kõik on tänagi olemas, et kõiki neid kombeid mäletatakse ja hoitakse. See raamat tekitas suurt aukartust Kihnu rahva ees.
Meri annab ja meri võtab - seda on siit läbi terve raamatu lugeda. Päris hirmus, et oma igapäevaelu elades peab nii palju riskima, on see siis tormine meri või talvel üle jää käimine.
Sain teada ka, miks Kihnu metsaalused nii ilusad on nagu linnapargis - kõik mahalangenud oksad on kütteks ära korjatud. Et saarel puid ei jätku, sellest ma polnud kuulnudki.
Väga palju oli siin ka nostalgilist, mis viis mind mõtetes oma lapsepõlve. Näiteks see laupäevatunne, mida tänapäeval enam ei ole. See tunne, kui toad olid ära koristatud, tehti paremat sööki ja õhtul oli saun. Polegi ise sellele mõelnud, et tänapäeval, kui inimestel enamasti toad igapäevaselt korras, siis seda laupäevatunnet enam pole.
Mulle meeldis väga ka murdekeel, mida siin raamatus palju on ja igasugu toredad sõnad. Näiteks lihakartuli - see on lihtsalt nii armas.
"Minu Kihnu" on imeline raamat, kuhu on talletatud ehe saare elu, millist massakana iialgi nii lähedalt ei näeks. Ma olen Marele tohutult tänulik selle raamatu eest ja luban, et kui järgmine kord Kihnu tulen, siis käin kikivarvul ja püüan kohalikku elu võimalikult vähe häirida :)
Edit: Õige jah, ma pole ju massakas, ma elan ühe teise saare peal :) Saaremaa siiski tundub Kihnuga võrreldes kui üldse mitte saar, nii palju suurem on siin kõik ja mandriga ühendus ka selline, et kui ühest praamist jääd maha, lähed järgmisega. Nii et kihnlastega võrreldes on saarlased ikka täitsa massakad :)
December 8, 2025
„Minu Kihnu“ raamatu ilmumine jätkas minu jaoks seda, mis oli alanud kaks aastat varem „Minu Setomaa“ ilmumisega. Tegelikult ei ole vaja autori võhik-võõrsil kultuurikonflikti („Minu...“ sarja algusraamatute kohustuslikku komponenti), et kogeda ürgseid ja põnevaid emotsioone, näiteks aegade algust (ehk ettekujutust, kuidas autori esivanemad võisid sattuda saarele Jüriöö ülestõusu järel karistuse eest põgenedes) ja kogukonnatunnet (me oleme karjaloomad, ühtekuuluvus on meie kõige tugevam tunne, oi kui raske on, kui oma karjast eraldi uues kohas tuleb kanda kinnitada).
Ja eks Kihnu raamatuski ole seda oma ja võõra teemat. Saarel kasvanud väike Mare jooksis metsa peitu, et teda ära mandrile kooli ei viidaks. Aga otsustati ikkagi viia linna kooli see tüdruk. „Ja nii see minu piinamine algas.“ Kaks kultuuri, kaks maailma: saareelu ja linnaelu. Aga ehk oli see siiski hea, just tänu olelusvõitlusele tekkis temas suurem plaan ja arenesid oskused, mis tegid temast selle, kes ta on. Kolm kõrgharidust: käsitöö, ajalugu ja juura, ametiks oma kogukonna kultuuriatašee-välisminister. See on väikesaarte raamatutest juba ammu selgeks saanud, et iga saare-elanik peab olema mitmekülgne, tegema kolme erinevat tööd ja olema lisaks vabatahtlik tuletõrjuja-loomaarst.
Omamoodi konflikt raamatus on „müüdid versus tegelikkus“. Näiteks kas kõik kihnlased on sugulusabielus? Mare arutab, toob näiteid. Ta on ootamatult julge, tundub näiteks, et Kihnu-filmide autori Mark Soosaarega tal head klappi pole olnud. Mõtlen, kui palju häid „Minu...“ külaelu raamatuid on kirjutamata jäänud, sest autor ei taha külaga tülli minna. Mare ei põe. Võimalik, et ta on nii tugevalt juurtega oma saare sees, 7x7 põlve surnuaias, et tal lhtsalt pole midagi karta.
Ja muidugi ei saa see raamat mööda minna konfliktist teemal „põliskultuuri esindaja versus sissetulnu“. Minu meelest ei olnud teise kahe väeka põlisnaise raamatus „Minu Setomaas“ ja „Minu Mulgimaas“ seda joont nii tugevalt. Aga Kihnu-Mare kirjutab: ausalt öeldes pole neil sissekolinuil meile eriti midagi pakkuda. See, kuidas ta oma maailmapilti selgitab, on nii puhas ja õige ja arusaadav. Sissetulnud segavad kultuuri ära. Näiteks kihnu tantsusid tuleb osata tantsida, entusiasmist jääb väheks.
