What do you think?
Rate this book
Üks väike valge sulg
Kerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda.
200 pages, Paperback
First published October 5, 2020
2 people are currently reading
39 people want to read
About the author
Lille Roomets
8 books27 followersAwards
"Üks väike valge tuvi" 2018 YA Novel Competition Winner (Tänapäev)
"Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane" 2019 Children's book competition "My First Book" Winner (Tänapäev, ELK, Täheke)
"Mina ja August" 2022 Historical Novel Competition Honorable Mention (Hea Lugu)
"Mina ja August" 2023 longlisted for Book of the Year, (Rahva Raamat)
"Härjasoo hingevaras" 2024 Crime Novel Competition Winner 2024 (Tänapäev)
"Härjasoo hingevaras" 2024 longlisted for Book of the Year (Rahva Raamat)
"Mina ja August" 2023 Hea noorteraamat (Lastekaitse Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus)
"Mina ja August" 2024 White Raven Award (International Youth Library)
"Üks väike valge tuvi" 2018 YA Novel Competition Winner (Tänapäev)
"Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane" 2019 Children's book competition "My First Book" Winner (Tänapäev, ELK, Täheke)
"Mina ja August" 2022 Historical Novel Competition Honorable Mention (Hea Lugu)
"Mina ja August" 2023 longlisted for Book of the Year, (Rahva Raamat)
"Härjasoo hingevaras" 2024 Crime Novel Competition Winner 2024 (Tänapäev)
"Härjasoo hingevaras" 2024 longlisted for Book of the Year (Rahva Raamat)
"Mina ja August" 2023 Hea noorteraamat (Lastekaitse Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus)
"Mina ja August" 2024 White Raven Award (International Youth Library)
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
January 24, 2021
Mingil põhjusel (ja ma ei tea millisel, sest tore, armas Goodreads on mu esimese osa review kustutanud) meeldis see osa mulle tohutult rohkem kui esimene.
Kohe algusest märkasin Roometsa mõnusat kirjastiili. Väga läbimõeldud lauseehitused ja asjade kirjeldused, jääb tunne, et miski pole paberile juhuslikult visatud. Sellega pole alati noortekirjanduses harjunud kuna tihti hoitakse noorte kõnekeele laadset stiili, kus kirjeldustele palju tähelepanu ei pöörata ja see on ka hea, aga on tore, et kirjandust leidub igasugusele maitsele, sest on noori, kes tahavad kerget teksti ja slängi ja on noori, kes tahavadki sisukaid kirjeldusi.
Väga tõetruult oli minu hinnangul näidatud ka noorte kestvat masendust. Mõnel juhul on see depressioon, mõnel juhul tundubki see olevat paljude noorte keskne perspektiiv, kus tass on koguaeg pooltühi.
Nii nagu ka esimeses osas sekkub ka siin ellu üks tore ja arukas täiskasvanu, kes aitab leida oma teed. Oleks vaid iga noore elus keegi selline, kes õigel hetkel õigeid asju oskab öelda.
Aga lugu ise - palju põnevust, veidike imemaagiat ja rohkelt realistlikku noorte elu. Mõnus tempokas lugemine, mis lausa lendas käes ja sai läbi ühe õhtuga.
Kohe algusest märkasin Roometsa mõnusat kirjastiili. Väga läbimõeldud lauseehitused ja asjade kirjeldused, jääb tunne, et miski pole paberile juhuslikult visatud. Sellega pole alati noortekirjanduses harjunud kuna tihti hoitakse noorte kõnekeele laadset stiili, kus kirjeldustele palju tähelepanu ei pöörata ja see on ka hea, aga on tore, et kirjandust leidub igasugusele maitsele, sest on noori, kes tahavad kerget teksti ja slängi ja on noori, kes tahavadki sisukaid kirjeldusi.
Väga tõetruult oli minu hinnangul näidatud ka noorte kestvat masendust. Mõnel juhul on see depressioon, mõnel juhul tundubki see olevat paljude noorte keskne perspektiiv, kus tass on koguaeg pooltühi.
