Võlu ja vaim

by Mari Saat

«Eedu jaoks oli tähtis üks pilt: mööda lahevett, mis ei olnudki nagu vesi, vaid selge taevas ise, libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv; üha kaugemale temast, üha pisemaks, ja sedamööda kasvas suuremaks igatsus tema sees.
Kui vana ta siis oli, kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis? Õige väike, sest tal polnud veel vaja kummarduda, et end põõsaste vahele peita. Kuid vanus ei olnud üldse tähtis, sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud - ta kandis neid üha endas ja tema kasvamisega need ei muutunud tema sees.»

143 pages, Paperback

First published January 1, 1990

About the author

Born in Tallinn in 1947, Mari Saat is an Estonian economist and writer who has published four novels and a number of short story collections, children's books and non-fiction works,

She has received many awards since the publication of her first collection of short stories, Katastroof, in 1973, including the Estonian Cultural Endowment's Prose Award in 1992, 1999 and 2008, the latter for The Saviour of Lasnamäe.

Reviews

[Kätlin Kaldmaa · Rating 5 out of 5]

Mida ma just lugesin?

Romaan, kus tüdruk-peategelane Eed (Eedu) tahab üle kõige olla poiss/mees, olles sealjuures armunud noormehesse, otsib endale ainuomast inimeseks olemise viisi. Eed elab nõukogude Eestis tüdrukule määratud elu - käib õmblustsehhis tööl (naljakas, et ma tean täpselt, kus see tsehh asus), teeb restodes sõbrannadega meestele külma, isegi päris oma vannitoaga korteriga mees armub temasse ära!!! Aga Eed? Kas tema läheb liimile? A vaat ei lähe! Tüdruk Eed tahab olla mees ja tahab olla kirjanik.

Kus on selle raamatu 2. osa? Ei paista, et oleks ilmunud. Tahan lugeda!!!

1990. aastal ilmunud, on see raamat jäänud muutuvate aegade ratta vahele, ilmselt. Eks ma ise olin siis noor ja ümberringi käis selline vabadusemöll et oioioi. Mari Saadi superkäe alt selline pärl! Muidugi on siin omajagu toonast tooni ja teemasid, aga no ikka: Mida ma just lugesin???

[Susanna]

„Kas ma olen mõrtsukas? — niimoodi oleks ehk Eedki võinud endalt küsida. Aga võis küsida ka teisiti: mitte, kas ma olen või ei, vaid kas ma hoolin või ei. Ja ta mõtles trotsiga, et tema sellest ei hooliks, ei peaks õigeks hoolida, mõelgu too seal tema sees kasvõi luuletusi välja, kasvõi esimesest päevast peale. Sest mis õigusega too siis asub tema sisse luuletama või und nägema — nagu ei olekski tema ise oma keha peremees.“ (lk 109)

„Nuta aga peale, ei see tee talle enam midagi... Aga kui sa surija juures oled, siis ära nuta, siis on tal väga raske minna... Vaata siis niisama aknasse, mis ilm teeb...“ (lk 137)

[Saara Lotta Linno]

"Ja ta mõtles, et kui tema oleks too vanamehenäss, küll ta oskaks siis toda naist armastada, toda naist oma väikese lehvitud ja ehitud tütrekesega. Küll ta saaks aru, et naine hooliks vaid tema rahast, aga ometi leiaks ta naises üht võlu, mis teda aina hellitama sunniks, nagu kassi, kes armastab diivanil mõnuleda ja nurruda... Kui ta oleks mees, armastaks ta vist kõiki naisi? Võib-olla oleks see sama raske kui mitte armastada ühtegi meest?" (lk 92)

[MARgOT · Rating 5 out of 5]

EDIT: See arvamine on siin juba pea neli aastat püsinud, olen olnud sellest piinlikult teadlik, see tuleb üha uuesti meelde ja ma võpatan, jäneseurust tagasipöörduja hirmus ja õuduses. Uskuda võimatuid asju, projitseerida neid väljapoole.

Kui ellujäämisprogrammist imekombel välja saan, siis tahaksin kirjutada sellest romaanist, pikalt ja põhjalikult.

*

Vististi siis Eesti esimene kväärromaan.

Aga ta ei saanud olla kõik, vaid ainult tühine osa võimalikust — juba ta keha oli talle esimene ja kõige lihtsam tõke, millest kuidagi üle ei saanud. Ja teiseks oli aeg, sest ükskõik millise osa omandamine nõudis aega, võttis aja teiste osade käest. See tundus ülekohtuselt ahistav ning ajuti paisus ahistus nii suureks, et ta kartis hulluksminemist.

[Sulev Reisberg · Rating 3 out of 5]

Üpris omapärane 1990. a avaldatud raamat ühe tüdruku sirgumisest ja iseseisvumisest, kes on sattunud elama valesse kehasse ja tahaks tegelikult olla hoopis poiss. Laiemas plaanis räägib lugu igatsusest olla keegi teine ja vormida ise oma unistuste maailm ning valusast paratamatusest seda mitte saavutada, sest elu juhivad teiste poolt seatud reeglid ja ühiskonna surve. Aga selle selgitamine, miks teose pealkirjaks on “Võlu ja vaim”, ajaks mind natuke kimbatusse.