Tuntud režissöör leiab inspiratsiooni ootamatust kohast. Noormees kohtub tundmatu lihatootega. Kiiritusravi patsiendid vaatavad moodsat kunsti. Naine, kes armastab betooni ja kala. Hästi kavandatud enesetapul võivad olla soovimatud tagajärjed. Korteriühistu muretseb kõlbluse pärast.
Nende ja raamatu ülejäänud lugude ühendavaks elemendiks on põgusad või juhuslikud kohtumised, millest võivad tekkida veidrad kogemused ja üllatavad tagajärjed. Osa raamatu lugudest on varem ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Müürilehes ja kogumikes “Eesti novell”.
Tauno Vahter (snd 1978) ei ole enne avaldanud ühtegi raamatut.
Sündinud 1978 Tallinnas. Kirjutanud novelle, lühijutte ning romaane. "Pikaajaline kokkusaamine" koondab 2017-2020 kirjutatud novelle. Alates 2020. aastast kirjutan novelle harvem ja olen keskendunud pikematele tekstidele. 2021 ilmunud "Madis Jeffersoni 11 põgenemist" räägib mehest, kes kogu elu üritab põgeneda. Teos on kirjutatud fragmentaarse romaani vormis ning sündmuste sujuva ülemineku asemel toimub tegevus hüpetena. Raamatu sündmused põhinevad olulises osas päriselt toimunud sündmustel ja mahukal arhiivimaterjalil, kuid tegu on siiski romaaniga. 2022 ilmunud "Hea venelane" on suureks kasvamise lugu aastast 1993. Peategelane on eesti-vene perekonnast pärit 15-aastane poiss, kes sattub poolkogemata rivaalitsevate sensitiivide maailma. Raamat on kirjutatud filmilikus võtmes.
Neljas raamat ilmub 2024 septembris.
Born 1978 in Tallinn. "Conjugal visit" is a collection of novellas, where most stories deal with the issue how incidental meetings influence people´s lives. "11 Escapes of Madis Jefferson" is a novel about a man, who has been escaping all his life, from home, Foreign Legion, later from prisons and mental asylums all over Soviet Union, while KGB, army and other people are trying to catch him. Story is built up in a fragmentary form, dealing with turrning points in his life. Book is based on the real story of Johannes Lapmann. "The Good Russian" is a growing-up story taking place in 1993. Protagonist is a 15-year old boy from Estonian-Russian family who is suddenly taken into the strange and adventurous world of fate healers, whilst he is trying to figure out his identity, love, friendship, business and getting to a Shamen concert.
Translations published or being published in German, Hungarian, Finnish and Latvian.
Lühijutud, mis päriselt meeldivad. Kui muidu, olgu lookene lühem või pikem, saab see alati enne otsa, kui sa jõuad sellesse korralikult sisse elada, midagi jääb ikka lahtiseks, mingid arengud poolikuks, siis siinsed lood on väga filigraanselt komponeeritud. Ei ühtki niidijupikest jää ka ripakile. Lisaks on iga lugu nagu omaette romaan juba, tohutult detailirikas, informatiivne (palju erinevaid valdkondi, millesse on korralikult süüvitud), huvitav.
No ja muhedad, seda on need lood igatahes ka. Suunurk oli pidevalt ülespidi ja kontrollimatuid turtsatusi kaasnes vist samuti. Oli nii nostalgiahõngulisi lahedaid pildikesi (tädid, kel surnud loom peas jms) kui ka tänapäevase moodsa maailma valupunkte tögavaid. Need viimased ajasid mind heas mõttes sajaga närvi, sest need olid nii pliiatsteravalt täpsed ja kümnesse. Kuidas Vahter on noppinud nii hästi meie aega ilmestavad nähtused ja need paari lausega paika pannud. Ja neid oli täitsa palju!
""...mina hakkan kirjutama elust maal," naeris Merit Aadu küsimuse välja ja lobises juba edasi, kuidas mingi tema endine kolleeg pidid tulema varsti siia sügise avanumbrisse olemuslugu tegema sellest, kuidas noor pere linnast maale kolib, ja enne seda nii palju vaja teha, tahaks metallraami peal pesukaussi ja lillepeenart vanasse paati, aga siin pole lähedal ühtegi veekogu ja peab vist vankrisse tegema, aga kõik vanad vankrid on juba peenardeks rautatud, aga ta teab Tartus ühte meest, kes teeb uusi vankreid, mis näevad välja nagu oleksid lagunenud vanad vankrid ja sinna saab siis lilled sisse istuda."
