Jaanus Vaiksoo uus seikluslik raamat 9.-12. aastastele lastele. Viienda klassi poiss Paul Viies magab hommikul sisse ja otsustab sel päeval kooli mitte minna. Esimesest popipäevast saab alguse seiklus, mida ta ei oleks osanud uneski näha. Äkki elu ongi selline, samal ajal kui tema koolis istub? Üks väike juhus lükkab lumepalli veerema, Pauli teele satub kirev seltskond: kahtlane Kingamees, imeilus Jekaterina, suur ja naljakas Artur ning tema tütar Minna Riin, kellest saab Pauli parim sõber.
Põnevust, mõistatusi, nalja, armastust … ja üks lugu, mis ootas oma aega.
Jaanus Vaiksoo on sündinud 5. jaanuaril 1967 Paides.
Aastatel 1974-85 õppis Tallinna 32. Keskkoolis, 1985-91 Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning täiendas end Greifswaldi, Viini ja Tampere ülikoolis. 1994. aasta kevadel kaitses magistritööd teemal „August Gailiti romaani „Toomas Nipernaadi” lugemismudelid”. Aastatel 1991-2000 oli J. Vaiksoo Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetooli õppejõud ja tegeles eesti kirjanduse ajaloo uurimisega. Ta on õpetanud Tallinna Reaalkoolis ja Rocca al Mare Koolis eesti keelt ja kirjandust ning Vanalinna Gümnaasiumis keskaja kirjandust. Aastast 2008 töötab Jaanus Vaiksoo eesti kirjanduse lektorina Tallinna Ülikoolis.
Alates 2000. aastast, mil ilmus Jaanus Vaiksoo esimene lasteraamat „Neli hommikut ja üks õhtu”, on ta avaldanud jutu- ja luuleraamatuid lastele ning kuulub tänapäeva eesti olulisemate ja populaarsemate lastekirjanike hulka. Ta kirjutab jutte ja luuletusi ajakirjale Täheke.
Lisaks ilukirjandusele on Jaanus Vaiksoo kirjutanud aabitsa (koos Sirje Toomlaga) ning stsenaariumi ETV lastesaatele „Saame kokku Tomi juures” (koos Wimbergiga).
Kas me kõik ei taha, et vahel juhtuks elus midagi eriti kummalist? Võiks öelda, et isegi maagilist? Midagi, mis meid järsku raputaks ja hallist argisusest korraks välja tooks. Näiteks märkad Nõmmel iga päev täpselt samal ajal üht tüüpi kingapoest väljumas uus kingakarp kaenlas. On ju kummaline? Vajaks lähemat uurimist?
11-aastase Paul igatahes arvab nõnda. Üksi paistab Kingamehe saladus liiga keerukate killast, kuid õnneks tuleb talle appi Minna Riin oma isaga. Heade sõprade, kavaluse ja taipliku meele abil leiab aga iga raskemgi ülesanne oma lahenduse.
Jaanus Vaiksoo on ise samuti lahendanud ühe vägagi keeruka ülesande. Kuidas kirjutada sooja ja kaasahaaravat lugu, mille sihtgrupiks võiks olla kõik II kooliastme õpilased? Selleks on sul vaja nii sümpaatset ja samastumist lubavat tegelaskonda (eriti kiidaks muheda üksikisa Arturi ja müüja Jekaterina kujusid), halle ajurakke kasutama kutsuvat süžeeliini (kes see Kingamees ikkagi on ja mis asju ta ajab?) kui ka head keel- ja stiiltunnetust (tekst ikka lippab lugedes). Samuti pole "King nr 39" puhul tegemist selgelt poiste- või tüdrukuteraamatuga, vaid raamatuga, mis võiks kõnetada igat noort lugejat.
Siiski noriks natuke raamatu lõpplahenduse ja kujunduse kallal. Ütleks, et Kingamehe kohta selgunud tõde oli tegelikult kerge pettumus. See tundus kuidagi liiga muinasjutulikult naiivne ja pastakast välja imetud. Tekkis endal tegelikult veel rida küsimusi, mis päris selget vastust ei saanudki. Kujunduse kohta ütlen ausalt, et ma pole ammu nii igavat lasteraamatut näinud. Kohe kindlasti ei kutsu selline kujundus raamatut kõigi teiste rõõmsavärviliste ja kaunite lasteraamatute vahelt lugemiseks välja valima (näiteks mu abikaasa arvas, et ma loen mõnd õpikut või käsiraamatut). Usun, et siiski on olemas piisav hulk olemas sõpru, klassikaaslasi, lapsevanemaid, õpetajaid ja raamatukoguhoidjaid, kes aitavad sellel toredal raamatul aina uute lugejateni jõuda.
Ma võtsin selle raamatu lugeda, sest üks mu tuttav 12aastane isik kurtis, et see olla segane ja arusaamatu, aga koolis kohustuslik. Kas ta selle lõpuni üldse luges/kuulas, ma ei teagi. Aga minu sees tekkisid käärid ja intriig: ühest küljest teadsin, et kõik kiidavad ja hindavad Jaanus Vaiksoo kingalugusid, raamatuid tõlgitakse muudesse keeltesse, teisalt on üks konkreetne laps, kes väidab, et olla segane. Ahjaa, ta ütles ka, et osa tegevusest toimus vist (VIST) unes. See tekitas minus lisahuvi, sest ka minu ”Riks ja neli kuningat” on põnevik lastele, kus tegevusliinid toimuvad osaliselt unes. Nüüdseks olen ma ka ise esimese kingalooga ühel pool. Pean tunnistama, et oli tõesti segane! Mina hindan rohkem krimkasid, kus kõik on loo lõpuks selge ja küsimusi ei jää õhku. Ja kus kõik on realistlik, ehk et võiks tõesti nii juhtuda. Alates Lindgreni Kalle Blomkvistist ja lõpetades Mika Keräneniga, ühes võib kindel olla: segane ei ole. Algab kingalugu peategelase Pauli hambapesu ja vistrikuga, realistlik ja kaasahaarav stseen eelteismelisele. Edasi tuleb esimene segane koht, kus ei saa aru, kas Paul sai päriselt oma varbale suure trauma või tahab ta teha poppi. Igatahes kooli ta ei lähe, sattub hoopis kingapoodi, armub kingapoe müüjasse, paneb proovimiseks jalga kingad ja sattub psühhedeelilisse olukorda, mõne aja pärast põrkab ta kingapoe uksel kokku ühe imeliku mehega, kellel on jänesemüts peas ja kes räägib väga arusaamatut juttu. Ahjaa, vahepeal käis ka üks mees kingapoes, kes kümne minuti jooksul ilma jalga proovimata kallid kingad ostis. Tõepoolest on segaseid stseene kokku päris palju. Vaikselt siiski hoiab miski mind edasi lugemas. Jänesemütsiga üksikisa ja tema tütar on näiteks päris sümpaatne ja soe tegelastepaar. Aga see, et 11aastane poiss on kingapoe täiskasvanud müüjannasse armunud, tundub mulle veidi imelik. Ja ka see, et muidu väga nutikas poiss ja sama nutikas tüdruk (kes moodustavad kokku klassikalise detektiivitandemi) ei saa kuidagi aru, et kõige imelikum kogu loo juures on see, kui kingapoes kingi jalga proovides hakkavad psühhedeelilised pildid silme ees jooksma, ja et see võiks olla seotud faktiga, et üks imelik mees käib iga päev poes ja ostab ülikiirelt uue paari kalleid kingi. Siis on pärast parasjagu muhklikku teed jõutud Tallinna vanalinnas asuvasse salakorterisse ja seal see mees siis ongi. Algatuseks räägib ta oma vanatädi eluloo. Vanatädi oli selgeltnägija ja tema olla natuke ka. Aga kuidas need kingad ikkagi ”trippima” panid, seda ei seletatagi lugejale ära! Küll aga selgub, et iga päev uusi kingi ostmas käis mees seepärast, et ka tema on armunud samasse kingapoe müüjannasse nagu 11aastane Paul. Ja nõnda see segane lugu lõppebki. Palju mõnusaid stseene leidub ka, näiteks koolitunnihetked. Ja mõnus kaanekujundus, mõnusad pildid sees. Aga lõppkokkuvõttes saan ma ikkagi sellest 12aastasest kriitikust päris hästi aru, eriti kui lisada kompotti sõna "kohustuslik". Arvatavasti lähevad järgmistes kingalugudes segased liinid edasi. Ja arvatavasti ei loe sunniviisiliselt esimese loo läbi lugenu neid järgmisi raamatuid. Igatahes mina soovitan kirjandusõpetajatele: palun laske noorel inimesel endal valida! Näiteks "üks sulle meeldiv kriminaalne lugu". Kui on olemas poolelijätmise õigus, siis on suurem tõenäosus, et see noor inimene ka edaspidi vabatahtlikult lugeda soovib.
5. klassi poiss Paul Viies magab hommikul sisse ja otsustab seetõttu kooli mitte minna. Ta läheb linna peale, kuid märkab oma kooli poisse Sumot ja Ploomi, kes armastavad Pauli kiusata. Paul peidab end kingapoodi, et kiusajatest pääseda. Seal satub ta aga kummalise olukorra peale: üks mees tuleb poodi, ostab proovimata nr 39 kingad, maksab ja lahkub. Poest väljudes jokseb aga Paul kokku ühe mehega, kes kutsub ta teed jooma. Nii saab Paul tuttvaks Arturi ja tema tütre Minnaga. Koos hakatakse lahendama Kingamehe mõistatust. Mõnus seikluslik raamat, mis on autori sõnul mõeldud 5. klassi poistele, aga muidugi sobib ka tüdrukutele. :)
Paul Viies, peaaegu kuningas, kuid hetkel siiski koolipoiss magab sisse ning avastab oma laubalt väga suure punni. Tohoh, tähendab, et Paulist on mees sirgumas! Kuid kuna lõug on siiski sile, palub poiss emal koolist vabastuse kirjutada ning läheb hoopis linna peale kolama. Tüütute poppipanevate klassikaaslaste eest põgenedes jõuab poiss kogemata kingapoodi, kus kohtab igati kummalist meest, kes ostab kiiruga paari kingi number 39. Jube kahtlane mees! Siit algabki Pauli detektiivilugu.
Kuulasin raamatut audioraamatuna ning see oli tõeliselt nauditav kogemus. Pealelugeja intonatsioon rikastas lugu tunduvalt. Mitte, et lugu ise põnev poleks olnud. Mulle meeldib eriti selle loo lapselik fantaasiavõime ning kuidas laps näeb täiskasvanute elu nii kummaliselt lahtimuukimatuna. Peategelane on nupukas, mis seostub suurepäraselt selle detektiivliku süžeega.
Neinteresantākā grāmata bērniem, kas līdz šim lasīta. Vecuma grupai, kam tā domāta (10-13 varbūt) pārāk garlaicīga, izstiepts sižets un dialogi, kādos šis vecums nekomunicē. Jaunākiem būs pārāk gara grāmata. Vecākiem jauniešiem - vispār neinteresanti. Varētu patikt omītēm drīzāk 🙃
Interesants darbs jauniešiem ar dažiem mistikas elementiem, kas, manuprāt, darbā iekļauti, lai parādītu, ar kādiem paņēmieniem var darboties, lai celtu pašapziņu. Vai nav feini, ja, apaujot kādus noteiktus apavus, ir iespēja kļūt par Tallinas maratona uzvarētāju, noķert milzīgas līdakas vai izglābt no klints krītošu auto?!! Nedaudz dziļāk gan grāmatā slēpjas vecāku bērnu attiecības - es pat teiktu, ka ir radīts gandrīz ideāls tētis, kurš ne tikai ir tas, kurš rūpējas par ģimenes finansiālo pusi, bet arī ir kā čoms meitai (Nez, cik daudzi tēti par palaidnībām savus bērnus apkampj tik stipri, ka "var pārlauzt uz pusēm", kā arī cik daudzi vecāki runā ar saviem bērniem - "Artūra stāstītais Paulu ļoti aizrāva. Līdz šim neviens ar viņu tā nebija runājis. Izskatījās, ka Minna pie tā bija pieradusi.") Kopumā sižets varētu būt kā mūsdienu Ē.Kestnera darbs - ir izmeklēšana, spiegošana, bēgšana no skolas kaušļiem, draudzība... ***
Eesti Päevaleht 12.03.2020: See, mis Vaiksoo raamatu juures võlub, on eluterve ja valdavalt positiivne vaade elule, pealetükkimatu huumor ja loo, mida ei käivita hea ja halva vastasseis, kaasahaaravus. Samuti leevendab Vaiksoo teos põuda, mis valitseb 5.-6. klassi poistele sobiliku kirjavara osas. Lapsed on arukad ja head, täiskasvanud lahked ning arusaajad. Autor koob sündmustikku sekka salapära, mõistatused leiavad lahenduse, kuid mitte kõikidele küsimustele ei anta üheseid vastuseid. Unistuste maailmast tuleb alati midagi reaalellu kaasa. Kas pole tore! https://epl.delfi.ee/kultuur/kultuurk...
see oli ju täitsa tore lastekas, aga minu jaoks jäi natuke liiga palju püsse seinale pauku tegemata rippuma - kingade jalgaproovimise maagia ei avaldanud loo lõpplahendusele justkui mingit mõju? kas see tuleb järgmistes osades? ja veel mingeid otsi jäi ses mõttes justkui lahti.
aga sellise seiklusliku lastekrimkana täitsa okei, nagu ikka - lapsed otsustavad, et miski on kahtlane ja vajab uurimist, teevad kõva detektiivitööd ja lõpuks miski ikka selgub ka. täiskasvanud on toredad ja mõistvad ja ka natuke veidrad. lapsed on hakkajad ja nutikad. Pauli ma justkui päriselt ikkagi ei mõistnud, aga Minnat tahaks küll endalegi sõbraks.
Seikluslik raamat, mis on mõeldud eelkõige 9.-12. aastastele lastele. Viienda klassi poiss Paul Viies magab hommikul sisse ja otsustab sel päeval kooli mitte minna ning sellest saab alguse põnev seiklus. Nagu raamatu pealkirjast aimata, on suur roll ka kingadel
Oli põnev ja ootamatu lõpplahendusega, aga minu jaoks jäi keskpäraseks.
Mu ootused raamatule olid väga madalad nii et see ehk aitas kaasa mu tõesti positiivsele üllatusele. Oli lugu, oli sisu, oli õppetunde. Lõpp kiskus veits imalaks, aga vähemalt oli ootamatuid hetki. Poppi tegemist siiski ei poolda! Põnevust saab elus olla ka ilma. Aga noh raamatusse lisas see pisut lõbu ja ärevust küll.
Lootsin paremat. Enamus aega jooksis jutt mõnusalt ja tegelased olid nunnud, ent minu jaoks jäid põhjendamatuks fantaasiaepisoodid kingapoes (milleks neid vaja oli? kuidas nad ülejäänud süžeega haakusid?) ning lõpplahendus valmistas pettumuse - nagu autoril poleks olnud aega/viitsimist seda korralikult lahti kirjutada.
Lugu sellest, et inimesed on ilusad ja head, isegi kui nad teevad poppi, kulutavad raha ebavajalikele ostudele, valetavad vanematel suud-silmad täis. On ka lolle ja läbinisti halbu, kel läheb kõik lörri. Armastus on kõige tähtsam, kiusata on nõme. Vahva raamat!
See oli äge lugemine! Kahju ainult, et ei saanud täpselt sotti, mida see ajas reisimine tähendas? Et millest see tuli ja miks see just Pauliga juhtus. Ja lõpp jäi mõnusalt lahtiseks - ju on mida veel oodata/lugeda 😊
Lasteraamat, kus üks poiss ja tüdruk luuravad salapärast kingameest. Lugesin seda õhtujutuna ette 7-9-aastastele lastele, kellele eelnevalt juba kõik Blomkvistid ja "Aarete saared" korduvalt ette loetud, ja ma pean ütlema, et raamat ei olnud põnev ei mulle ega neile. Kirjastiil ei ole ju ise-enesest halb - laused on üldiselt ladusad, aga tegevus ise on võrdlemisi igav ja kaldub kohati ninnu-nännutamisse. Paaris kohas kisub tegevus ka põnevaks, aga millegipärast siis kohe jälle eksib kõrvalradadele ja kõik jahtub kohe jälle maha. Raamatu puändis ka veidi pettusin ja mitmed tegevusliinid jäid millegipärast lahtiseks - tekkis küsimus, milleks neid siis üldse oli tarvis raamatus nii pikalt kirjutada. Siiski, üldise keskpärasuse taustal on raamatus paar-kolm üksikud erakordselt eredat kohta/lehekülge, mis rõõmu teevad. Valdavalt on need sellised kohad, kus mõni tegelane sõidab täiesti ootamatu dialoogiga sisse. Need kohad tegid rõõmu! Kuid neid kohti oleks tahtnud rohkem!
Väga põnev raamat, mis oma saladuslikkusega haarab kohe kaasa ja kogu aeg tahaks teada, mis järgmiseks saab. Salapärasest kingapoest jõutakse veel salapärasemasse korterisse. Tegelased on väga sümpaatsed, eriti isast ja tütrest koosnev omamoodi pere, kus tütar naudib akordionimängu ja isa on kõiges positiivset nägev pottsepp, kes armastab lolli mängida. Tore, et kõik otsad ei saa kinni seotud, õhku jääb omajagu küsimusi, näiteks mis oli päris ja mis mitte.