What do you think?
Rate this book
Onu Heino ja Kaspar - peidus pool
Romaan igal ajastul ette tulevast eri põlvkondade (näiteks 20+ ja 50+) omavahelistest eelarvamustest ja konfliktidest, ent samuti, mida õpetlikku ja rikastavat võivad nad teineteisele pakkuda.
254 pages, Hardcover
Published July 1, 2020
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
October 17, 2020
Kui noortekirjanduse pealkirjas on "Onu Heino" ja juba tagakaanel tuleb juttu õpetlikkusest, siis see kindlasti ole raamat, millele noored (või mina) tormi jookseks.
Raamat algab üsna tempokalt ja tunda on tüüpilist, minu jaoks mõnusat, noortekirjanduse vibe'i. Kaspar on üksik tüüp, keda endine parim semu (või nagu raamat täpsustas - ehk isegi sõber! Kas semu polegi sõber?) koos oma jõmmidega koolis tagakiusab. See ei mõjuta mitte ainult Kaspari meeleolu ja sõprussuhteid, vaid ka tema õppeedukust. Õnnnneks uues elukohas on tore naaber onu Heino, kes seiklusrikaste lugudega hädast välja aitab.
Kui olin üle saanud raamatu jaburast kontseptsioonist, siis hakkasin väga nautima onukese jutukesi. Suusamaratonid, militaarvõistlused, Eesti taasiseseisvumisaegsed lood - see kõik oli tohutult põnev ja väga nauditavalt kirja pandud. Aga. Ma ei usu, et nende koht on noorteromaanis. Vähemalt mitte sellisel kujul, kus muu elu vahel on pikad mälestusjutud. Pigem saaks nendest mõne ägeda memuaari. Või kui tahta sellisel kujul noorsooromaani, siis äkki lugu noorest, kes ise sellistest asjadest osa võtab mingil moel.
Ma saan aru, et siin on tegu ülla eesmärgiga jagada siiralt oma kogemusi ja tarkusi lootuses pakkuda kellelegi abi ja ideid, kuidas oma elu paremaks muuta. Ja kaasa tulevad mõtted on ju tegelikult väga head - hobidega tegelemine on lahendus nii paljudele probleemidele. Aga see raamat ei olnud hea viis, kuidas neid häid mõtteid edasi anda. Aga noh, loodetavasti vähemalt üks inimene leiab siit kunagi enda jaoks lohutust, abi või hoopis motivatsiooni millegi muutmiseks.
Mina aga leidsin, et autoril ongi oma "memuaarid" ka täitsa olemas ja lähengi hoopis neid lugema.
PS! Kas lemmikala saab tõesti poolitada lemmi-kala?
Raamat algab üsna tempokalt ja tunda on tüüpilist, minu jaoks mõnusat, noortekirjanduse vibe'i. Kaspar on üksik tüüp, keda endine parim semu (või nagu raamat täpsustas - ehk isegi sõber! Kas semu polegi sõber?) koos oma jõmmidega koolis tagakiusab. See ei mõjuta mitte ainult Kaspari meeleolu ja sõprussuhteid, vaid ka tema õppeedukust. Õnnnneks uues elukohas on tore naaber onu Heino, kes seiklusrikaste lugudega hädast välja aitab.
Kui olin üle saanud raamatu jaburast kontseptsioonist, siis hakkasin väga nautima onukese jutukesi. Suusamaratonid, militaarvõistlused, Eesti taasiseseisvumisaegsed lood - see kõik oli tohutult põnev ja väga nauditavalt kirja pandud. Aga. Ma ei usu, et nende koht on noorteromaanis. Vähemalt mitte sellisel kujul, kus muu elu vahel on pikad mälestusjutud. Pigem saaks nendest mõne ägeda memuaari. Või kui tahta sellisel kujul noorsooromaani, siis äkki lugu noorest, kes ise sellistest asjadest osa võtab mingil moel.
Ma saan aru, et siin on tegu ülla eesmärgiga jagada siiralt oma kogemusi ja tarkusi lootuses pakkuda kellelegi abi ja ideid, kuidas oma elu paremaks muuta. Ja kaasa tulevad mõtted on ju tegelikult väga head - hobidega tegelemine on lahendus nii paljudele probleemidele. Aga see raamat ei olnud hea viis, kuidas neid häid mõtteid edasi anda. Aga noh, loodetavasti vähemalt üks inimene leiab siit kunagi enda jaoks lohutust, abi või hoopis motivatsiooni millegi muutmiseks.
Mina aga leidsin, et autoril ongi oma "memuaarid" ka täitsa olemas ja lähengi hoopis neid lugema.
PS! Kas lemmikala saab tõesti poolitada lemmi-kala?
Displaying 1 of 1 review