Rene Satsi ja tema kirjutistega on alati lõbus koos olla. Eriti lõbus on teistel siis, kui Renel läheb kehvasti. Siis saab lugeja naerda. Sel korral läks Rene vaatama, kui kehvasti läheb eksootilisel Sri Lankal: kodusõda, Tamili Tiigrid, vaesus. Aga tal endal läks veel palju kehvemini kui palju kannatanud Sri Lankal. Teda veetakse ninapidi, tüssatakse, lollitatakse, narritakse, talle tehakse tünga, virutatakse ta raha.
Seda on väga lõbus lugeda ja saab jumalat tänada, et see sinuga ei juhtunud.
Kellele meeldis "Minu Iirimaa", neile peaks meeldima ka see raamat. Satsi on küll natuke vanemaks ja rahulikumaks jäänud, satub vähem löömingutesse (kui üldse), joob vähem ja nüüd tundub, et ta on lihtsalt taandunud klassikaliseks tropimagnetiks. Õnneks saab ta sellest viimasest ise ka aru :) Kuidagi lihtsalt juhtub, et kõik teda tüssata ja lüpsta üritavad, tänu sellele voolab raha sõrmede vahelt ja üks halb toiduelamus ajab teist taga - loed ja mõtled, et sellise tüübiga ei tahaks küll koos reisile sattuda :)
Kes aga reisiraamatuid pepsilt kahe sõrmega riiulilt alla tõstavad ja ennekõike fakte ja kuivi kirjeldusi ootavad, siis teil ma ei soovita seda raamatut üldse näppima hakatagi. Nii nagu Iirimaas oli Iirimaad ennast vähevõitu, nii on ka siin Sri Lankat napilt. Autoril on reisile asudes küll suuremeelne kavatsus tamilite ja singalite omavahelisi suhteid uurida, ent põhiliselt saamegi lugeda k a t s e t e s t õigete inimestega kohtuda ja infot koguda. Pooled katsed nurjuvad ja teise poole puhul pole alati selge, kas tegemist jälle mõne kokkumängu või ninapidi vedamisega ole. Nii et eelkõige on selle raamatu pärliks värvikad tegelased ja äpardused.
P.S. Taas pean nurisema, et raamat kõvakaaneline on. Oleks väga hea reisilektüür seljakotti torgata, aga no sellist ei taha küll sinna torgata.
P.P.S. Lugesin ja imestasin, et reisiraamatu kohta hästi toimetatud ja ei kriipinud miski silma, aga noh... impressumit vaadates ei ma enam imestanud :)
Autor Rene Satsi tunnistab kohe esimesel lehel, et eelkõige huvitab teda elus konflikt, olgu siis argiilmas või rännates. Ta on seda tüüpi inimene, kes läheb rööbaste peale lähenevat rongi pildistama ja öösel äikesega marutavasse ookeani ujuma (mille käigus kaotab aluspüksid), loomulikult topib ta oma nina Tamiili Tiigrite pessa ja purjutab inimestega, kelle seltsis tasuks kaine olla. Lisaks hullule iseloomule on tal hea silm ootamatute kujundite märkamiseks ja mõnus komme kompleksivabalt igasuguseid teisi autoreid tsiteerida. Ning tegelikult saab kogu selle naljaka kompoti peale ootamatult palju teada ka Sri Lanka poliitilisest olukorrast, ajaloost ja sellest, mis tunne võiks olla seal reisida.