Minul on seda lugedes omamoodi kurb, sest mina ei ole üheski kohas tõeline põliselanik, olen igal pool justkui sissekolinu, minust mitteolenevatel põhjustel (kui kedagi süüdistada, siis nõukogude võimu). Aga mis seal ikka! Kui loen Tõnu Õnnepalu, siis tunnen ennast ära tema uitamises. Kihnu-Mare ilmselt ei tunne. Tema kirjeldab seda, kuidas ta teab iga saarepere lugu vähemalt 19 sajandist alates, ja igal kooli mineval põlislapsel on oma taust. Juba põnnist peale on teada, kellest arvatavasti saab käsitöömeister, kellest pulmalaulik. (See ettemääratus võib omamoodi ahistav olla, nii tundub mulle uitaja-vabadiku seisukohast vaagides.)
Saarerütmi ilmestavad ka ajutised võõrad, need, kes tulevas kihnu kultuuri kogema kiirkorras: dokumentalistid ja turistid. On seal itaallasi ja jaapanlasi ja muidugi igasuguseid eestlasi ka. Mare on aus! Nii tekib näiteks vegantoiduskandaal, tänu Mare avalikule kirjale. Ma austan taimetoitlust, aga saan ka pärismuskultuuri esindajast Marest väga hästi aru. Ta on saarlane, kes elab loodusega kooskõlas, ta oskab oma lambad ja kalad kõik lõpuni ära kasutada, isegi oksaraod saavad metsast tulehakatiseks ära korjatud... Aga siis tuleb keegi, kes nõuab teisest planeediotsast eksorditavat sojapiima ja paneb pahaks seda, kuidas saarel on aastasadu elatud.
Hädas on Mare ka näiteks sellega, et hülgeid hellitatakse liialt looduskaitsjate poolt ja tasakaal on ära, hülged on nuhtluseks kaluritele. Samas ütleb ta sellegi välja, et nagunii pole kalapüük enam peamine elatusala. Kihnu saare teadaolevat ajalugu (ja ilmselt samamoodi enamvähem kõigi maailma saarte oma) saab jagada järgmiselt: purjelaevandus, kalandus, turismindus. Nüüd peetakse turiste! Ja saarekese aastaring vaheldub talvisest vaikelust suvisesse hullumaja, kus mitte ükski korralik saarlane kordagi suve jooksul end välja magada ei saa.
Rütmidest on siin raamatus juttu nii otsesõnu kui kaudselt. Ja on juttu nii otseselt kui kaudselt sellest, mille poolest Kihnu üle laia ilma kuulus on: matriarhaadist. Kas on see tõesti nii? Kas naised on dominandid? Mare sõnastab, et tema meelest on Kihnu mehed väga armsad ja tublid (see sõnastus kõlas minu jaoks küll tõestusena väitele, et...) Jah, naised veavad kultuuri rohkem kui mehed. Nemad on need, kes vastutavad elurütmise eest. Nemad matavad. (Sünnitavad nagunii!) Õigeusu tugevad kirikukombed on arvatavasti põhjuseks, miks Kihnu nii eripärane ja nii matriarhaadile kalduv on. Sama teema on ju ka Setomaaga, aga Seto mehed ei läinud kuude kaupa merele. Kihnu naine harjus sellega, et mehi tavaliselt kodus pole.
Jah, see meri... Valus teema on raamatus muidugi see, kuidas meri annab, meri võtab. Igas peres on keegi, kes võetud. Ja igaühel on oma seikluslood jääteedest. Muljetasin sel teemal oma hiidlasest sõbraga, et vaat, milline Kihnu raamat. Tema vastas: „Minu vanaisa jäi ka merele, õigemini jääle“.
Aga merele andami maksmises on siiski midagi ürgset ja rahulikku, see ei muutu tegelikult nii traagiliseks ja kõlama jääb elu oma iidse rütmi ja loodusseadustega. Lugusid on siin palju, enamvähem kõik on huumori ja karmi reaalsuse äärealadel, meenub näiteks äbariku lambatallekese lugu. Ja nädalarütmi lugu – koristada tuleb laupäeval, enne sauna... Nõnda on alati tehtud ja nõnda tehakse! Samas on ka saarekese kultuur avatud muutustele, näiteks on lugudena fikseeritud see, mismoodi kihnu kördi pikkus tegi kaasa miniseeliku moe. Selline elu on: vana ja uus kulgevad koos.
