What do you think?
Rate this book
Otse ja ausalt
Naine: Otse ja Ausalt
See siin on minu lugu. Lugu päris naiselt, päris naistele. Naistele, kes elavad oma elu just nii, nagu nemad seda just kõige paremini oskavad – kirega, tulihingeliselt ja täiel rinnal. Vahel elus pettudes, vahel sellest rõõmu tundes. Just sellistele naistele, kes ükskõik kui raske ka poleks, hambad ristis, uuesti tõustes, ikka ja jälle ujuvad välja ka kõige hullematest hetkedest oma elus. Sest kurat, seda me oskame, kuna oleme ikkagi Naised!!!
192 pages, Paperback
First published January 1, 2020
8 people are currently reading
71 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 19 of 19 reviews
July 15, 2020
Ülehaibitud raamat. See oleks see, mida ütleksin, kui peaksin kahe sõnaga seda kirjeldama. Mõistan, et suur turundus on Jesper Parve nime taga, aga kui lugeda raamatut ja kaugemale näha, siis ütleks, et raamat ise pole midagi väärt.
Alustame sellest, et raamat peaks olema "naistest - otse ja ausalt" ja propageerima, et kõik naised on ühtmoodi tugevad ja võimsad. Ometigi juba lk 10 hakatakse lahterdama, kes on "ideaalne" naine ja kes on "päris" naine. Oleks, et see muutub raamatu edenedes, aga ei - koguaeg jääb selline mulje, et ikkagi mingid naised on "rohkem naised" kui teised ja see on kurb. Raamatut lugema hakates ma ikkagi ootasin, et ongi raamat, mis kõiki naisi võrdsena kohtleb. Nope.
Tohutult häiris ka lapsena lapse saamine (esimene laps kui ta oli 15). Jah, neid asju juhtub, aga 40+ vanuse naisterahvana võiks olla nii palju arenenud, et mõista, et seda asja nagu reklaamida ei ole OK. Jah, ta on tubli, et rabeles välja oma august, aga väga paljud ei rabele. Milleks siis propageerida, et "ma ei kahetse siis lapse saamist" või "ma olin juba 15-aastasena kobe, sest olin ahju pannud kooli ilusaima poisi" jne? Ka tema suhete valdkonnas jäi arusaamatuks, miks naine ei mõelnud selgeks, miks tal suhted ei püsi, vaid jätkas ühest teise minekut.
Minu jaoks on arusaamatu, kuidas seda raamatut on võimalik kõrgete tähtedega hinnata ja öelda, et nii palju tarkust on siin ... Siin 1) ei ole mitte midagi ja 2) kui ka on midagi, siis on väga elementaarne, mis peaks olema tulnud juba meie emadelt ja vanaemadelt. Kas reaalselt oleme ühiskonnaga seal, et leiutame ratast ja siis kilkame, kui targad me oleme, kui tegelikkuses on ratta ehitusmanual lauasahtlis?
Alustame sellest, et raamat peaks olema "naistest - otse ja ausalt" ja propageerima, et kõik naised on ühtmoodi tugevad ja võimsad. Ometigi juba lk 10 hakatakse lahterdama, kes on "ideaalne" naine ja kes on "päris" naine. Oleks, et see muutub raamatu edenedes, aga ei - koguaeg jääb selline mulje, et ikkagi mingid naised on "rohkem naised" kui teised ja see on kurb. Raamatut lugema hakates ma ikkagi ootasin, et ongi raamat, mis kõiki naisi võrdsena kohtleb. Nope.
Tohutult häiris ka lapsena lapse saamine (esimene laps kui ta oli 15). Jah, neid asju juhtub, aga 40+ vanuse naisterahvana võiks olla nii palju arenenud, et mõista, et seda asja nagu reklaamida ei ole OK. Jah, ta on tubli, et rabeles välja oma august, aga väga paljud ei rabele. Milleks siis propageerida, et "ma ei kahetse siis lapse saamist" või "ma olin juba 15-aastasena kobe, sest olin ahju pannud kooli ilusaima poisi" jne? Ka tema suhete valdkonnas jäi arusaamatuks, miks naine ei mõelnud selgeks, miks tal suhted ei püsi, vaid jätkas ühest teise minekut.
Minu jaoks on arusaamatu, kuidas seda raamatut on võimalik kõrgete tähtedega hinnata ja öelda, et nii palju tarkust on siin ... Siin 1) ei ole mitte midagi ja 2) kui ka on midagi, siis on väga elementaarne, mis peaks olema tulnud juba meie emadelt ja vanaemadelt. Kas reaalselt oleme ühiskonnaga seal, et leiutame ratast ja siis kilkame, kui targad me oleme, kui tegelikkuses on ratta ehitusmanual lauasahtlis?
February 22, 2020
Autor on vägev naine, selles pole kahtlustki. Aga arvan, et tema suuline väljendusoskus on tunduvalt parem kui kirjalik ja seega võiks ta pigem podcastide ja muu sellise juurde jääda. Või siis keeletoimetaja palgata. Raamatu sisu ei olnud minu jaoks paraku nii hea, et oleks silmikriipivaid kirjavigu, kohati seosusetut ja vasturääkivat teksti ning pigem kuskile internetiavarustesse sobivat väljendusviisi (emotikonid, "krt", "daibohh" jne ...) unustama pannud. Olen küll kuulnud, et see pidi olema kaval turundustrikk, aga olen arvamusel, et kui võtta vastu otsus raamat välja anda, siis peaks ikkagi oma lugejaid austama ja mitte neile kräppi pakkuma.
February 21, 2020
Tjah, oleks veidi varem alustanud, siis oleks vast ühe hooga läbi lugenud, aga uni tuli vahele. Ladusalt kirjutatud, hoiatab ka alguses, et väärtkirjandust ja keeleauhinda oodata pole. Kaks toimetajat küll välja ei paista. Kui sellest mööda vaadata, siis peamistes asjades olin temaga täiesti nõus. Marju Karin lihtsalt on üks vinge naine. Mõni asi tõmbas kulmu kortsu, aga mis seal ikka. Arvan, et see raamat on vaja eelkõige läbi lugeda naistel, et me üksteisega paremini käituksime, ja siis, kui tahavad, võivad mehed seda "õpikuna" võtta. See alguse parvejutt oli mõttetu muidugi, oleks selleta saanud. Jah, kordamist oli ja natuke vasturääkivusi ka, aga pani korralikult nii mõnegi asja üle järele mõtlema.
Raske kirjeldada täpsemalt miks nii südamesse läks, aga krt, soovitan!
Raske kirjeldada täpsemalt miks nii südamesse läks, aga krt, soovitan!
February 29, 2020
Kuulge, see polnud oma olemuselt ju nii hull midagi :) Tüdrukul on päris asjalikud mõtted ja selge pilk, nõustusin paljudes asjades. Igatahes istub ta mulle oluliselt paremini kui kõik need umbluutajad, kes tahavad lihtsaid elutõdesid puistata, aga võtavad sealjuures keerulisi poose ja tõmbavad ette salapäraseid maske ja loodavad, et kõik lugejad ikka õhkavad, kui diibid nad on.
Jah, autor on sirgjoonelise ütlemise ja keskmisest veidi robustsema suuvärgiga, aga nii mitmedki meesautorid on ju ka - miks nemad võivad ja naised ei või.
Aga Jesper, ära enam koonerda ja ma palun, investeeri järgmisel korral rohkem sisu- ja keeletoimetajasse. Päriselt. Kui oled kampa saanud nii särtsaka tegelase, siis on patt see ära lörtsida pooliku või tegemata jäetud toimetamisega. Ma saan aru, et ka järgmisena ilmuv raamat saab kirjutaja poolest väga äge olema, aga vormistus olgu korralik!
Jah, autor on sirgjoonelise ütlemise ja keskmisest veidi robustsema suuvärgiga, aga nii mitmedki meesautorid on ju ka - miks nemad võivad ja naised ei või.
Aga Jesper, ära enam koonerda ja ma palun, investeeri järgmisel korral rohkem sisu- ja keeletoimetajasse. Päriselt. Kui oled kampa saanud nii särtsaka tegelase, siis on patt see ära lörtsida pooliku või tegemata jäetud toimetamisega. Ma saan aru, et ka järgmisena ilmuv raamat saab kirjutaja poolest väga äge olema, aga vormistus olgu korralik!
September 13, 2022
Ma ei teagi, kuidas see raamat mulle näppu sattus, läksin ilmselt pealkirja õnge. Kuna ma kollast ajakirjandust ei tarbi, siis polnud mul ka mingit aimugi, kes see Marju üldse on. Poole raamatu peal läksin guugeldama, et miks ta nii maru kuulus ja tähtis on, et kust see ilusüstide teema tuleb jne. No lõpuosas seletas ta juba ise ka lahti, aga eks siis olen nüüd rikkam selle võrra, et ühe "kohaliku tiigi" kuulsuse tunnen pildi ja nime järgi ära...
Ei tea, kas minu arvustus midagi revolutsioonilist siia enam lisabki. Nurin on õige, et keeletoimetaja on suht üle lasknud ja see häirib tõsiselt, mitte ainult kirjavigade, vaid ka sisu koha pealt.
Marju lajatab tõesti kõik otse näkku, ei mingit ninnu-nännutamist. Kellele selline lähenemine ei istu - pole mõtet raamatut kätte võtta. Tekst on kirjutatud täpselt selliselt, nagu istuks Marju ise sul üle laua oma prosecco klaasi taga ning jutustaks seda kõike. Kui antud juhul poleks tegu meie pisikese Eestiga, võiks see audiobookina väga hea olla :P
Aga et mis ma siit sain siis? No tuge ja inspiratsiooni ikka tuli. Et ükskõik kui raskes seisus elus oled - virisemine ei vii kuhugi edasi, lihtsalt tee endast parim ja võib-olla isegi natuke rohkem ning töökusega jõuad kaugele. Õpi, palju jaksad ning täienda end pidevalt, muidu jääd maha ja sammal kasvab selga. Need, kes on ettevõtlikud ja pealehakkajad, jõuavadki eduni, sest nad ei anna poole maa peal alla, kuna enam ei viitsi. Nad tahavad olla parimad selles, mida teevad ja kuna pingutavad selle nimel, siis nad ongi. Parimad. A kes sa ise olla muidu tahad?
Reisimise teema on ka täppi. Minu meelest peaks keskkooli lõpetanud noorel olema kohustus aasta välismaal veeta ja õppida ise hakkama saama ning veidi oma maailma avardada, et kohalik lomp pole sama mastaapi, mis ülepiiri omad. Ainult et tänases maailmas pole see maailmas rändamine hetkel enam nii vabalt võimalik. Ja kes teab, mis tulevik toob...
Mõned kohad raamatust, mis mulle meeldisid:
"Kahjuks naised on ikka keerukamad kui mehed ja seega ainult võileib, suuseks ja vaikus ei rahulda meid. Naisele on miinimumpaketis vaja: hellust, austust, tähelepanu, soojust, vaimselt sisukaid jutuajamisi, naeru, turvalisust, armastust, kodu, seksi, romantikat, seiklusi. Kordan - see on miinimumpakett!" (lk 65)
(Nõustun täiesti! Minuga on sama. Ja ma ei tunne, et nõuaksin liiga palju...)
"Epp Kärsinil on õigus - naise suurim rahulduspunkt on aju. Ja nii ongi. Teile endale võib-olla tundub, et olete võimsaim alfaisane, aga naine vaatab hoopis teid kui imelikku tölli. Kõik oleneb sellest, kuidas suudate naise ennast tundma panna." (lk 104)
(Aamen!)
"Pidage nüüd kõik meeles - vägistamine ei ole seks!!! Kuigi läheb aktina kirja. Ja kui naine vaatab natuke üle piiride minevat pornot, ei tähenda see seda, et ta soovib neid asju ka päriselus. See on sama, kui mees vaatab sõja- või õudusfilmi, saades sealt adrenaliini. See ei tähenda tema soovunelmat, et tal endal silmi peast välja torgataks või miin jala otsast rebiks. Vägistamine ei meeldi naistele! Punkt!" (lk 110)
(No see peaks küll kõik puust ja punaseks tegema, kuigi on imelik, et sellest ikka veel peab üldse rääkima ning teatav osa ühiskonnast jätkuvalt nii hälbinud arusaama kultiveerib.)
Ei tea, kas minu arvustus midagi revolutsioonilist siia enam lisabki. Nurin on õige, et keeletoimetaja on suht üle lasknud ja see häirib tõsiselt, mitte ainult kirjavigade, vaid ka sisu koha pealt.
Marju lajatab tõesti kõik otse näkku, ei mingit ninnu-nännutamist. Kellele selline lähenemine ei istu - pole mõtet raamatut kätte võtta. Tekst on kirjutatud täpselt selliselt, nagu istuks Marju ise sul üle laua oma prosecco klaasi taga ning jutustaks seda kõike. Kui antud juhul poleks tegu meie pisikese Eestiga, võiks see audiobookina väga hea olla :P
Aga et mis ma siit sain siis? No tuge ja inspiratsiooni ikka tuli. Et ükskõik kui raskes seisus elus oled - virisemine ei vii kuhugi edasi, lihtsalt tee endast parim ja võib-olla isegi natuke rohkem ning töökusega jõuad kaugele. Õpi, palju jaksad ning täienda end pidevalt, muidu jääd maha ja sammal kasvab selga. Need, kes on ettevõtlikud ja pealehakkajad, jõuavadki eduni, sest nad ei anna poole maa peal alla, kuna enam ei viitsi. Nad tahavad olla parimad selles, mida teevad ja kuna pingutavad selle nimel, siis nad ongi. Parimad. A kes sa ise olla muidu tahad?
Reisimise teema on ka täppi. Minu meelest peaks keskkooli lõpetanud noorel olema kohustus aasta välismaal veeta ja õppida ise hakkama saama ning veidi oma maailma avardada, et kohalik lomp pole sama mastaapi, mis ülepiiri omad. Ainult et tänases maailmas pole see maailmas rändamine hetkel enam nii vabalt võimalik. Ja kes teab, mis tulevik toob...
Mõned kohad raamatust, mis mulle meeldisid:
"Kahjuks naised on ikka keerukamad kui mehed ja seega ainult võileib, suuseks ja vaikus ei rahulda meid. Naisele on miinimumpaketis vaja: hellust, austust, tähelepanu, soojust, vaimselt sisukaid jutuajamisi, naeru, turvalisust, armastust, kodu, seksi, romantikat, seiklusi. Kordan - see on miinimumpakett!" (lk 65)
(Nõustun täiesti! Minuga on sama. Ja ma ei tunne, et nõuaksin liiga palju...)
"Epp Kärsinil on õigus - naise suurim rahulduspunkt on aju. Ja nii ongi. Teile endale võib-olla tundub, et olete võimsaim alfaisane, aga naine vaatab hoopis teid kui imelikku tölli. Kõik oleneb sellest, kuidas suudate naise ennast tundma panna." (lk 104)
(Aamen!)
"Pidage nüüd kõik meeles - vägistamine ei ole seks!!! Kuigi läheb aktina kirja. Ja kui naine vaatab natuke üle piiride minevat pornot, ei tähenda see seda, et ta soovib neid asju ka päriselus. See on sama, kui mees vaatab sõja- või õudusfilmi, saades sealt adrenaliini. See ei tähenda tema soovunelmat, et tal endal silmi peast välja torgataks või miin jala otsast rebiks. Vägistamine ei meeldi naistele! Punkt!" (lk 110)
(No see peaks küll kõik puust ja punaseks tegema, kuigi on imelik, et sellest ikka veel peab üldse rääkima ning teatav osa ühiskonnast jätkuvalt nii hälbinud arusaama kultiveerib.)
February 21, 2020
Nii seda raamatut lugedes tuleb õigekirjavigadest lihtsalt suvalt mööda vaadata, keda need vead ikka kotivad, kui äge naine kirjutab :) (ma lihtsalt loodan, et Jesper midagi hullemaks ei parandanud).
Sellist raamatut ju turg tõesti vajas ning kuigi ma Marjuga kõiges ei nõustu (näiteks mis mõttes, lapsed on ainult 20a meie elus ja siis kaovad kuhugi aga mees jääb). Eee Marju, sul neid mehi olnud, sa peaksid teadma, et meestel on kombeks lambist kaduda vahel! Lapsed aga õige kasvatuse korral just vastupidi hoolivad meist igavesti.
Muus osas üldiselt nõustun Marjuga. Naised haridus on tähtis ja no vaadake seda tsikki- kõrgharidus, oma firma, neli last ja ei mingit vingumist. Isssand kui äge, tehke järgi!
Ja ärge laske igast jorssidel endale öelda, et te pole midagi väärt, või et te ei oska midagi jne. Suudavad ühed, suudavad teised ka!
Sellist raamatut ju turg tõesti vajas ning kuigi ma Marjuga kõiges ei nõustu (näiteks mis mõttes, lapsed on ainult 20a meie elus ja siis kaovad kuhugi aga mees jääb). Eee Marju, sul neid mehi olnud, sa peaksid teadma, et meestel on kombeks lambist kaduda vahel! Lapsed aga õige kasvatuse korral just vastupidi hoolivad meist igavesti.
Muus osas üldiselt nõustun Marjuga. Naised haridus on tähtis ja no vaadake seda tsikki- kõrgharidus, oma firma, neli last ja ei mingit vingumist. Isssand kui äge, tehke järgi!
Ja ärge laske igast jorssidel endale öelda, et te pole midagi väärt, või et te ei oska midagi jne. Suudavad ühed, suudavad teised ka!
November 17, 2022
AASTA ÜLLATUS!
Teate küll seda olukorda, kus võtate raamatu kätte olematute ootustega ning "ah ma natuke niisama viskan pilgu sisse". Ning siis tõstate pilgu ja kolmandik on nagu lupsti kulunud? Jah, mul selle raamatuga just nii läks, avad ning imeb silmini endasse.
"Kas te mäletate - kunagi jooksis teles selline seriaal nagu "'Kartulid ja apelsinid". Mina olen naisi alati lahterdanud kringliteks ja soolapulkadeks. Ise olen loomulikult enda meelest kringel - kõike on palju: kaalu, naeru ja hullust. Magusust ja naudingut.
Soolapulgad on aga need, kes on kanged, kõvad ja pinges. Nad teavad alati, kuidas peab üks korralik naine end üleval pidama, millistes kastides elama ning milliseid väljamõeldud reegleid järgima. Ja nad teavad ka täpselt seda, kuidas kogu seda jama teistele peale suruda. Kumba te oma kohvi ja konjaki kõrvale sooviksite?"
Olen sellest raamatust üllatavalt palju lugenud-kuulnud. Enamasti pigem kritiseerivat ja halba, kuidas raamat on sisuliselt toimetamata ning kirjavigu täis, jutt pole ka huvitav, "ma ju tean kõike niigi". Lisaks ei meeldi mulle autori praegune äri ja töö. Teisalt - ma pole nüüd küll täitsa kindel, aga vist on Marju Karin käinud me firmas esmaabikursust andmas, vähemalt on mul tema olemuse ja kuraasiga koolitaja meeles, kellest on ainult meeldivad mälestused. Lisaks on Karin isiksusena mulle sümpaatne, st selle põgusa üldmulje põhjal, mis on eemalt jäänud. Päriselt ju inimest ei tea.
Kolmandik raamatut loetud, kogu aeg tegin märkmeid, nii vaimselt kui ka päriselt, et mitmeid lõike hiljem ära kasutada. Üsna kiirelt loobusin lõikude kõrvalepanemisest, kuna muidu oleks mu lugemiskogemus kujunenud raamatu ümberjutustamiseks. Sest tõesti, ma ei tee nalja ega liialda kui ütlen, et ikka paari lehe tagant oli jälle midagi sellist, kus oli tahtmine kaasa noogutada või autorile püstijalu aplodeerida.
"Täna tekitavad sellised arusaamad minus ainult kõhedust. Muide, siiamaani on kultuure, kus emad hoiavad oma tütreid kinni, samal ajal kui nende tütardel kliitorit ära nüsitakse. Miks? Sest nende arvates on nii õige. Mulle isegi ei mahu pähe, kui pestud peavad olema ajud ja kui allutatud ning rämedat umbluu-usku need naised on, et selliseid asju teha. Nii et palun, ärge rääkige mulle põlisrahvaste tavade juurde tagasi pöördumisest. Millegipärast on ikkagi see inimese areng liikunud positiivses suunas. Just eelkirjeldatud lolluste vältimiseks."
Marju Karin on aus ja sirgjooneline, mulle meeldisid nii ta mõtted, seisukohad kui stiil. See läheb nüüd natuke lahterdamise valda ning oleksoloogiasse, kuid ma oma peas kujutan täitsa ette neid, kellele kõnealune raamat ei meeldinud, olenemata soost. Sest autor järjest käib ja tallub mööda konnasilmi, ta on saanud elus palju tappa, on end üles töötanud ning suutnud kehtestada, jäädes samal ajal ka teisi austavaks. Austades siis neid, kes ta arvates ka seda väärt on. Maailma algab kõik peale Maailma Kõige Olulisemast Inimesest, kellest siin ka palju juttu on.
"Tahes-tahtmata me usume midagi, aga ma ei võta selliseid asju tõsikindlalt ning mind ei köida oma võimalusi nende ootuste raames kahandada või lihtsalt Jumala armu istuda ja oodata. Kui sa ikka lotopiletit ei osta, ei aita sind Jumal ka. Ma usun, et kui ise oled teistega hea, oskad õigel ajal öelda "ei", kui on jõudu, siis ka teisi aidata ning mis kõige tähtsam - mitte toppida oma nina igale poole, kuna arvad, et sinu tõde on ainuõige. Kui eelnevaga on kõik korras, oled sa tõenäoliselt juba maailma ja endaga rahujalal. Rahu ongi jõud. Rahusid on muidugi erinevaid, aga rahu, mis sa saavutad iseenda ja maailmaga leppides, on kõige mõnusam. Maailm ei ole meile võlgu, riik ei pea koguaeg meie tatist nina pühkima, lasteaia kasvataja ei ole teie lapse teine ema, kooliõpetaja ei pea tegema teie lapsest geeniust, sotsiaalsüsteem ei suuda koguaeg teiega tegeleda. Need on ikka teie endi problemid. Ja lahendavad need ainult teie endi otsustused ja valikud."
Raamatu juurde oleks kulunud üks kriitilise pilguga (keele)toimetaja küll, ma nii põhjusmõtteliselt olen sellega päri. Samas praegune, ehk vahel tiba toores tekst on võluv ja aus, mis tegelikult minu peas läheb väga hästi kirjaniku olemusega kokku. Seega kas oleks pidanud raamatule ka mõne ilusüsti tegema - võta nd kinni. Kui keegi peaks minu käest küsima - mõne tüpo ja veidra sõnastuse oleks võinud küll sirgemaks lükata. Teisalt need mind ei seganud absoluutselt, kuna ma lugesin kogu aeg mõtet, mitte ei vaadanud väljanägemist kriitilise pilguga. Kui ma panen kõrvale hiljuti loetud Varraku kirjastatud Arturo Pérez-Reverte "Lõuna kuninganna" (muide, suurepärane raamat), siis selles tõlkeraamatus oli ikka meeletult trükivigu, paarkümmend vähemalt. Karini raamatus neid selles kontekstis sisuliselt polnud.
See raamat on imelihtne ning aabitsatõdesid täis. Mis teebki otse ja ausalt teose mu silmis võluvaks, inimesed kipuvad oma elu liiga keeruliseks mõtlema. Tegelikult on paljude asjade lahendused väga elementaarsed ning ammu teada. Ega raamatu lugemine muutnud Marju Karini äri mu silmis sümpaatsemaks, mõnes punktis jääme jäämäe erinevatele servadele. Aga ta mõttemaailm ja ellusuhtumine on ägedad ning siinne raamat neid ka väga selgelt esindab. Eks ta teinekord möönab ka, et ega kõike ka ise suuda ning soovi täita, mida teistele räägib. See selleks, inimesed ongi sellised. Siin on juttu elust ja surmast, seksist ja depressioonist, feminismist ja meestest. Kõige rohkem ikka naistest.
"Olen feminist ja kaitsen alati naisi, väljaarvatud juhtudel, kui nad ründavad ise naist. Ma kaitsen igasuguseid naisi ja iga kell. Kes tahab, teeb alasti pilte. Kes tahab, läheb ülikooli. Mõni teeb mõlemat ja pole vaja silmi pööritada - ei ole surma ees kumbki halvem või parem. Meie, naised, peame ka ise üksteist toetama ja hoidma. Jah, see on konkurentsis keerukas, aga muidu me vabaks ei saa."
Kokkuvõtvalt: see raamat oli ikka tõeline üllatus, mul olid lugema asudes olematud ootused ja madal eelhinnang. Tegelikult selgus, et väga mõnus ja kiire lugemine oli, asjalikud ja konkreetsed jutud-mõtted sirgjooneliselt ning tõemeelselt inimeselt.
Teate küll seda olukorda, kus võtate raamatu kätte olematute ootustega ning "ah ma natuke niisama viskan pilgu sisse". Ning siis tõstate pilgu ja kolmandik on nagu lupsti kulunud? Jah, mul selle raamatuga just nii läks, avad ning imeb silmini endasse.
"Kas te mäletate - kunagi jooksis teles selline seriaal nagu "'Kartulid ja apelsinid". Mina olen naisi alati lahterdanud kringliteks ja soolapulkadeks. Ise olen loomulikult enda meelest kringel - kõike on palju: kaalu, naeru ja hullust. Magusust ja naudingut.
Soolapulgad on aga need, kes on kanged, kõvad ja pinges. Nad teavad alati, kuidas peab üks korralik naine end üleval pidama, millistes kastides elama ning milliseid väljamõeldud reegleid järgima. Ja nad teavad ka täpselt seda, kuidas kogu seda jama teistele peale suruda. Kumba te oma kohvi ja konjaki kõrvale sooviksite?"
Olen sellest raamatust üllatavalt palju lugenud-kuulnud. Enamasti pigem kritiseerivat ja halba, kuidas raamat on sisuliselt toimetamata ning kirjavigu täis, jutt pole ka huvitav, "ma ju tean kõike niigi". Lisaks ei meeldi mulle autori praegune äri ja töö. Teisalt - ma pole nüüd küll täitsa kindel, aga vist on Marju Karin käinud me firmas esmaabikursust andmas, vähemalt on mul tema olemuse ja kuraasiga koolitaja meeles, kellest on ainult meeldivad mälestused. Lisaks on Karin isiksusena mulle sümpaatne, st selle põgusa üldmulje põhjal, mis on eemalt jäänud. Päriselt ju inimest ei tea.
Kolmandik raamatut loetud, kogu aeg tegin märkmeid, nii vaimselt kui ka päriselt, et mitmeid lõike hiljem ära kasutada. Üsna kiirelt loobusin lõikude kõrvalepanemisest, kuna muidu oleks mu lugemiskogemus kujunenud raamatu ümberjutustamiseks. Sest tõesti, ma ei tee nalja ega liialda kui ütlen, et ikka paari lehe tagant oli jälle midagi sellist, kus oli tahtmine kaasa noogutada või autorile püstijalu aplodeerida.
"Täna tekitavad sellised arusaamad minus ainult kõhedust. Muide, siiamaani on kultuure, kus emad hoiavad oma tütreid kinni, samal ajal kui nende tütardel kliitorit ära nüsitakse. Miks? Sest nende arvates on nii õige. Mulle isegi ei mahu pähe, kui pestud peavad olema ajud ja kui allutatud ning rämedat umbluu-usku need naised on, et selliseid asju teha. Nii et palun, ärge rääkige mulle põlisrahvaste tavade juurde tagasi pöördumisest. Millegipärast on ikkagi see inimese areng liikunud positiivses suunas. Just eelkirjeldatud lolluste vältimiseks."
Marju Karin on aus ja sirgjooneline, mulle meeldisid nii ta mõtted, seisukohad kui stiil. See läheb nüüd natuke lahterdamise valda ning oleksoloogiasse, kuid ma oma peas kujutan täitsa ette neid, kellele kõnealune raamat ei meeldinud, olenemata soost. Sest autor järjest käib ja tallub mööda konnasilmi, ta on saanud elus palju tappa, on end üles töötanud ning suutnud kehtestada, jäädes samal ajal ka teisi austavaks. Austades siis neid, kes ta arvates ka seda väärt on. Maailma algab kõik peale Maailma Kõige Olulisemast Inimesest, kellest siin ka palju juttu on.
"Tahes-tahtmata me usume midagi, aga ma ei võta selliseid asju tõsikindlalt ning mind ei köida oma võimalusi nende ootuste raames kahandada või lihtsalt Jumala armu istuda ja oodata. Kui sa ikka lotopiletit ei osta, ei aita sind Jumal ka. Ma usun, et kui ise oled teistega hea, oskad õigel ajal öelda "ei", kui on jõudu, siis ka teisi aidata ning mis kõige tähtsam - mitte toppida oma nina igale poole, kuna arvad, et sinu tõde on ainuõige. Kui eelnevaga on kõik korras, oled sa tõenäoliselt juba maailma ja endaga rahujalal. Rahu ongi jõud. Rahusid on muidugi erinevaid, aga rahu, mis sa saavutad iseenda ja maailmaga leppides, on kõige mõnusam. Maailm ei ole meile võlgu, riik ei pea koguaeg meie tatist nina pühkima, lasteaia kasvataja ei ole teie lapse teine ema, kooliõpetaja ei pea tegema teie lapsest geeniust, sotsiaalsüsteem ei suuda koguaeg teiega tegeleda. Need on ikka teie endi problemid. Ja lahendavad need ainult teie endi otsustused ja valikud."
Raamatu juurde oleks kulunud üks kriitilise pilguga (keele)toimetaja küll, ma nii põhjusmõtteliselt olen sellega päri. Samas praegune, ehk vahel tiba toores tekst on võluv ja aus, mis tegelikult minu peas läheb väga hästi kirjaniku olemusega kokku. Seega kas oleks pidanud raamatule ka mõne ilusüsti tegema - võta nd kinni. Kui keegi peaks minu käest küsima - mõne tüpo ja veidra sõnastuse oleks võinud küll sirgemaks lükata. Teisalt need mind ei seganud absoluutselt, kuna ma lugesin kogu aeg mõtet, mitte ei vaadanud väljanägemist kriitilise pilguga. Kui ma panen kõrvale hiljuti loetud Varraku kirjastatud Arturo Pérez-Reverte "Lõuna kuninganna" (muide, suurepärane raamat), siis selles tõlkeraamatus oli ikka meeletult trükivigu, paarkümmend vähemalt. Karini raamatus neid selles kontekstis sisuliselt polnud.
See raamat on imelihtne ning aabitsatõdesid täis. Mis teebki otse ja ausalt teose mu silmis võluvaks, inimesed kipuvad oma elu liiga keeruliseks mõtlema. Tegelikult on paljude asjade lahendused väga elementaarsed ning ammu teada. Ega raamatu lugemine muutnud Marju Karini äri mu silmis sümpaatsemaks, mõnes punktis jääme jäämäe erinevatele servadele. Aga ta mõttemaailm ja ellusuhtumine on ägedad ning siinne raamat neid ka väga selgelt esindab. Eks ta teinekord möönab ka, et ega kõike ka ise suuda ning soovi täita, mida teistele räägib. See selleks, inimesed ongi sellised. Siin on juttu elust ja surmast, seksist ja depressioonist, feminismist ja meestest. Kõige rohkem ikka naistest.
"Olen feminist ja kaitsen alati naisi, väljaarvatud juhtudel, kui nad ründavad ise naist. Ma kaitsen igasuguseid naisi ja iga kell. Kes tahab, teeb alasti pilte. Kes tahab, läheb ülikooli. Mõni teeb mõlemat ja pole vaja silmi pööritada - ei ole surma ees kumbki halvem või parem. Meie, naised, peame ka ise üksteist toetama ja hoidma. Jah, see on konkurentsis keerukas, aga muidu me vabaks ei saa."
Kokkuvõtvalt: see raamat oli ikka tõeline üllatus, mul olid lugema asudes olematud ootused ja madal eelhinnang. Tegelikult selgus, et väga mõnus ja kiire lugemine oli, asjalikud ja konkreetsed jutud-mõtted sirgjooneliselt ning tõemeelselt inimeselt.
May 1, 2020
Tugev neli.
Oli tegelikult tore lugeda taolist otsekohest käsitlust naisest ja Marju Karini elu imetabastest keerdkäikudest.
Jah, on päris palju robustsust, aga tõele näkku vaadates, arvan, et paljud naised vajavad sellist kõva raputust, et elu ei ole ega saagi olla “roosamanna” ning soovitus oma elu pühendada pidevale õppimisele ning enesetäiendamisele on kindlasti nii mõnelegi mugavalt laisklejale värskendavalt motiveerivaks.
Olen nõus teiste arvajatega, et raamatu teksti osas peab investeerima kvaliteetsesse keeletoimetusse. Sestap sinna see viimane tärn minu poolt läkski.
Aitäh!
Oli tegelikult tore lugeda taolist otsekohest käsitlust naisest ja Marju Karini elu imetabastest keerdkäikudest.
Jah, on päris palju robustsust, aga tõele näkku vaadates, arvan, et paljud naised vajavad sellist kõva raputust, et elu ei ole ega saagi olla “roosamanna” ning soovitus oma elu pühendada pidevale õppimisele ning enesetäiendamisele on kindlasti nii mõnelegi mugavalt laisklejale värskendavalt motiveerivaks.
Olen nõus teiste arvajatega, et raamatu teksti osas peab investeerima kvaliteetsesse keeletoimetusse. Sestap sinna see viimane tärn minu poolt läkski.
Aitäh!
October 12, 2020
200 lehekülge loetud... Ja parim asi raamatu juures oli lõppsõna.
March 30, 2021
Kuidas see naiseks olemine siis ikkagi käib? Milline see välja peaks nägema? Või siis vähemalt - milline on elu naisena ühe liigi esindaja mätta otsast vaadatuna? Umbes sellistele küsimustele püüab vastata Marju Karin, kel on kogemusi naiseks olemisega juba üle 40 aasta (kuigi seda pole vist väga viisakas mainida).
Võtsingi selle raamatu lugemiseks just selle pärast, et väga noore naisena aru saada, mida koodeks meile ette näeb. Leian, et õpetus või juhendus selles valdkonnas on pigem puudulik. Ega Karingi otseseid juhiseid jaga, kuidas oleks õige istuda või astuda - oleme ju ometi feministliku revolutsiooni seljatanud ning „Uhkus ja eelarvamuse" aegsed moraalireeglid sinna aega jätnudki. Positiivne on aga see, et tõesti annab raamat ülevaate sellest, milline ÜKS konkreetne naisliigi esindaja siin elus toimetab.
Naine ei ole matemaatikavõrrand, mis kehtib ühtmoodi igas olukorras. Seepärast pole võimalik kirjutada raamatut naistest kui sellistest - õigupoolest üldse mitte millestki peale matemaatika! Jah, loomulikult tundsingi ma just sel samal põhjusel raamatut lugedes, et paljuski, millest autor kõneleb, ma temaga nõustuda või samastuda ei saa. Nõnda tekitas minus esiti pisut ärritustki see, kui autor raamatu eessõnas viitas, et päris naised vastanduvad ideaalsele kujutlusele neist ehk oleks võimatu kirjutada raamatut reaalselt eksisteerivast naisest, kes näiteks käib linna parimas eliitkoolis, lõpetab kuldmedaliga gümnaasiumi ja cum laude ülikooli, abiellub süütult ning ei seisa kunagi silmitsi ahvatluste või truudusetusega. Minu arvamus on, et selliseid naisi jagub küllalt ning vastupidist eeldada oleks väga masendav. Selle päraste ei saagi seda raamatut minu arvates hinnata kui kogu naissoo olemuse kirjalikku vormi, vaid hoopis kui üht isendit, kes samuti juhuslikult naiste hulka kuulub. Niisiis ei ole raamat minu jaoks mitte naiste, vaid Marju Karini lugu: otse ja ausalt.
Mis mind veel pisut häiris, oli see vihane või üleolev toon, millega raamat kirjutatud oli. Sain aru, et toon oli mõeldud naisi, kes raamatut loevad, julgustama ning tegudele õhutama, kasutades selleks nn „peale lendamise" taktikat. Minule mõjus see aga ehmatava ning demotiveeriana, kuna näis, nagu autor ütleks: „Kõik või mitte midagi!" Kohati võiks seda isegi vihakõneks pidada, näiteks peatükis „Jõud", kus tuli juttu ennustajatest ja teistest esoteerikutest, kelle kohta autor ütles, et nad vaid lollitavad segaduses inimest. Sain aru, millest tema arvamus tuli. Asi oli nimelt selles, et Karini arvates on inimese elu tema enda kätes, mitte võõraste ennustajate lubadustes, kuid selle kõrvalt ei jätnud ta eriti palju ruumi inimestele, kes tahavad üleloomulikkusesse uskuda või sellega tegeleda. Lõppeks on see ju igaühe enda valik.
Ma arvan, et sellest raamatust ma enda jaoks just palju ei leidnud. Ehk olen ma veel pisut liiga noor, et karmi täiskasvanute maailma sukelduda, seda enam naiste maailma, kus justkui pidevalt käib sõda - küll meeste, küll kehakaalu, palgalõhe, laste mitte soovimise, pere asemel karjääri väärtustamise või mille pärast iganes. Arvan, et Karin kirjutas raamatu rohkem endasuguste naiste tarvis, kel on ümbritseva maailma suhtes juba tekkinud piisav immuunsus ning kes suudavad eluteel nägu ja käsi kriimustavad oksad kergema vaevaga ära murda. See on karmide naiste maailm, kus lahingute pidamise üle peetakse kaks korda aru.
Loed lehekülje - ei saa arugi, kui riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Võtsingi selle raamatu lugemiseks just selle pärast, et väga noore naisena aru saada, mida koodeks meile ette näeb. Leian, et õpetus või juhendus selles valdkonnas on pigem puudulik. Ega Karingi otseseid juhiseid jaga, kuidas oleks õige istuda või astuda - oleme ju ometi feministliku revolutsiooni seljatanud ning „Uhkus ja eelarvamuse" aegsed moraalireeglid sinna aega jätnudki. Positiivne on aga see, et tõesti annab raamat ülevaate sellest, milline ÜKS konkreetne naisliigi esindaja siin elus toimetab.
Naine ei ole matemaatikavõrrand, mis kehtib ühtmoodi igas olukorras. Seepärast pole võimalik kirjutada raamatut naistest kui sellistest - õigupoolest üldse mitte millestki peale matemaatika! Jah, loomulikult tundsingi ma just sel samal põhjusel raamatut lugedes, et paljuski, millest autor kõneleb, ma temaga nõustuda või samastuda ei saa. Nõnda tekitas minus esiti pisut ärritustki see, kui autor raamatu eessõnas viitas, et päris naised vastanduvad ideaalsele kujutlusele neist ehk oleks võimatu kirjutada raamatut reaalselt eksisteerivast naisest, kes näiteks käib linna parimas eliitkoolis, lõpetab kuldmedaliga gümnaasiumi ja cum laude ülikooli, abiellub süütult ning ei seisa kunagi silmitsi ahvatluste või truudusetusega. Minu arvamus on, et selliseid naisi jagub küllalt ning vastupidist eeldada oleks väga masendav. Selle päraste ei saagi seda raamatut minu arvates hinnata kui kogu naissoo olemuse kirjalikku vormi, vaid hoopis kui üht isendit, kes samuti juhuslikult naiste hulka kuulub. Niisiis ei ole raamat minu jaoks mitte naiste, vaid Marju Karini lugu: otse ja ausalt.
Mis mind veel pisut häiris, oli see vihane või üleolev toon, millega raamat kirjutatud oli. Sain aru, et toon oli mõeldud naisi, kes raamatut loevad, julgustama ning tegudele õhutama, kasutades selleks nn „peale lendamise" taktikat. Minule mõjus see aga ehmatava ning demotiveeriana, kuna näis, nagu autor ütleks: „Kõik või mitte midagi!" Kohati võiks seda isegi vihakõneks pidada, näiteks peatükis „Jõud", kus tuli juttu ennustajatest ja teistest esoteerikutest, kelle kohta autor ütles, et nad vaid lollitavad segaduses inimest. Sain aru, millest tema arvamus tuli. Asi oli nimelt selles, et Karini arvates on inimese elu tema enda kätes, mitte võõraste ennustajate lubadustes, kuid selle kõrvalt ei jätnud ta eriti palju ruumi inimestele, kes tahavad üleloomulikkusesse uskuda või sellega tegeleda. Lõppeks on see ju igaühe enda valik.
Ma arvan, et sellest raamatust ma enda jaoks just palju ei leidnud. Ehk olen ma veel pisut liiga noor, et karmi täiskasvanute maailma sukelduda, seda enam naiste maailma, kus justkui pidevalt käib sõda - küll meeste, küll kehakaalu, palgalõhe, laste mitte soovimise, pere asemel karjääri väärtustamise või mille pärast iganes. Arvan, et Karin kirjutas raamatu rohkem endasuguste naiste tarvis, kel on ümbritseva maailma suhtes juba tekkinud piisav immuunsus ning kes suudavad eluteel nägu ja käsi kriimustavad oksad kergema vaevaga ära murda. See on karmide naiste maailm, kus lahingute pidamise üle peetakse kaks korda aru.
Loed lehekülje - ei saa arugi, kui riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
December 6, 2022
See on raamat, mida ma ei pidanud lugema, sest ükski tõsine kirjandushuviline ei loe ometi JES kirjastuse välja antud ilusüstija heietusi (Iroonia!) :) Aga kui tõsiselt rääkida, siis jah, olin minagi eelarvamuste küüsis ja kui Marko Kivimäe poleks FB lugemise väljakutse grupis sellest raamatust nii hästi kirjutanud, siis poleks ma iial selle peale tulnud, et seda lugeda. Aga pärast seda arvustust ma olin müüdud ja nüüd julgen ka ausalt välja öelda, et mulle see raamat meeldis. Lugema hakates olid siiski kahetised tunded - nii umbes esimesed 30 lehekülge tundusid veidi... ma ei teagi, kuidas seda öelda... natuke lamedat killuviskamist täis. Aga kui sellest algusest läbi sain, siis läks huvitavaks. Jah, on suht palju ropendamist, aga see ongi ju tema, ega ta ei pea kirjutades kedagi teist etendama. Kui raamat on julgelt ja ausalt kirjutatud, siis see on juba omaette väärtus. Ja vastab tõele ka kriitika kirjavigade osas, aga teate mis - võtke kätte Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" ja vaadake, kuidas see raamat vigadest kubiseb, kordades hullemini kui Marju Karini raamat. See ei seganud Eesti Kirjanike Liidul Afanasjevi raamatule 2017. aastal romaanivõistlusel esikohta andmast - just nii silmakirjalikud me olemegi, et ühe kirjavigade suhtes pigistame silmad kinni ja anname auhindu ja teise puhul muust ei räägigi, kui halvasti toimetatud raamat on, kuigi see pole pooltki nii hull kui auhinna saanud teos. Lisaks kui nüüd sisust rääkida, siis on Karini raamatus ikka väga palju häid mõtteid, selliseid, mis kindlasti aitavad paljusid lugejaid. Julgus elada ja olla selline nagu inimene ise tahab olla, see on lihtsalt nii inspireeriv. Mulle meeldisid siin ikka väga paljud asjad - et arste ja meditsiinitöötajaid kaitsti, et surra-murra tegelaste suhtes oldi kriitiline, et õppimine ja elus edasipürgimine oli nii palju kordi positiivse elumuutjana välja toodud jne.
Mõned mõtted olid kohe eriti hästi haakuvad, näiteks: "Oled õel, on maailm ka õel. Oled lahke, võib maailm ikka õel olla." (lk 78). No lihtsalt nii õige! Vaatamata sellele, et pidevalt korrutatakse, et ole ise teistega hea, siis saad ka ise sama headust vastu. No ei ole maailm nii lihtsakoeline, on palju karmim ja parem oleks seda teada ja arvestada.
Meeldis väga ka mõte, et enne 15. eluaastat sunnime lapsi, et kõik tuleb ilusti ära süüa ja kui laps vanemaks saab, siis räägime, et ära ikka nii palju söö. (lk 106) Sealt see oma kehasse valesti suhtumine ju alguse saabki, aga kui paljud meist mõtlevad, millise jälje lapsesse jätame, kui ei lase tal endal otsustada, kas sööb taldriku tühjaks või jätab midagi järele?
Lahe oli ka esoteerikutesse suhtumine - et igav öelda, et puud sahisevad tänu tuulele, sest nüüd ikka meeldib rohkem uskuda, et surnud vanaema käib seal puulehtedes sahistamas. Ma naersin selle koha peal ikka korralikult, sest see võtab nii hästi kokku selle vildakuse, mis ühiskonnas tekkinud on, kus lihtsad tõestatud faktid asendatakse mingi väljamõeldud uhhuuga.
Meeldis ka Marju julge väljaütlemine, et homofoobia ja rassism on tema jaoks alati olnud rumala, harimatu ja halva inimese tunnused (lk 125). Ja et inimesed reisigu, sest silmaringi laienemine on nii oluline.
Ma võiksin neid huvitavaid mõtteid siin välja tooma jäädagi, aga siis veniks mu arvustus poole raamatu pikkuseks. Nii et lugege ise ja ärge häbenege tunnistada, kui teile Marju Karini suhtumised ja mõtted meeldivad! :)
Mõned mõtted olid kohe eriti hästi haakuvad, näiteks: "Oled õel, on maailm ka õel. Oled lahke, võib maailm ikka õel olla." (lk 78). No lihtsalt nii õige! Vaatamata sellele, et pidevalt korrutatakse, et ole ise teistega hea, siis saad ka ise sama headust vastu. No ei ole maailm nii lihtsakoeline, on palju karmim ja parem oleks seda teada ja arvestada.
Meeldis väga ka mõte, et enne 15. eluaastat sunnime lapsi, et kõik tuleb ilusti ära süüa ja kui laps vanemaks saab, siis räägime, et ära ikka nii palju söö. (lk 106) Sealt see oma kehasse valesti suhtumine ju alguse saabki, aga kui paljud meist mõtlevad, millise jälje lapsesse jätame, kui ei lase tal endal otsustada, kas sööb taldriku tühjaks või jätab midagi järele?
Lahe oli ka esoteerikutesse suhtumine - et igav öelda, et puud sahisevad tänu tuulele, sest nüüd ikka meeldib rohkem uskuda, et surnud vanaema käib seal puulehtedes sahistamas. Ma naersin selle koha peal ikka korralikult, sest see võtab nii hästi kokku selle vildakuse, mis ühiskonnas tekkinud on, kus lihtsad tõestatud faktid asendatakse mingi väljamõeldud uhhuuga.
Meeldis ka Marju julge väljaütlemine, et homofoobia ja rassism on tema jaoks alati olnud rumala, harimatu ja halva inimese tunnused (lk 125). Ja et inimesed reisigu, sest silmaringi laienemine on nii oluline.
Ma võiksin neid huvitavaid mõtteid siin välja tooma jäädagi, aga siis veniks mu arvustus poole raamatu pikkuseks. Nii et lugege ise ja ärge häbenege tunnistada, kui teile Marju Karini suhtumised ja mõtted meeldivad! :)
May 28, 2024
Kaootiline. Puudub kandev kese (sõnum, narratiiv, ülesehitus, mingisugune läbiv point).
Nagu mõni blogi, millele kogemata peale satud ja siis ohkega kinni paned. Tore, et inimesel on mõtteid ja tundeid, aga mingit kirjanduslikku või filosoofilist või misiganes muud väärtust üles leida on keerukas. Alguses olev mingit sorti diskleimer, et ega siit mingit väärtkirjandust oodata polegi, vastab tõele, aga samas ei õigusta suvalise käki avaldamist ka.
Ah noh, väljendusvabadus ja whatnot.
Raamatu pealkiri ja kirjeldus viivad kahele mõttele: (a) see on laiema haardega raamat, mis üritab rääkida sellest, mismoodi naiseksolemine kogemuslikult vähemalt autori jaoks välja näeb; või (b) tegu on ühe konkreetse naise ehk Marju Karini elulooga.
See raamat ei ole kumbagi.
See raamat on täielik pudru ja kapsad. Siin seal leiab natuke autori isiklikust elust, aga niivõrd vähe ja mittemidagiütlevalt, et mina kui Karinist sisuliselt mitte midagi teadev inimene sellest midagi kasulikku või huvipakkuvat ei saanud. Kui ma ka oleksin temast midagi varem teadnud ja tahtnud teada saada midagi rohkemat või intiimsemat, siis siit raamatust ma seda samuti ei oleks leidnud.
Sisuliselt on tegu täiesti suvaliste mõtteheietustega erinevatel teemadel, mida ei saa koondada ei "naiseksolemise" temaatika ega ka autori elu või mõttemaailma sisevaate alla. Ma ei saa tõtt-öelda üldse aru, mis kogu selle asja point oli.
(Ok, nii palju saan, et ju siis mingit pappi või feimi või kõlapinda on kirjastustel vaja.)
Häirisid ka mõned väljaütlemised, mis käisid antidepressantide ja vaimse tervise kohta.
1) Antidepressandid EI OLE sõltuvusttekitavad nagu autor väidab. See on müüt.
2) Kui autor kirjeldab oma kogemust, et antidepressandid tegid tuimaks, siis tegemist on sageli kõrvalmõjuga, mis võib viidata, et oleks vaja proovida mõnda muud ravimit, mitte neist üleüldse loobuda ja öelda, et need teevadki tuimaks.
Ma hindan ausust ja otsekohesust, aga ma ei taha neid olulise väärtusega omadussõnu laiendada lihtlabasele suvalisele ibale, mida torust tuleb.
Nii mõnegi mõttega olin tegelikult nõus ja respect nende otsekohese kirjapaneku eest; ka autor ise paistab nii mõneski mõttes tugev ja tegus. Võib-olla on siin mingisugune generatsioonide erinevus ka mängus, aga ega sitast tegelt päris saia ei tee. Ja seekord minu arust isegi sepikut mitte.
(Kes luges, saab viitest aru.)
Nagu mõni blogi, millele kogemata peale satud ja siis ohkega kinni paned. Tore, et inimesel on mõtteid ja tundeid, aga mingit kirjanduslikku või filosoofilist või misiganes muud väärtust üles leida on keerukas. Alguses olev mingit sorti diskleimer, et ega siit mingit väärtkirjandust oodata polegi, vastab tõele, aga samas ei õigusta suvalise käki avaldamist ka.
Ah noh, väljendusvabadus ja whatnot.
Raamatu pealkiri ja kirjeldus viivad kahele mõttele: (a) see on laiema haardega raamat, mis üritab rääkida sellest, mismoodi naiseksolemine kogemuslikult vähemalt autori jaoks välja näeb; või (b) tegu on ühe konkreetse naise ehk Marju Karini elulooga.
See raamat ei ole kumbagi.
See raamat on täielik pudru ja kapsad. Siin seal leiab natuke autori isiklikust elust, aga niivõrd vähe ja mittemidagiütlevalt, et mina kui Karinist sisuliselt mitte midagi teadev inimene sellest midagi kasulikku või huvipakkuvat ei saanud. Kui ma ka oleksin temast midagi varem teadnud ja tahtnud teada saada midagi rohkemat või intiimsemat, siis siit raamatust ma seda samuti ei oleks leidnud.
Sisuliselt on tegu täiesti suvaliste mõtteheietustega erinevatel teemadel, mida ei saa koondada ei "naiseksolemise" temaatika ega ka autori elu või mõttemaailma sisevaate alla. Ma ei saa tõtt-öelda üldse aru, mis kogu selle asja point oli.
(Ok, nii palju saan, et ju siis mingit pappi või feimi või kõlapinda on kirjastustel vaja.)
Häirisid ka mõned väljaütlemised, mis käisid antidepressantide ja vaimse tervise kohta.
1) Antidepressandid EI OLE sõltuvusttekitavad nagu autor väidab. See on müüt.
2) Kui autor kirjeldab oma kogemust, et antidepressandid tegid tuimaks, siis tegemist on sageli kõrvalmõjuga, mis võib viidata, et oleks vaja proovida mõnda muud ravimit, mitte neist üleüldse loobuda ja öelda, et need teevadki tuimaks.
Ma hindan ausust ja otsekohesust, aga ma ei taha neid olulise väärtusega omadussõnu laiendada lihtlabasele suvalisele ibale, mida torust tuleb.
Nii mõnegi mõttega olin tegelikult nõus ja respect nende otsekohese kirjapaneku eest; ka autor ise paistab nii mõneski mõttes tugev ja tegus. Võib-olla on siin mingisugune generatsioonide erinevus ka mängus, aga ega sitast tegelt päris saia ei tee. Ja seekord minu arust isegi sepikut mitte.
(Kes luges, saab viitest aru.)
January 24, 2021
Mul on elus olnud selliseid ahaa-hetki, kus saan aru, et õiget aega pole kunagi olemas, kui sa seda endale ise ei võta. Viisin kunagi ühele mehele tema naise surmateate ja peale vaikust ütles ta: "No selge, nüüd saabki ilusa pesu selga panna." Nimelt mees oli ostnud Pariisist hirmkalli pesu, mida naine ei raatsinud selga panna ja ootas ikka, et küll tuleb tähtis päev, siis paneb.
Üldjuhul ma ei klatsi ega topi oma nina teiste pere- ja armuellu. Sõbrants ütleb täna, et mees on nii hea, aga homme on jobu. No ma ju tean isegi, et mehed kutsuvad selliseid asju esile - kuulad siis ära ning ei praksu kaasa, sest ülehomme on mees jälle tore, aga kui sa oled kaasa ussitanud, ei taha pärast kumbki sind näha.
Üldjuhul ma ei klatsi ega topi oma nina teiste pere- ja armuellu. Sõbrants ütleb täna, et mees on nii hea, aga homme on jobu. No ma ju tean isegi, et mehed kutsuvad selliseid asju esile - kuulad siis ära ning ei praksu kaasa, sest ülehomme on mees jälle tore, aga kui sa oled kaasa ussitanud, ei taha pärast kumbki sind näha.
January 12, 2021
Marju Karin on ikka üks lahe naine! Raamatu tegi eriti mõnusaks just Marju otsekohesus ja avameelsus- ei olnud mingit keerutamist ega läbi lillede rääkimist! Tekst oli kirjutatud ladusalt ning see muutis raamatu lugemise väga lihtsaks ja mõnusaks. Ma väga loodan, et Marju kirjutab veel kunagi mõne raamatu.
August 31, 2020
Enne selle raamatu alustamist ei olnud ma autorist midagi kuulnudki. Seega alustasin selle raamatu lugemist nö puhtalt lehelt, kuid pean tunnistama, et kui see raamat ei oleks meil raamatuklubi valikuks osutunud, siis ilmselt see ei olekski minuni jõudnud.
Nüüd, raamatut lõpetades, ei ole mul ka miskit erilist vau-efekti vms. Jah, autor ütleb asju, mis on õiged, aga ma tean neid niigi. Selleks ei ole mul vaja seda raamatut lugeda :D Lisaks häirisid nii mõnedki vasturääkivused. Ja kirjastiililt tundus, et autor nii mitmedki korrad eeldas, et lugejal on nagunii vastumeelsus tema suhtes - imelik, miks kirjutada raamat sellises võtmes.
Ja mulle üldse ei meeldinud, et autor kiitles 15-aastaselt lapse saamisega. No tõesti!
Küll aga meeldis suhtumine, et olge üksteise vastu sõbralikumad ja heatahtlikumad. Õige mõte!
Ja hea oli ka õppimise rõhutamine. Et haritud olla on lõpuks ikkagi parem kui rumal. Autori enda õpipagas on muljetavaldav (vähemalt see, mis ta tekstis viitab).
Kokkuvõttes ei olnud minu raamat, ei sümpatiseerinud. Toimetamine jättis ka soovida.
Nüüd, raamatut lõpetades, ei ole mul ka miskit erilist vau-efekti vms. Jah, autor ütleb asju, mis on õiged, aga ma tean neid niigi. Selleks ei ole mul vaja seda raamatut lugeda :D Lisaks häirisid nii mõnedki vasturääkivused. Ja kirjastiililt tundus, et autor nii mitmedki korrad eeldas, et lugejal on nagunii vastumeelsus tema suhtes - imelik, miks kirjutada raamat sellises võtmes.
Ja mulle üldse ei meeldinud, et autor kiitles 15-aastaselt lapse saamisega. No tõesti!
Küll aga meeldis suhtumine, et olge üksteise vastu sõbralikumad ja heatahtlikumad. Õige mõte!
Ja hea oli ka õppimise rõhutamine. Et haritud olla on lõpuks ikkagi parem kui rumal. Autori enda õpipagas on muljetavaldav (vähemalt see, mis ta tekstis viitab).
Kokkuvõttes ei olnud minu raamat, ei sümpatiseerinud. Toimetamine jättis ka soovida.
October 20, 2021
Aus, otsekohene, avameelne
Ela ise, lase teistel elada, tee oma asja ausalt ja ära ole teiste vastu õel.
Ela ise, lase teistel elada, tee oma asja ausalt ja ära ole teiste vastu õel.
November 6, 2021
Toimetajale oleks võinud rohkem raha kulutada. Marju Karin ise tundub äge.
January 17, 2025
Jääb arusaamatuks, miks seda raamatut vaja oli. Kirjanduslikult täiesti ebaoluline ja grammatiliselt väga halva kvaliteediga. Oleksin Marju Karinist enamat oodanud.
September 21, 2021
Raamat ühest kangest ja ägedast naisest, kellelt on kahtlemata nii mõndagi õppida.
Displaying 1 - 19 of 19 reviews