Nii nagu ka esimeses osas sekkub ka siin ellu üks tore ja arukas täiskasvanu, kes aitab leida oma teed. Oleks vaid iga noore elus keegi selline, kes õigel hetkel õigeid asju oskab öelda.
Aga lugu ise - palju põnevust, veidike imemaagiat ja rohkelt realistlikku noorte elu. Mõnus tempokas lugemine, mis lausa lendas käes ja sai läbi ühe õhtuga.
October 19, 2020
Raamat läks täiesti ludinalt ja mõnusalt. Lugemine oli natuke omamoodi, sest ühel hetkel olin ka proovilugejaks, ehk läbi on loetud ka teose varasem variant. Omajagu stseene oli ära jäetud või siis lühemaks tehtud, omajagu juurde lisatud, ent võib öelda, et kõik muudatused tegid raamatu ainult paremaks! Parajalt tempokas lugemine, mis hoiab pidevalt mõtlemas ja samas ei ole mõistatust nii keeruliseks aetud, et üldse asjale pihta ei saa. Üks lemmiktegelane on endiselt tore naabritädi Valli, kuid talle lisaks ka Hetti. Pikalt ei saa rääkida, miks just tema, sest muidu hakkaks siin sisu rikkuma. Eks peate ise lugema ning avastama!
January 22, 2021
See on üks neist vähestest raamatutest, mida nähes ma teadsin kohe, et tahan seda lugeda. See on üldiselt väga rõõmustav tunne, kuid see seab sarjade puhul ka teatavad eeldused. "Üks väike valge sulg" on järg raamatule "Üks väike valge tuvi", mis üllatas mind positiivselt ja mida ma ikka aeg-ajalt kellelegi jutu sees mainin. Esimene oli nii mõnusalt tegevust täis, lugu oli põnev ja ärkas lehekülgede vahel ellu. Teine raamat...
"Üks väike valge sulg" on rahulikum ja kulgeb üsna omaette tempos. Kerttily saadetakse vanavanemate juurde "närve puhkama", kuid see on väga raske, kui põlvkondade vahel on nii suured erinevused ja tüdrukul jätkub mõtteid vaid märkide jaoks, mis kindlasti halba ennustavad.
Mina lugesin seda mitu päeva, aga ma ei oska isegi öelda kumb kahest raamatust siis mulle rohkem meeldis. Kaanepildi järgi valides saaks esimene, sest võib-olla ma olen ainuke inimene, kellel lepatriinud tekitavad külmavärinaid ja vastikust, millel on tegelikult väga mõistuslik seletus (veetsin öö ühiselamus, kuhu lepatriinud olid massiliselt sissekolinud). Natuke mõtlesin ma lugedes ka Kerttily unenägudele ja sellele, kuidas ma ise kunagi võtsin kätte igasugused unenäoseletajad ning nuputasin oma halbade unenägude tähenduslikkuse üle. Huvitav küll, aga kõik minu halvad unenäod on alati hoopis midagi head ennustanud.
"Üks väike valge sulg" on rahulikum ja kulgeb üsna omaette tempos. Kerttily saadetakse vanavanemate juurde "närve puhkama", kuid see on väga raske, kui põlvkondade vahel on nii suured erinevused ja tüdrukul jätkub mõtteid vaid märkide jaoks, mis kindlasti halba ennustavad.
Mina lugesin seda mitu päeva, aga ma ei oska isegi öelda kumb kahest raamatust siis mulle rohkem meeldis. Kaanepildi järgi valides saaks esimene, sest võib-olla ma olen ainuke inimene, kellel lepatriinud tekitavad külmavärinaid ja vastikust, millel on tegelikult väga mõistuslik seletus (veetsin öö ühiselamus, kuhu lepatriinud olid massiliselt sissekolinud). Natuke mõtlesin ma lugedes ka Kerttily unenägudele ja sellele, kuidas ma ise kunagi võtsin kätte igasugused unenäoseletajad ning nuputasin oma halbade unenägude tähenduslikkuse üle. Huvitav küll, aga kõik minu halvad unenäod on alati hoopis midagi head ennustanud.
