“Ja siis ma nägingi neid esimest korda. Terve leiliruum oli neid täis. Linalakad tüdrukud, patsid õlgadeni. Laiaõlgsed poisid, juuksed korralikult seitlisse kammitud. Kõigil rahvariided seljas, nagu läheksid nad laulupeole. Nad tulid üksteise järel leiliruumist välja ja rivistusid seina äärde, justkui valmistuksid ühispildiks. „Kes need on?“ küsisin ma jahmunult. „Puulased ja tohtlased,“ lausus Kallela vaikselt. „Nad aitavad meid.“
Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Interesanta Kivirehka interpretācija par Kreicvalda pasaku “Kocenieks un tāseniece”. Grāmata ir maza mazītiņas, galu galā, tas ir tikai viena stāsta izdevums ar tulkotāja Guntara Godiņa priekšvārdu (starp citu, priekšvārds manās acīs ir līdzvērtīgs pašam autora stāstam). Vienas papildus zvaigznes vērtas ir ilustrācijas.
Maza literāra pērle. Asprātīga un koša traģēdija, vārda vistiešākajā nozīmē. Jo galvenais varonis cīnās! Cīnās ar absolūti neuzvaramu pretinieku, kura priekšā nepadodas līdz galam, kaut iet bojā. 🩸
Ja nejauši tiek pie jaunākā Kivirehka stāsta, tad tas ir jāizlasa nekavējoties, pusnakts tumsa kā reiz būs pareizais fons 70 lpp garajai pasakai par pagaļu un pirtsslotu radībām, kuras nelabais atdzīvinājis un kuras iekļuvušas Baltijas ceļa Igaunijas daļā un kopš tā laika nekur nav pazudušas. Pusnaktij piestāv arī fenomenālās Andres Rõhu ilustrācijas, kas līdzinās viduslaiku gravīrām.
Laikam tikai Kivirehka kalibra autors var atļauties paranoju un hipertrofētu patosu piesaistīt Baltijas ceļam. ""Dēls, Baltijas ceļā ir caurums!" - Es pilnībā sapratu situācijas nopietnību. Caurums Baltijas ceļā bija tieši tas, ko Maskava gaidīja. Nu gan viņi varēs ļauni priecāties un berzēt rokas! Par kādu tautu vienotību jūs tur runājat? Habarabā neviens cilvēks neprasa pēc neatkarības. Tur neviens netur otram roku!" Un tikai Kivirehka kalibra autors var tā savērpt zemtekstus un nozīmju slāņus, ka galīgi vairs nav skaidrs, vai naratora naids pret atdzīvinātajām radībām, kuras godprātīgi palīdzējušas Igaunijas Tautas frontei, ir parodija par ksenofobijas absurdu, vai arī pasaka ir skumja atziņa par neizbēgamo sociālo konstruktu, ka ikviens "svešais" šķiet nelabā radīts un tādēļ nepieņemams neatkarīgi no svešā rīcības. Vai tomēr ironija par konfliktu starp boomeriem un milleniāļiem, jo narators radības medī tieši starp jauniešiem. Vai arī - spriežot pēc pēdējām rindkopām (kuras es nesapratu un kuras man ne īpaši patika) - stāsts ir vienkārši par gara slimības izķēmotu realitāti. Citiem vārdiem sakot, "Kocenieki un tāsenieki" nav domāti lasīšanai tikai vienreiz, jo nozīmes atklāsies atkarībā no noskaņojuma.
"Viņi nav cilvēki, viņi ir taisīti no koka - tāpat kā skapis vai galds." - "Bet mēs esam taisīti no kauliem un miesas kā Kijevas kotlete," Kallela pasmējās. "Kāda starpība? Svarīgs ir cilvēka darbs, nevis izcelsme. Manuprāt, viņi ir tādi paši kā mēs.”
Taas üks muigama ajav lugu, kus tänapäev on seotud eesti rahvapärimusega. Noh, tänapäev on veidi liialdatud, kuna lugu on ikka peategelase meenutus Balti keti organiseerimisest, kui rahva kokkusaamiseks tuli kutsuda ketti puulased ja tohtlased. Raamat sobib neile, kellele Kivirähk meeldib, sest Kivirähk on Kivirähk. :)
..līdzīgi kā iepriekšējā latviski izdotajā darbā, arī šoreiz autors nežēlo galveno varoni un viņa psihi. stāsts līdzīgā manierē uzrakstīts. arī šo lasot var pamatīgi aizmaldīties...