Võrratu debüüt! Vahter võiks selle kirjastajaameti kus seda ja teist jätta ning klahvidele valu anda.
Tahaks kirjutada nagu kooliaegses lugemispäevikus: "Mulle meeldis see raamat." Ja miks mitte nii kirjutadagi, sest see on kõige täpsem, mida saaks öelda. Mulle meeldis see raamat algusest lõpuni. Ja mulle meeldis, et sai ahhetada ja sai naerda. Ja imetleda, et kuidas ta, tont võtaks, nii hästi kirjutab. Täpselt, ühtlaselt ja väga ilusa käekirjaga.
Heh, no ikka väga veider kompott on nende kaante vahel kokku saanud. Päris naljakas mõelda, et Tauno on kogu selle värgi oma peas valmis keetnud. Esiti ma ikka suutsin lugudel vahet teha, aga umbes poole raamatu pealt läksid lood ja tegelased mu peas segi nagu puder ja kapsad. Aga nad sobivad omavahel, pole hullu. Ja tekkis sama tunne nagu mõni teinegi kord novelle lugedes tekkinud on - nii mõndagi lugu oleks tahtnud kohe pikemalt lugeda! Kohati häiris keerukas lauseehitus ja selliseid “otse sõnaraamatust” sõnu oli minu maitse jaoks tsipa palju, aga see on vist paratamatu kui toimetaja kirjanikuks hakkab. Kokkuvõttes üllatas ja ajas naerma ennekõike, mõnusalt veedetud aeg.
Lühijutud. Lühijutud igasugustest imelikest asjadest, mis meid ümbritsevad või millega me elus kokku võime puutuda. Inspiratsioon nendeks lugudeks võis tulla kust iganes, mis iganes hetkel. Need on huvitavad, segased, raskesti loetavad, humoorikad lood. Mõned neist toimuvad möödunud sajandil, mõned kohe lõppeval aastal. Lühijutud. Lühijutud, mis pakuvad igale lugejale midagi - õudust, tragöödiat, üllatust, meenutusi.
Nagu ütles kord üks Kivirähu tegelane: "Sai nutta ja sai naerda". Hea raamat. Ladus, kiire, äratundmisrõõmu pakkuv ja kohati vägagi mõtlemapanev. Meeldis.
Lühijutud on just suvel hea formaat, mida lugeda. Kas siis rännates, rannas lesides, lennujaamas aega parajaks tehes või vihmasabinat üle elades, hea võtta, alati kaasas ranna-või seljakotis. Antud kogumik on autori esimene teos, seega puhas "5" ja seda teenitult! Millised toredad värvikad karakterid, tädid-onud korteriühistust, majanaabrid, protestimeelsed lasteaialapsed, noored üliõpilased, õnnetu näitleja, superstaarisaates osaleja, roosa triiksärgiga bussijuht, tugitoolisportlane Endel, Urmas mediterimiskoopast, filmidiiva proua Fischer jne " Bussijuht vaatas seda pantomiimi ükshaaval bussi kõhust asju koukides kannatamatult pealt, ise oma roosa triiksärgi ja kitsa musta lipsuga veebruarikuise tuule käes lõdisedes nagu sassis sisemise kompassiga flamingo põhjamaal". " Üks naisterahvas kandis ilmast hoolimata peakatet, mis oli valmistatud mingist surnud loomast-tollal oli üsna tavaline pilt, kus grupp küpsemas eas naisterahvaid istus ka siseruumides ümber laua, surnud loom peas, ja tõstis sünkroonis kahe näpuga mummulisi kohvitasse, poetades aeg-ajalt "Jah"". " Amanda Karu krabistas paberikuhjas ning tõmbas sealt välja tihedalt täis kirjutatud risttabeli. Ta tundis mõningast obsessiivkompulsiivset rahulolu sellest, et kõik lahtrid olid kenasti täidetud. Ulatuslikud kogemused klassi toiduraha korjamisel, kursusevanemana ning pea kakskümmend aastat aastat OÜ Tädi Rattad raamatupidajana olid teda hästi ette valmistanud tööks korteriühistu Asula 22 juhatuse esinaisena" Eks sellised värvikad tüübid tule ju meile igapäevaelus tuttavad ette! Head nautimist!