Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest

by Péter Esterházy, Lauri Eesmaa (Translator)

Oma aja silmapaistvaim Ungari kirjanik Péter Esterházy on öelnud, et kirjandus on keeles mõtlemine. Loenguvalimikus „Sõnade imelisest elust“ räägib Esterházy nii kirjandusest, keelest kui ka mõtlemisest; muidugi ka sõnadest, millel on oma elukaar, nii et kirjanik peab teadma, kuidas need vananevad, tundma nende tujusid ja taipama sedagi, mis jalaga need on hommikul voodist välja astunud.

Esterházylt on eesti keeles ilmunud veel „Hrabali raamat“ (LR 18–20/2017), „Teekond karistusala sügavusse“ ja „Südame abiverbid“, kõik Lauri Eesmaa tõlkes.

64 pages, Paperback

Published January 1, 2020

About the author

Péter Esterházy was a Hungarian writer. He has been called a "leading figure of 20th century Hungarian literature", and his books are considered to be significant contributions to postwar literature.

Reviews

[Lauri Eesmaa]

Raamatu põhiloengut "Sõnade imelisest elust" on võimalik kuulata-vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=JBQtw...

[Lauri Laanisto · Rating 3 out of 5]

Terve aeg, kui ma seda põgusat, ja pealekauba, ning hoolimata oma põgususest minu maitse jaoks liialt end kordavat esseekogumikku lugesin, tundsin puudust nende tekstide ettelugemisest autori poolt. Ma olen vast ikka lugenud vähemalt tosinat raamatut sellest, mida kirjanikud ise kirjutamisest arvavad, ja kuidas nad seda teevad ja miks ja mida iganes. Praegugi on see Atwood pooleli. Aga mitte kunagi enne pole ma tundnud neid tekste niivõrd loengulikena. (Kuigi taaskord, see Atwoodki ju põhineb loengukursusel.) Teadmata ja tunnetamata, et millise tooni ja kiiruse ja mis iganes need muud kõne omadused on, ta neid tekste ette luges, jättis musse tunde, et ma jään jube paljust ilma. Milliseid kohti ta rõhutab, ja kust libiseb ruttu üle, kus on tal keel põses ja kus suust väljas. Lugemine ei võtnud otseselt tükki ära, aga tunne oli küll selline, et mulle oldaks midagi võlgu.

Ja siis veel need kordused! Järelsõnas küll nende eksistentsi tunnistati ja anti sellele ka põhjendus. Aga mind see põhjendus ei veennud. Et kui üks essee oli teise edasiarendus, siis miks seda teist üldse tõlkida? Kas polnuks mõtet midagi muud tõlkida, sest nii palju kui ma aru sain, siis tegu oli niiehknaa tõlkevalikuga. Ei saa ju öelda, et meite keeleruum oleks nüüd ülemäära küllastunud headest tõlkeesseedest, et minna juba pesastunud tekstide tõlkimiseni, eriti veel niivõrd piiratud valiku puhul - kokku oli ju raamatus vaid kolm esseed (pluss järelsõna, mis kvalifitseerub küll täitsa neljandaks). See jäi pisut arusaamatuks.

Samas, tõlge ise oli muidugi väga hea. Kõik need intertekstuaalsused ja puha. Millest õnneks nood ungari kirjanduse süvakihtide omad olid tõlkija poolt kenasti välja toodud ja viidatud. See on vormilt täpselt see, mida ma isiklikult ühelt sedasorti tõlketeoselt ootan. Aga see kuramuse Esterhazy kirjutab ikka mu jaoks sobimatus rütmis. Sama jama nagu oli selle Hrabali raamatuga. Ta tükeldab oma mõtteid ja teksti väga eriomases võtmes - see on temale omase stiili mu meelest põhiliseks tunnusjooneks -, aga see tükeldus takerdub mu mõttelõngadesse. Küllap mul on pisut liiga pikad juhtmed, või on neil mingi teistlaadi särts sees. Küllap olen rohkem alalisvoolulise teksti austaja, ja see vahelduvvoolus lööb mul mõned teksti voolavuse koha pealt olulised sünapsikorgid läbi.

[Aimi Tedresalu · Rating 3 out of 5]

Tõlkijana on pool tööaega mu töövahend sõnad ja teise poole tööajast tegelen raamatutega ehk kirjandusega. Lisaks on autor ungarlane, nii et raamatus on tegelased nii ungari keel kui ka kirjandus, mille mõlemaga omal ajal tegeldud sai. Lugemine läks ladusalt, kuid ilmselgelt oli selle teose lugemiseks vale aeg, sest ümbritsev maailm oma hullustega ei võimaldanud põhjalikult sisule keskenduda. Samuti tabasin end mõttelt, kas loenguna oleksid need tekstid olnud mõjusamad või oleksid hoopis haigutama ajanud. Igal juhul jätan kirjaniku nime meelde, sest tema loomingutki tasuks lugeda.

[Kristi A]

Ma ei ole kirjanik, kuigi kirjutan, vaid lugeja, õppija ja õppimise võimaldaja. Loetud kolmik inspireeris rohkem, kui ma arvasin - puuris, osutas tähelepanu, tekitas uudishimu, pani mõnele asjale teisiti mõtlema, leidsin erinevate erialade vahelisi seoseid ja isegi kinnitust. Lõpus kurb, kuid tabav ennustus ja valus konstateering 21. sajandi kultuurile, keelele, olukorrale.