Kivirähk on selles lühikeses veidi kentsakas loos sidunud Eesti ajaloo ning mütoloogia, kuid mõtted seostuvad ka näiteks vandenõuteooriate ja tehisintellekti küsimusega (–kas tehisintellekti/puukoorest loodud olendit võib võrdsustada inimesega?). Peategelasest endast, kes igal pool enda ümber koletis näeb, saab omamoodi psühhoosiga (või tõega?) vürtsitatud koletis ja kuigi oleks olnud huvitav selle tegelase mentaalset rännakut (või hulluks minemist) jälgida pikema, detailsema loo käigus, siis antud lühike raamat oli ka nauditav. Illustratsioonid olid ka plussiks, kuigi mõjusid natuke loost eraldiseisvana.
Pisike raamat. Kivirähulikult humoorikas. Lõbus lugemine naerupurtsatustega. Mingil kummalisel kombel jääb Kivirähki raamatute sisu kummitama igapäeva ellu. No ma ikka paar päeva mõtlesin, et kes mu ümber võiks olla puulased ja tohtlased. Analüüsisin käitumist ja olemist. No et äkki siiski on keegi. Arvasin paar puulast ja tohtlast ikka leidvat. :D Torkama neid igaks juhuks ei läinud.
Liigitaksin selle teose kategooriasse patriootlik sürrealism. Kahjuks jäi teos teemaarenduslikust vaatepunktist tooreks, kuid ilmselt midagi rohkemat ei tasugi nõnda lühikesest, suure kirjatüübi ja rohkete illustratsioonidega raamatust oodata.
Väga vahva! Täpselt see, mida Kivirähult ootad! Parajalt lõbus, uskumatu, kaval ja tõsieluline. Ja lisaks veel täpselt näiteks lühikese bussisõidu lugemine.
Huvitav lugeda pika aja tagant natuke Kivirähki, kuid koheselt tuli meelde, miks ta mulle ei meeldi kirjanikuna: raamat on nii lühike et sisuarendus puudub; algab ja lõppeb samas kohas ning peategelase teekond on olematu. Lühidalt, mitte midagi ei juhtu terve teose vältel! Vahest ainus võimalus teose põhjal üldse mingeid järeldusi teha oleks öeldes, et väiklaseid inimesi on igal pool palju. Raamatu ainsaks päästvaks pooleks on illustratsioonid, mis mind küll väga ei köida—kuid mille valmistamiseks läks kindlasti rohkem aega kui tekstiks.
Šī tāda maza etīde sižetam, kas vairāk tika attīstīts romānā Rijkuris jeb Novembris, bet pat mazā gabaliņā Kivirehks ir lielisks un drosmīgs - šādā veidā pacelt neaizskaramo Atmodas, Tautas frontes un Baltijas ceļa tēmu - tur vajag mācēt!
“Sellest päevast peale olengi ma puulasi ja tohtlasi jahtinud. Neid pole olnud kerge leida, sest pärast Kallela matuseid kadusid nad mu silmist otsekui suhkrutükk, mis kuumas vees kiiresti sulab. Nemad sulasid eesti rahva sekka.”
Lühike, lõbus, ladus. Mütoloogia ja vandenõuteooriate kokkupõrge. Sobib inimesele, kes ei viitsi eriti raamatuid lugeda. Kiire ja veidi igavam “Rehepapp” kaasaegsemas Eestis. Sobiks hästi üheks jutuks lühilugude kogumikku, eraldi teosena nagu liiast. Ilus väike punane raamatuke muidu, aga illustratsioonid (mida on rohkelt) oleksid võinud rohkem sisuga kokku minna. Lõpust jäi nagu midagi puudu, oleks oodanud mingit krutskit rohkem.
Koheselt kui lugemist alustasin, sain aru, et olen seda enne lugenud. Väike guugeldus ja meenus mis teosega seoses olin seda juttu varem lugenud. Ei meeldinud ka teistkordsel lugemisel. Nüüd hakkas kuidagi eriti vastu. Tulid meelde igasugused vandenõuteoreetikute jutud (eriti seoses nüüdsel ajal koroonaga). Polnud muud teha kui vahepeal hambaid kiristada ja silmi pööritada. Kui inimesel tekib kinnisidee, siis ei aita miski.
Üleloomulik lugu mehest, kes asub jahtima tema arvates maailma peal ringi luuravaid inimeseks maskeerunud kratte. Iseenesest muhe jutustus, aga veider formaat - uhkete, ent mõnevõrra sisuga dissonantsis illustratsioonide abiga on eraldiseisvaks raamatuks venitatud ühe lugemiskorraga sisse haaratav lühijutt. 3.5/5
Suurepärane. Kivirähk ei vea alt. Meenutas mulle filmi mida hijuti vaatasin, The Lighthouse. Olemus on sama - hullumeelsusesse kadumine. Ja kuna mulle väga meeldib Kivirähu teksti vorm, siis vähem kui 5 tärni oleks patt anda.