November 28, 2020
Poolteist aastat tagasi lugesin reisil Bulgaariasse LilleRoometsa raamatut " Üks väike valge tuvi", mis oli lihtsalt kirjutatud ja hea.
"Üks väike valge sulg" - hea noorsooromaan, mida soovitada nii noortele kui ka täiskasvanutele. Veidi kriminaalset, kuid ka õpetusi hakkamasaamiseks noortele ehk? Ära mine kaasa võõrtastega, julge abi küsida...
"Üks väike valge sulg" - hea noorsooromaan, mida soovitada nii noortele kui ka täiskasvanutele. Veidi kriminaalset, kuid ka õpetusi hakkamasaamiseks noortele ehk? Ära mine kaasa võõrtastega, julge abi küsida...
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 1, 2025
see oli väga hea raamat, kuid sisimas lootsin lõpus rohkem teada saada Kerttily ja noormehe sidest, kas nad olid pärast paar?
January 3, 2021
“Üks väike valge sulg“ on Lille Roometsa debüüdi „Üks väike valge tuvi“ järg. Loo peategelaseks on endiselt teismeline (16 a.) Kerttily, raamat on oma olemuselt noorteromaan. Raamatut saab lugeda ka ilma tuviga tutvumata - aga üldiselt jääb siis osa tausta ilmselt segaseks. On ju hiljuti Kerttily ema hukkunud liiklusõnnetuses, noorem õde on seni haiglas, ning koolikiusamine veel vägagi värske.
Kui esimene raamat oli mingis mõttes krimkalik, siis teine on pigem nö. “lihtsalt” lugu, kus on ühel hetkel tõesti ka kuritegu. Kuid suurem osa raamatust on sellest, kuidas Kerttily on kodusest Karksi-Nuiast saadetud Otepääle vanaema-vanaisa juurde puhkama. Puhkusest ei tule aga midagi välja kuna mitmed sünged ended saadavad tüdrukut ning mida edasi, seda rohkem tundub talle, et nüüd on kuri tulekul. Raamatus on toetavaid inimesi (näiteks armas tädi Hetti), on vägivaldseid noortekampu, on tore noormees Serjooga. Kogu tegevus on üsna tempokas, seda toetavad lühikesed peatükid, mis endale täitsa sobisid, kuna sai lugemist vajadusel kergelt katkestada. Samas lugesin raamatu läbi kokkuvõttes siiski kahe “sessiooniga”, kulus kiirelt.
Kui võrrelda kahte Kerttily raamatut omavahel siis endale meeldis esimene mingite nurkade alt rohkem. Sest seal oli rohkem süvitsi koolikiusamisse minekut, oli juttu ärevushäirest selektiivne mutism, mis kõik muu krimka-laadse loo taustal lisas põnevaid detaile. Siin raamatus oli loojutustamine - mis pole üldsegi mitte halb! Kuna aga mingis mõttes hakkavad autori teosed omavahel ikka konkureerima, siis hetkeseisuga on tuvi-raamat endal natuke sulest eespool.
Samas… tegin raamatu lugemise ajal mõned märkmed kohtadest, mis mingil põhjusel meelde jäid.
Esiteks oli koht, kus Kerttily läks võõraste meestega kaasa. Ausalt, mul käis seda lugedes jõnks südamest läbi, et nomisnüüdkülljuhtudavõib, appiegaometi...?! Õnneks raamatus lahenes see olukord kenasti, kuigi olid kõik eeldused, et see noorteromaan keerab ikka väga karmiks kätte ära. Ma ohkasin tõesti kergendatult, kui Kerttily sealt korterist jalga lasi.