Nii et: hea raamat ja olen uhke, et kuulun kirjastusse, kes selle välja on andnud. Olen täiesti kindel, et Mare poolt kirja pandu on ka tulevastele etnograafidele hindamatu väärtusega ja ajas läheb see raamat paremaks nagu hea vein.
Ja loodan, isegi olen kindel, et Kihnu kultuuri jätkub veel väga kauaks!
Ja eks Kihnu raamatuski ole seda oma ja võõra teemat. Saarel kasvanud väike Mare jooksis metsa peitu, et teda ära mandrile kooli ei viidaks. Aga otsustati ikkagi viia linna kooli see tüdruk. „Ja nii see minu piinamine algas.“ Kaks kultuuri, kaks maailma: saareelu ja linnaelu. Aga ehk oli see siiski hea, just tänu olelusvõitlusele tekkis temas suurem plaan ja arenesid oskused, mis tegid temast selle, kes ta on. Kolm kõrgharidust: käsitöö, ajalugu ja juura, ametiks oma kogukonna kultuuriatašee-välisminister. See on väikesaarte raamatutest juba ammu selgeks saanud, et iga saare-elanik peab olema mitmekülgne, tegema kolme erinevat tööd ja olema lisaks vabatahtlik tuletõrjuja-loomaarst.
Omamoodi konflikt raamatus on „müüdid versus tegelikkus“. Näiteks kas kõik kihnlased on sugulusabielus? Mare arutab, toob näiteid. Ta on ootamatult julge, tundub näiteks, et Kihnu-filmide autori Mark Soosaarega tal head klappi pole olnud. Mõtlen, kui palju häid „Minu...“ külaelu raamatuid on kirjutamata jäänud, sest autor ei taha külaga tülli minna. Mare ei põe. Võimalik, et ta on nii tugevalt juurtega oma saare sees, 7x7 põlve surnuaias, et tal lhtsalt pole midagi karta.
Ja muidugi ei saa see raamat mööda minna konfliktist teemal „põliskultuuri esindaja versus sissetulnu“. Minu meelest ei olnud teise kahe väeka põlisnaise raamatus „Minu Setomaas“ ja „Minu Mulgimaas“ seda joont nii tugevalt. Aga Kihnu-Mare kirjutab: ausalt öeldes pole neil sissekolinuil meile eriti midagi pakkuda. See, kuidas ta oma maailmapilti selgitab, on nii puhas ja õige ja arusaadav. Sissetulnud segavad kultuuri ära. Näiteks kihnu tantsusid tuleb osata tantsida, entusiasmist jääb väheks.
Minul on seda lugedes omamoodi kurb, sest mina ei ole üheski kohas tõeline põliselanik, olen igal pool justkui sissekolinu, minust mitteolenevatel põhjustel (kui kedagi süüdistada, siis nõukogude võimu). Aga mis seal ikka! Kui loen Tõnu Õnnepalu, siis tunnen ennast ära tema uitamises. Kihnu-Mare ilmselt ei tunne. Tema kirjeldab seda, kuidas ta teab iga saarepere lugu vähemalt 19 sajandist alates, ja igal kooli mineval põlislapsel on oma taust. Juba põnnist peale on teada, kellest arvatavasti saab käsitöömeister, kellest pulmalaulik. (See ettemääratus võib omamoodi ahistav olla, nii tundub mulle uitaja-vabadiku seisukohast vaagides.)
Saarerütmi ilmestavad ka ajutised võõrad, need, kes tulevas kihnu kultuuri kogema kiirkorras: dokumentalistid ja turistid. On seal itaallasi ja jaapanlasi ja muidugi igasuguseid eestlasi ka. Mare on aus! Nii tekib näiteks vegantoiduskandaal, tänu Mare avalikule kirjale. Ma austan taimetoitlust, aga saan ka pärismuskultuuri esindajast Marest väga hästi aru. Ta on saarlane, kes elab loodusega kooskõlas, ta oskab oma lambad ja kalad kõik lõpuni ära kasutada, isegi oksaraod saavad metsast tulehakatiseks ära korjatud... Aga siis tuleb keegi, kes nõuab teisest planeediotsast eksorditavat sojapiima ja paneb pahaks seda, kuidas saarel on aastasadu elatud.
