Üks isevärki teos, mis võtab omal moel kokku tänase ilmaelu pidetused, tulemised ja minemised. Taustal järjest pingelisemaks kiskuv ökopoliitiline olukord, esiplaanil kunstnik, täitsa tavaline inimene, nagu me kõik - ei ole ta mingi liider, superkangelane ega muidu eriliste omadustega tegelane. Ja need pinged tema eluski on tavalised, sisaldades muuhulgas: 1. enamasti joobnud olekus ja ilmselgelt Diogenese sündroomiga ema, 2. tavalist pedofiilist kunstiõpetajat, 3. veel üht pedofiilist ja pisut pervot üürileandjat (kas on üldse tänapäevaseid prantsuse romaane, kus pedofiile ja/xvõi pervosid ei kohtaks?), 4. mingit udupeast meditatsioonimeest, kes tuleb ja läheb siis, kui talle sobib. Ma ei tea, mida vaene minategelane sõpradeta selles düstoopseks kiskunud maailmas oleks peale hakanud, aga sõbrad tal igal juhul on. Mida ammusemad, seda paremad.
Minu jaoks kõige põnevam avastus selles teoses olid aga kerterre’id. Need Gaudi looklevate hoonete, jurtade ja kääbikuuru ristsugutised valmivad lubjast ja kanepikiust ning autor (sünnilt eestlane) kasutabki nende puhul padueestlaslikku legaliseerimise nippi: ehitusloa taotlemisel ütle ametnikule, et see on “monumentaalskulptuur” ja kõik on õnnelikud. Muide, guugeldamine näitab, et kerterre’i tüüpi elamispinnal on võimalik ka ööbida: Booking.com või Airbnb kaudu on need leitavad!