Teiseks meenutus pudrusöömisest, kus lapsena see üldse ei maitsenud ning väike Kerttily enda portsjoni kleiditaskusse peitis. Ma olen sarnast lugu ka varem kuulnud - ilmselt on nii mõnelgi naisel see kogemus minevikus. Jube kihvt ikka, vähemalt tagantjärgi meenutades.
Kolmandaks. Mingi hetk meenutavad raamatus vanaema-vanaisa, kuidas keegi nende tuttav oli pidanud hoolitsema nö. lastekodulapse eest, st lapse eest, kellel kas polnud vanemaid või siis muul viisil oli jäänud elutuulte kätte. Ma ei mäletagi hetkel täpselt, ei taha üles ka otsida, kuna mulle mõjus see koht kuidagi eriti rängalt. Nimelt vanaisa räägib manitsevalt, kuidas too ta tuttav ei olnud üldse kannatanud, kuidas sõnakuulmatu lastekodulaps vastu klähvis ja oli üldse üks tänamatu ja kiuslik laps. Ei aidanud miski muu kui too tuttav oli võtnud auto, lapsele otsa tagurdanud ja niimoodi murest lahti saanud.
Raamatus jäi Kerttily’l seda kuuldes suu lahti, jäi ka endal lugedes. Et nagu mida kuradit, sa räägid sellist asja enda lapselapsele ja oled veel ise uhke ka?! Oled ise kuriteo, mõrva kaasosaline - aga kui see kõrvale jätta siis mis pagana moraalijüngrina sa end esitad? Ausalt, see ajas endal kuuli kokku. Mis kõige hullem - ilmselt on midagi sarnast ju ka päriselus juhtunud. Ma tõesti loodan, et mitte autori päriselus…
Neljandaks, osaliselt seotult eelmise punktiga. See on ikka täitsa hämmastav, kui eraldi maailmades siin raamatus erinevad põlvkonnad elavad. Mis pole isegi midagi erilist - ma teinekord ikka imestan, kuidas mõned inimesed suudavad elada nii, et sama katuse all on kolm või mõnikord isegi neli põlvkonda. Et kui on näiteks viieaastane laps ning tema vana-vanaema, kes on omal ajal lapsena Pätsu näinud. No niivõrd erineva taustaga inimesed on koos… eks on paremini ja halvemini koostoimivaid perekondi muidugi. Antud raamatus laiutab korralik veelõhe üle kahe generatsiooni.
Viiendaks. Lõpupoole on hästi ilus pildike, kus Kerttily noorem õde Krete räägib, kuidas ta haiglas hakkama sai. Sest emme istus öösiti ta voodi serva peal, tegi pai ning ütles, et Krete peab voodis olema selleks, et terveks saada. Krete pidi hästi vagusi olema, sest kui ta end liiga palju liigutas, siis kadus ema kohe ära. Mul lähevad praegu silmad jälle niiskeks seda kirjutades…
Ma ei mäleta, et esimene raamat oleks niipalju pildikesi enda jaoks tekitanud. Seega on mu enda silmis ikkagi mõlema raamatu puhul mitmeid olulisi teemasid. Raamat, mis paneb mõtlema, on enda silmis väga-väga oluline raamat.
Kui esimene raamat oli mingis mõttes krimkalik, siis teine on pigem nö. “lihtsalt” lugu, kus on ühel hetkel tõesti ka kuritegu. Kuid suurem osa raamatust on sellest, kuidas Kerttily on kodusest Karksi-Nuiast saadetud Otepääle vanaema-vanaisa juurde puhkama. Puhkusest ei tule aga midagi välja kuna mitmed sünged ended saadavad tüdrukut ning mida edasi, seda rohkem tundub talle, et nüüd on kuri tulekul. Raamatus on toetavaid inimesi (näiteks armas tädi Hetti), on vägivaldseid noortekampu, on tore noormees Serjooga. Kogu tegevus on üsna tempokas, seda toetavad lühikesed peatükid, mis endale täitsa sobisid, kuna sai lugemist vajadusel kergelt katkestada. Samas lugesin raamatu läbi kokkuvõttes siiski kahe “sessiooniga”, kulus kiirelt.
Kui võrrelda kahte Kerttily raamatut omavahel siis endale meeldis esimene mingite nurkade alt rohkem. Sest seal oli rohkem süvitsi koolikiusamisse minekut, oli juttu ärevushäirest selektiivne mutism, mis kõik muu krimka-laadse loo taustal lisas põnevaid detaile. Siin raamatus oli loojutustamine - mis pole üldsegi mitte halb! Kuna aga mingis mõttes hakkavad autori teosed omavahel ikka konkureerima, siis hetkeseisuga on tuvi-raamat endal natuke sulest eespool.
Samas… tegin raamatu lugemise ajal mõned märkmed kohtadest, mis mingil põhjusel meelde jäid.
Esiteks oli koht, kus Kerttily läks võõraste meestega kaasa. Ausalt, mul käis seda lugedes jõnks südamest läbi, et nomisnüüdkülljuhtudavõib, appiegaometi...?! Õnneks raamatus lahenes see olukord kenasti, kuigi olid kõik eeldused, et see noorteromaan keerab ikka väga karmiks kätte ära. Ma ohkasin tõesti kergendatult, kui Kerttily sealt korterist jalga lasi.
Teiseks meenutus pudrusöömisest, kus lapsena see üldse ei maitsenud ning väike Kerttily enda portsjoni kleiditaskusse peitis. Ma olen sarnast lugu ka varem kuulnud - ilmselt on nii mõnelgi naisel see kogemus minevikus. Jube kihvt ikka, vähemalt tagantjärgi meenutades.
Kolmandaks. Mingi hetk meenutavad raamatus vanaema-vanaisa, kuidas keegi nende tuttav oli pidanud hoolitsema nö. lastekodulapse eest, st lapse eest, kellel kas polnud vanemaid või siis muul viisil oli jäänud elutuulte kätte. Ma ei mäletagi hetkel täpselt, ei taha üles ka otsida, kuna mulle mõjus see koht kuidagi eriti rängalt. Nimelt vanaisa räägib manitsevalt, kuidas too ta tuttav ei olnud üldse kannatanud, kuidas sõnakuulmatu lastekodulaps vastu klähvis ja oli üldse üks tänamatu ja kiuslik laps. Ei aidanud miski muu kui too tuttav oli võtnud auto, lapsele otsa tagurdanud ja niimoodi murest lahti saanud.
Raamatus jäi Kerttily’l seda kuuldes suu lahti, jäi ka endal lugedes. Et nagu mida kuradit, sa räägid sellist asja enda lapselapsele ja oled veel ise uhke ka?! Oled ise kuriteo, mõrva kaasosaline - aga kui see kõrvale jätta siis mis pagana moraalijüngrina sa end esitad? Ausalt, see ajas endal kuuli kokku. Mis kõige hullem - ilmselt on midagi sarnast ju ka päriselus juhtunud. Ma tõesti loodan, et mitte autori päriselus…
Neljandaks, osaliselt seotult eelmise punktiga. See on ikka täitsa hämmastav, kui eraldi maailmades siin raamatus erinevad põlvkonnad elavad. Mis pole isegi midagi erilist - ma teinekord ikka imestan, kuidas mõned inimesed suudavad elada nii, et sama katuse all on kolm või mõnikord isegi neli põlvkonda. Et kui on näiteks viieaastane laps ning tema vana-vanaema, kes on omal ajal lapsena Pätsu näinud. No niivõrd erineva taustaga inimesed on koos… eks on paremini ja halvemini koostoimivaid perekondi muidugi. Antud raamatus laiutab korralik veelõhe üle kahe generatsiooni.
Viiendaks. Lõpupoole on hästi ilus pildike, kus Kerttily noorem õde Krete räägib, kuidas ta haiglas hakkama sai. Sest emme istus öösiti ta voodi serva peal, tegi pai ning ütles, et Krete peab voodis olema selleks, et terveks saada. Krete pidi hästi vagusi olema, sest kui ta end liiga palju liigutas, siis kadus ema kohe ära. Mul lähevad praegu silmad jälle niiskeks seda kirjutades…
Ma ei mäleta, et esimene raamat oleks niipalju pildikesi enda jaoks tekitanud. Seega on mu enda silmis ikkagi mõlema raamatu puhul mitmeid olulisi teemasid. Raamat, mis paneb mõtlema, on enda silmis väga-väga oluline raamat.
February 9, 2021
Toredad leiud:
Peategelase Kerttily depressiooni edasi andmine oli õnnestunud. Kõrvaltvaatajale, kellel pole sellega isiklikku kokkupuudet, näib see ilmselt lihtsalt ebameeldiva vingumisena, aga need kes teavad, need saavad ka aru.
Hetti, kirikuõpetaja tütar, oli uus ja huvitav tegelane, kellega Kerttily kohtub juba enne Otepääle sattumist. Selle tüdruku karakteriarendus meeldis mulle väga.
Ma võin puusse panna, aga Lille on vist outliner. Loo kondikava on selle raamatu A ja O. See paistab silma sellega, et stseenid on väga lühikesed ning igal peatükil on täpne eesmärk.
Liivaterad mu kingas:
Ma tean, et osa lugejaid pidas Kerttily muutust ühest raamatust teise positiivseks tegelaskuju arenguks. Mulle tundus nagu oleks kummaski raamatud täiesti erinevad peategelased. Kui diagnoos oli õige - selektiivne mutism, siis lihtsalt teraapiaga (väga lühikesel perioodil) inimese sotsiaalset häiret nii kiiresti ei muuda. Kui ta ei suutnud esimeses raamatus võõrastega rääkidagi (või oli see ainult kooli kohta?), siis nüüd läheb ta impulsiivselt võõra mehe autosse pimedal ööl.
Raamatus on kaks tegevusliini: Kerttily meeleheitlik soov oma õde päästa (,mis peaks olema pealiin) ja kõrvallugu kirikuisast, keda maha koksata tahetakse. See kõrvallugu võtab enamuse lavaosast. Oleks, et Kerttily ise uuriks või oleks motiveeritud juhtunust teada saama, aga see kõik lihtsalt toimub ta ümber ilma, et ta enda otsused sündmusi või lahendust mõjutaks.
Edasi ei ole kriitika, vaid ma pean nentima, et kirjutamisstiil pole ehk päris minu jaoks – tundsin puudust atmosfäärist, tundmustest, emotsioonidest. Ruttu, ruttu ikka järgmine asi, järgmine vihje – see viis mind loost hoopis välja, oleksin tahtnud igasse stseeni natuke rohkem sisse minna. Teistele, ma tean, selline stiil väga istub.
Peategelase Kerttily depressiooni edasi andmine oli õnnestunud. Kõrvaltvaatajale, kellel pole sellega isiklikku kokkupuudet, näib see ilmselt lihtsalt ebameeldiva vingumisena, aga need kes teavad, need saavad ka aru.
Hetti, kirikuõpetaja tütar, oli uus ja huvitav tegelane, kellega Kerttily kohtub juba enne Otepääle sattumist. Selle tüdruku karakteriarendus meeldis mulle väga.
Ma võin puusse panna, aga Lille on vist outliner. Loo kondikava on selle raamatu A ja O. See paistab silma sellega, et stseenid on väga lühikesed ning igal peatükil on täpne eesmärk.
Liivaterad mu kingas:
Ma tean, et osa lugejaid pidas Kerttily muutust ühest raamatust teise positiivseks tegelaskuju arenguks. Mulle tundus nagu oleks kummaski raamatud täiesti erinevad peategelased. Kui diagnoos oli õige - selektiivne mutism, siis lihtsalt teraapiaga (väga lühikesel perioodil) inimese sotsiaalset häiret nii kiiresti ei muuda. Kui ta ei suutnud esimeses raamatus võõrastega rääkidagi (või oli see ainult kooli kohta?), siis nüüd läheb ta impulsiivselt võõra mehe autosse pimedal ööl.
Raamatus on kaks tegevusliini: Kerttily meeleheitlik soov oma õde päästa (,mis peaks olema pealiin) ja kõrvallugu kirikuisast, keda maha koksata tahetakse. See kõrvallugu võtab enamuse lavaosast. Oleks, et Kerttily ise uuriks või oleks motiveeritud juhtunust teada saama, aga see kõik lihtsalt toimub ta ümber ilma, et ta enda otsused sündmusi või lahendust mõjutaks.
Edasi ei ole kriitika, vaid ma pean nentima, et kirjutamisstiil pole ehk päris minu jaoks – tundsin puudust atmosfäärist, tundmustest, emotsioonidest. Ruttu, ruttu ikka järgmine asi, järgmine vihje – see viis mind loost hoopis välja, oleksin tahtnud igasse stseeni natuke rohkem sisse minna. Teistele, ma tean, selline stiil väga istub.
February 16, 2021
Tahtsin lugemiseks midagi kergemat ja see raamat tundus sobivat. Kerge on muidugi suhteline mõiste, sest teemad on raamatus ikka üsna rasked. Peategelane Kerttily maadleb lisaks tüüpilistele teismeliste probleemidele veel palju rohkemaga - ema hiljutine surm, haiglas olev väikeõde, füüsiliselt küll kohalolev, kuid mõtteis eemalviibiv isa, selektiivne mutatism, mis tekitab ärevust erinevates olukordades. Isa otsustab tüdruku närvide puhkamiseks vanaema juurde Otepääle saata, kuid sealgi on elu kõike muud kui rahulik.
Mis mulle selle raamatu juures nii meeldis? Esiteks muidugi peategelase sisemaailma kujutamine. Arvan, et ühe teismelise mõttemaailma on siin ülihästi tabatud. Teiseks läks raamat nii hinge, et vahepeal suisa nutsin. Kolmandaks oli kogu aeg põnev ega suutnud enne lõpetada, kui raamat läbi. Neljandaks, eks kohati olnud natuke naljakas ka. Viiendaks, killuke ootamatust ja maagiat (sest jõuluvana ja sulelugu seda minu jaoks oli).
Esimene Kerttily raamat meeldis mulle ka, aga see oli kohe palju parem. Kas kunagi võib kolmandat ka oodata?
Mis mulle selle raamatu juures nii meeldis? Esiteks muidugi peategelase sisemaailma kujutamine. Arvan, et ühe teismelise mõttemaailma on siin ülihästi tabatud. Teiseks läks raamat nii hinge, et vahepeal suisa nutsin. Kolmandaks oli kogu aeg põnev ega suutnud enne lõpetada, kui raamat läbi. Neljandaks, eks kohati olnud natuke naljakas ka. Viiendaks, killuke ootamatust ja maagiat (sest jõuluvana ja sulelugu seda minu jaoks oli).
Esimene Kerttily raamat meeldis mulle ka, aga see oli kohe palju parem. Kas kunagi võib kolmandat ka oodata?
October 24, 2020
See oli küll nüüd üks tummine suutäis. Ei midagi liigset ja samas kõik ja rohkemgi, mida ootad.
Nii julgen seda raamatut julgelt soovitada igas vanuses lugejatele. Eriti just neile, kes on ise kokku puutunud keeruliste oludega (mida tegelikult mingis mõttes oleme ju kõik) või kellel tuleb selliste inimestega tegeleda.
Pikemalt kirjutan ka blogis: http://midaheliluges.blogspot.com/202...
Nii julgen seda raamatut julgelt soovitada igas vanuses lugejatele. Eriti just neile, kes on ise kokku puutunud keeruliste oludega (mida tegelikult mingis mõttes oleme ju kõik) või kellel tuleb selliste inimestega tegeleda.
Pikemalt kirjutan ka blogis: http://midaheliluges.blogspot.com/202...
April 9, 2025
Kuna alustasin kogemata teise osaga mitte esimesega, ei teadnud täpselt, mis varem juhtus, siis oli tegelikult ühest küljest huvitan lugeda, sain rohkem ettekujutada mingeid asju et oleks huvitavam lugeda. Raamat ise oli vägagi teistsugune kui tavaliselt loen, päeviku formaadis on vahel omaette tore lugeda vahelduseks, sisu oli hästi üles ehitatud ning tekst oli huvitav ning motiveeris lugema.
Soovitan, aga pigem alustada esimesest osast!
Soovitan, aga pigem alustada esimesest osast!
December 5, 2020
Mulle meeldib, kui raamatul on lühikesed peatükid. Kuigi annad endale lubaduse et nüüd loen veel ainult ühe peatüki, siis tegelikult lõpetad umbes 10 peatükki hiljem, sest nii huvitav on 😁
March 6, 2021
Raamat, mis peegeldab kõiki kes on kellegi kaotanud.
Hea raamatu järk, millele tasub ta esimesde 60, kuigi isegi kõik lehed ohverdada
Hea raamatu järk, millele tasub ta esimesde 60, kuigi isegi kõik lehed ohverdada
March 19, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 7, 2024
Põhimõtteliselt saab seda raamatut lugeda ka ilma, et oleks eelnevalt loetud sama autori „Üks väike valge tuvi“. Mina nii tegin. Samas jäi nüüd tunne, et autor siiski eeldab, et olen juba Kerttily eluga tuttav. Peategelase Kerttily ema on surnud, väike õde nimetamata haigusega teises linnas haiglas. Kerttily ise kannatab selektiivse mutismi, ärevushäirete ja depressiooni all, vihjati ka justkui koolikiusamisele. Natuke liiga palju ühe tegelase kohta? Hoopiski mitte, sest vanavanemate juurde „närve puhkama“ saadetud tüdruk sattub puhkuse asemel väikelinna intriigidesse, kust ei puudu ka mõrv.
Üks detail, mis kohe alguses häiris, aga üllatuslikult raamatu lõpus enam mitte, oli oleviku ja mineviku vahel pendeldamine. Üks lõik mõtleb Kerttily olevikus, järgmine lõik minevikus. Nii harjumatu. Ju siis läks lõpus tegevus piisavalt põnevaks, et tõesti ühel hetkel seda enam ei pannud tähele, aga alguses küll ohkasin, et miks nii.
Oleks võinud pikem olla. Lugu ise kestis kuskil nädala ja kuigi midagi justkui pidevalt toimus, siis peategelane ise ei arenenud märgatavalt küll mitte üheski suunas. 16-aastase kohta natuke liiga lapsik ja naiivne. Oleks too sõbranna Piiagi loos kohal, äkki oleks ka saanud Kerttilyt näha mõnest teisest küljest.
Aga ma lähen ja loen nüüd tolle esimese raamatu ka 😃
Üks detail, mis kohe alguses häiris, aga üllatuslikult raamatu lõpus enam mitte, oli oleviku ja mineviku vahel pendeldamine. Üks lõik mõtleb Kerttily olevikus, järgmine lõik minevikus. Nii harjumatu. Ju siis läks lõpus tegevus piisavalt põnevaks, et tõesti ühel hetkel seda enam ei pannud tähele, aga alguses küll ohkasin, et miks nii.
Oleks võinud pikem olla. Lugu ise kestis kuskil nädala ja kuigi midagi justkui pidevalt toimus, siis peategelane ise ei arenenud märgatavalt küll mitte üheski suunas. 16-aastase kohta natuke liiga lapsik ja naiivne. Oleks too sõbranna Piiagi loos kohal, äkki oleks ka saanud Kerttilyt näha mõnest teisest küljest.
Aga ma lähen ja loen nüüd tolle esimese raamatu ka 😃
Displaying 1 - 14 of 14 reviews