Hädas on Mare ka näiteks sellega, et hülgeid hellitatakse liialt looduskaitsjate poolt ja tasakaal on ära, hülged on nuhtluseks kaluritele. Samas ütleb ta sellegi välja, et nagunii pole kalapüük enam peamine elatusala. Kihnu saare teadaolevat ajalugu (ja ilmselt samamoodi enamvähem kõigi maailma saarte oma) saab jagada järgmiselt: purjelaevandus, kalandus, turismindus. Nüüd peetakse turiste! Ja saarekese aastaring vaheldub talvisest vaikelust suvisesse hullumaja, kus mitte ükski korralik saarlane kordagi suve jooksul end välja magada ei saa.
Rütmidest on siin raamatus juttu nii otsesõnu kui kaudselt. Ja on juttu nii otseselt kui kaudselt sellest, mille poolest Kihnu üle laia ilma kuulus on: matriarhaadist. Kas on see tõesti nii? Kas naised on dominandid? Mare sõnastab, et tema meelest on Kihnu mehed väga armsad ja tublid (see sõnastus kõlas minu jaoks küll tõestusena väitele, et...) Jah, naised veavad kultuuri rohkem kui mehed. Nemad on need, kes vastutavad elurütmise eest. Nemad matavad. (Sünnitavad nagunii!) Õigeusu tugevad kirikukombed on arvatavasti põhjuseks, miks Kihnu nii eripärane ja nii matriarhaadile kalduv on. Sama teema on ju ka Setomaaga, aga Seto mehed ei läinud kuude kaupa merele. Kihnu naine harjus sellega, et mehi tavaliselt kodus pole.
Jah, see meri... Valus teema on raamatus muidugi see, kuidas meri annab, meri võtab. Igas peres on keegi, kes võetud. Ja igaühel on oma seikluslood jääteedest. Muljetasin sel teemal oma hiidlasest sõbraga, et vaat, milline Kihnu raamat. Tema vastas: „Minu vanaisa jäi ka merele, õigemini jääle“.
Aga merele andami maksmises on siiski midagi ürgset ja rahulikku, see ei muutu tegelikult nii traagiliseks ja kõlama jääb elu oma iidse rütmi ja loodusseadustega. Lugusid on siin palju, enamvähem kõik on huumori ja karmi reaalsuse äärealadel, meenub näiteks äbariku lambatallekese lugu. Ja nädalarütmi lugu – koristada tuleb laupäeval, enne sauna... Nõnda on alati tehtud ja nõnda tehakse! Samas on ka saarekese kultuur avatud muutustele, näiteks on lugudena fikseeritud see, mismoodi kihnu kördi pikkus tegi kaasa miniseeliku moe. Selline elu on: vana ja uus kulgevad koos.
Nii et: hea raamat ja olen uhke, et kuulun kirjastusse, kes selle välja on andnud. Olen täiesti kindel, et Mare poolt kirja pandu on ka tulevastele etnograafidele hindamatu väärtusega ja ajas läheb see raamat paremaks nagu hea vein.
Ja loodan, isegi olen kindel, et Kihnu kultuuri jätkub veel väga kauaks!
March 27, 2025
täitsa kobe minukas ja üsna meeleolukas lugemine kohati, eriti kui kihnu prouade mandriseikluste kirjeldamiseks läheb (või ka mandrimeeste seikluste, kus kihnu prouad osaliseks). kuna "Maaleib" oli lapsena üks mu lemmikraamatuid, siis ma kihnu keele ega kultuuri kui sellise kohta väga palju uusi asju siit teada ei saanudki, aga muidugi oli huvitav lugeda, et mis seal saarel 90ndatest tänapäevani toimunud on või toimub. noh, ja tore ikka, et selle raamatu sai kirjutada keegi, kes seda saart ja neid inimesi väga hästi tunneb ja kõvasti armastab.
April 10, 2025
Kaasteelise ja suvekihnlasena (eriti lapsepõlves) said mälestused värskendatud ning täiendatud. Selgust ja seletusi mitmetele varasemalt kuuldud, kogetud nimedele (Pissela, Nisuaia...) sündmustele (pulm, lõkkel käimine, kaubapäev, heinategu,...). Veel parem saaks olla koguteos "Kihnu, 1980. ja 1990. aastad)
December 24, 2024
Rahvakultuuri-rohke ülevaade Kihnu elust. Autor on oma üliägeda ja aktiivse elu raamatuks pööranud. Kohati läheb raamat tiba ajaloo õpikuks üle, aga no mis sest, kirjeldused on kõik värvikad ja lahedad nii lähiminevikust kui tänapäevast.
November 23, 2024
One of the newest in the "Minu" book series about a small island in Estonia. I have never been to Kihnu but it has always had this kind of mystery for me. A small island with its own culture, traditions and folklore. A lovely read.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews