„Nii vähe on praeguses elus asju, mis on kindlad. Nagu Tammsaarel üks Mauruse kooli õpetajatest küsib: mis see on, mis oli, on ja jääb (peale jumala). Raske öelda, kuidas sellega praegu on. Aga mingi kindlustunne tekib, kui on keegi, kellest sa tead, et tema on seal, on kohal, püsib. Aga mitte tardumise mõttes. Vaid et see ongi tema koht ja tema paik, tema väärtustab seda kohta ja see koht väärtustab teda,” kirjutab raamatu saatesõnas teatriuurija Lea Tormis. Ja lisab: „Ita Ever kehastab aja ja teatri muutumist ja ühtlasi eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enesekehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.”
Raamatus „Ita Ever: Lava on elu” on viis peatükki: Puudutus, Elamus, Vallutav sarm, Kroonika ja Ita Everi rollibibliograafia. Siin räägivad Everist nii noored näitlejad kui ka vanad korüfeed, kirjutavad oma mõtteid-muljeid arvustajad, lavastajad, kaasteelised. See on ka lugu fotodes, neid on raamatus arvukalt.
Jah, kuid mida arvab Ita Ever ise elust ja üldse? – Palun väga, „Ita sõna” läbib raamatut. Tundub, et igaühele meist on ta midagi öelnud või ütlemas:
Noorus tuleb aastatega.
Ära vihasta, ainult vaata ja imesta.
Kui mina oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.
Raamat „Lava on elu” annab lugejale võimaluse rännata koos Ita Everi ja tema unustamatute tegelaskujudega läbi aastakümnete. Läbi meie kõigi elatud elu. Üha uued põlvkonnad on aastakümnete jooksul kasvanud üles koos Ita Everiga. Mõni ta tegelaskuju ehk ei pruugigi meeldida, aga see pole üldse tähtis. Itat armastatakse tingimusteta. On tunne, et temaga on kindel. Kui Ita Ever on Draamateatri laval, siis sa tead, et kõik on hästi ja elu läheb edasi.
Ita Ever on vaimustav ja võrratu, aga raamat oli mitte päris see, mida ma ootasin. Veerand raamatut rolliloendit, veerand rollide arvustusi ja ülejäänud osa teiste inimeste arvamusi temast, kusjuures mõne sellise arvamus, kes teda reaalselt ei tunne, see oli pisut kummaline.
Raamatu moodustavad teiste teatrimaailma tegelaste arvamused (enamasti ülistavad) Ita Everist ja ka varem ilmunud intervjuud Itaga. Eriti meeldisid Margus Mikomägi ja Henrik Kalmeti sulest kirja pandud. Tsitaat Italt: "Naistel on kuni 95. eluaastani parimad aastad. Pärast seda hakkab juba keskiga tulema." Palju pildimaterjali teatri- ja filmirollidest.
Ma keeldun uskumast, et on olemas eestlane, kes ei teaks Ita Everit. See pole lihtsalt võimalik. Isegi need inimesed, kes pole teda laval, teleekraanil, miks ka mitte unenäos näinud, tunnevad ta otsekohe ära. Tõele au andes, ma pole suuremat sorti teatrihuviline, kuid nagu näitlejate puhul ikka, on nende esinemisoskuse kõrval sama tähtis nende persoon, iseloom see, mis tegi neist legendi. Ma olen teda teleekraanil korduvalt näinud ning soov tundma õppida inimest näitleja taga innustas ka haarama seda raamatut. Ja siit raamatust...sisuliselt ma enamat teada ei saanud peale selle, et küll see Ita Ever oli ikka hea näitlejanna!
Ma üldjoontes kategoriseerin seda biograafiana, kuigi õigem termin oleks tõenäoliselt biograafiliste sugemetega mälestuste raamat. Siin võtavad sõna Everi kaasaegsed, nii näitlejad kui ka inimesed, kes temaga koos töötasid, ning ka noorema põlvkonna esindajad, kes nägid teda telekas, laval jne. Eks üht-teist on võimalik ridade vahelt välja lugeda, sh seda, kuidas ta valmistus ette tähtsaimateks rollideks, milliseid muljeid ta tekitas publikus, ning miks ta on nii kõrgelt hinnatud.
Aga ühel hetkel oli kõike seda väsitav lugeda. Kiitus kiituse järel, mõnes kohas ülivõrdes, teises aga suisa ülistav, muutus kiiresti igavaks. Pildid olid ilusad, seega kukub seekord kaks tärni.