“Üks väike valge sulg“ on Lille Roometsa debüüdi „Üks väike valge tuvi“ järg. Loo peategelaseks on endiselt teismeline (16 a.) Kerttily, raamat on oma olemuselt noorteromaan. Raamatut saab lugeda ka ilma tuviga tutvumata - aga üldiselt jääb siis osa tausta ilmselt segaseks. On ju hiljuti Kerttily ema hukkunud liiklusõnnetuses, noorem õde on seni haiglas, ning koolikiusamine veel vägagi värske.
Kui esimene raamat oli mingis mõttes krimkalik, siis teine on pigem nö. “lihtsalt” lugu, kus on ühel hetkel tõesti ka kuritegu. Kuid suurem osa raamatust on sellest, kuidas Kerttily on kodusest Karksi-Nuiast saadetud Otepääle vanaema-vanaisa juurde puhkama. Puhkusest ei tule aga midagi välja kuna mitmed sünged ended saadavad tüdrukut ning mida edasi, seda rohkem tundub talle, et nüüd on kuri tulekul. Raamatus on toetavaid inimesi (näiteks armas tädi Hetti), on vägivaldseid noortekampu, on tore noormees Serjooga. Kogu tegevus on üsna tempokas, seda toetavad lühikesed peatükid, mis endale täitsa sobisid, kuna sai lugemist vajadusel kergelt katkestada. Samas lugesin raamatu läbi kokkuvõttes siiski kahe “sessiooniga”, kulus kiirelt.
Kui võrrelda kahte Kerttily raamatut omavahel siis endale meeldis esimene mingite nurkade alt rohkem. Sest seal oli rohkem süvitsi koolikiusamisse minekut, oli juttu ärevushäirest selektiivne mutism, mis kõik muu krimka-laadse loo taustal lisas põnevaid detaile. Siin raamatus oli loojutustamine - mis pole üldsegi mitte halb! Kuna aga mingis mõttes hakkavad autori teosed omavahel ikka konkureerima, siis hetkeseisuga on tuvi-raamat endal natuke sulest eespool.
Samas… tegin raamatu lugemise ajal mõned märkmed kohtadest, mis mingil põhjusel meelde jäid.
Esiteks oli koht, kus Kerttily läks võõraste meestega kaasa. Ausalt, mul käis seda lugedes jõnks südamest läbi, et nomisnüüdkülljuhtudavõib, appiegaometi...?! Õnneks raamatus lahenes see olukord kenasti, kuigi olid kõik eeldused, et see noorteromaan keerab ikka väga karmiks kätte ära. Ma ohkasin tõesti kergendatult, kui Kerttily sealt korterist jalga lasi.
Teiseks meenutus pudrusöömisest, kus lapsena see üldse ei maitsenud ning väike Kerttily enda portsjoni kleiditaskusse peitis. Ma olen sarnast lugu ka varem kuulnud - ilmselt on nii mõnelgi naisel see kogemus minevikus. Jube kihvt ikka, vähemalt tagantjärgi meenutades.
Kolmandaks. Mingi hetk meenutavad raamatus vanaema-vanaisa, kuidas keegi nende tuttav oli pidanud hoolitsema nö. lastekodulapse eest, st lapse eest, kellel kas polnud vanemaid või siis muul viisil oli jäänud elutuulte kätte. Ma ei mäletagi hetkel täpselt, ei taha üles ka otsida, kuna mulle mõjus see koht kuidagi eriti rängalt. Nimelt vanaisa räägib manitsevalt, kuidas too ta tuttav ei olnud üldse kannatanud, kuidas sõnakuulmatu lastekodulaps vastu klähvis ja oli üldse üks tänamatu ja kiuslik laps. Ei aidanud miski muu kui too tuttav oli võtnud auto, lapsele otsa tagurdanud ja niimoodi murest lahti saanud.
Raamatus jäi Kerttily’l seda kuuldes suu lahti, jäi ka endal lugedes. Et nagu mida kuradit, sa räägid sellist asja enda lapselapsele ja oled veel ise uhke ka?! Oled ise kuriteo, mõrva kaasosaline - aga kui see kõrvale jätta siis mis pagana moraalijüngrina sa end esitad? Ausalt, see ajas endal kuuli kokku. Mis kõige hullem - ilmselt on midagi sarnast ju ka päriselus juhtunud. Ma tõesti loodan, et mitte autori päriselus…
Neljandaks, osaliselt seotult eelmise punktiga. See on ikka täitsa hämmastav, kui eraldi maailmades siin raamatus erinevad põlvkonnad elavad. Mis pole isegi midagi erilist - ma teinekord ikka imestan, kuidas mõned inimesed suudavad elada nii, et sama katuse all on kolm või mõnikord isegi neli põlvkonda. Et kui on näiteks viieaastane laps ning tema vana-vanaema, kes on omal ajal lapsena Pätsu näinud. No niivõrd erineva taustaga inimesed on koos… eks on paremini ja halvemini koostoimivaid perekondi muidugi. Antud raamatus laiutab korralik veelõhe üle kahe generatsiooni.
Viiendaks. Lõpupoole on hästi ilus pildike, kus Kerttily noorem õde Krete räägib, kuidas ta haiglas hakkama sai. Sest emme istus öösiti ta voodi serva peal, tegi pai ning ütles, et Krete peab voodis olema selleks, et terveks saada. Krete pidi hästi vagusi olema, sest kui ta end liiga palju liigutas, siis kadus ema kohe ära. Mul lähevad praegu silmad jälle niiskeks seda kirjutades…
Ma ei mäleta, et esimene raamat oleks niipalju pildikesi enda jaoks tekitanud. Seega on mu enda silmis ikkagi mõlema raamatu puhul mitmeid olulisi teemasid. Raamat, mis paneb mõtlema, on enda silmis väga-väga oluline raamat.