„Eia seiklus Tondikakul“ räägib 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.
Tegemist on südamliku ja puudutava looga, millega tahame lastele öelda, et selleks, et muuta maailma, ei pea olema superkangelane, lahendama kuritegusid ega võitlema lohega. Iga väiksemgi heategu jätab olulise jälje.
Keset seda igavesena tunduvad sügisilma ja kõigi suusasõprade õudusunenägu on tõeline lust pageda ühte lumisesse ning südantsoojendavasse paika - Tondikakule.
Seal saad hommikul Eia ja Atsiga metsloomadele süüa viia, päeval Jetega jõekaldal saarmaid pildistada ning õhtul Lauritsa ja Mooritsaga kogu perele ühe vägeva söömingu valmistada (muidugi koos Mooritsa suussulavate pirukatega).
Ja kui sellest kõigest veel väheseks jääb, siis võid veel minna tähtede valgel jõejääle väikest uisuringi tegema ja hea õnne korral kuulda ka habekaku natuke kummituslikku huiget.
Kas me kõik ei vajaks üht sellise päeva Tondikakul? Päeva, mille lõpus suled silmad tuhat korda rikkamana ja tead, et täna said sa olla iseenda parim versioon. Mina igatahes pakin juba seljakotti ning otsin kapist sooje käpikuid, sest Tondikaku ei saa ju ainult üks imekaunis jõulumuinasjutt olla. See tuleb lihtsalt Lõuna-Eesti metsade vahelt üles leida.
Küllap on kõik näinud samanimelist filmi ja teavad, mis on loo sisu. Kaudselt teadsin ka, mida võiks oodata, kuid mina filmi näinud ei ole, nii et võrdlus filmiga mul puudub. Igal juhul võib öelda, et tegemist on südamliku raamatuga 10-aastase Eia jõuludest vanaisa juures Tondikakul. Eia satub Tondikakule suht juhuslikult ja vastumeelselt, kuid kohapeal selgub, et seal on tegelikult ütlemata tore - vaheaeg on just selline, millest Eia on alati unistanud. Raamatu muudab muidugi aktuaalseks võitlus looduskaitseala loomise eest ja lageraie vastu. Lugemise lõpetanud, tundsin vaid kahetsust, et tegelikus elus ametlikud asjaajamised nii kiiresti ei liigu. Kindlasti soovitan. :)
"Oma mälusopis kaevates leidis Eia sealt justkui ühe lõputu jada pisikeste soovide täitumisi, mis kõik viisid lõpuks selleni, et need kõige suuremad ja olulisemad soovid võisid tõeks saada. Tõsi küll, kordagi polnud see juhtunud paugupealt. Mõne soovi täitumine oli läinud üle kivide ja kändude ja võtnud kõvasti aega. Mõni oli täide läinud üsna viimasel hetkel ja nii napilt, et Eia oli olnud juba peaaegu lootust kaotamas. Aga neil kõigil oli midagi ühist, seda Eia märkas. Ja see oli see, et kõikide nende soovide täitumisele oli ta pidanud ise kaasa aitama. See äratundmine pani Eia silmis vilksatama ühe vägagi ereda rõõmusädeme. Oli lõpmata hea teada, et ole sa nii väike kui tahes, ikkagi on sul võimalik nii enda kui teiste jaoks midagi päriselt olulist korda saata."
Enne kuulsin küll filmist, kui raamatust, ent nagu välja tuli, siis raamat sai loetud enne, kui film vaadatud. Tegelikult ei plaaninud ma seda üldse lugeda, ent Saatuseseppade väljakutse viskas tõelise vimka. Mõtlesin, et saab nii muuseas mõne raamatu väljakutse alla ära märkida aga kus sa sellega! Kui nimes ei ole s, k või r tähte, olid asjalood päris lootusetud ja jaanuari lõpp aina ligines ning ligines.
Õnneks jäi siis Eia lugu ikkagi ette ja läks lugemiseks. Ja tore oli! Vahepeal lausa selline Bullerby laste stiilis tore, et mähid raamatu nagu pehme teki endale ümber. Aga siis tuli jälle see kakupäästmine, romantika takkakiitmine ning kangekaelsed vanemad. Aga ega see raamatut siis halvaks ei teinud. Oli ikkagi hea lugeda ja eks peab siis filmi ka varem või hiljem plaani võtma.
Keset seda palavat Jaapani suve ja südantpitsitavat suurt koduigatsust otsustasin ette võtta ühe mõnusalt talvise loo. Ilmselt vaatan õhtul veel filmigi otsa, sest see on üks väheseid Eesti filme, mis mulle väga, väga meeldib.
"Eia seiklus Tondikakul" on lugu sellest, kuidas 10-aastane Eia Tallinnast talvevaheajaks Tondikakule saadetakse. Tema isa sõidab Singapuri, tema ema peab ootamatult aga teatriga turneele minema. Eia ei tea kelle juurde ta satub, kuid armub Lõuna-Eesti loodusesse esimesest silmapilgust. Ta näeb esimest korda elus metsloomi nende loomulikus keskkonnas ja saab sõpradeks naabertalu noortega, kellega üheskoos üritatakse päästa metsa, mida ähvardab lageraie.
See oli südamlik ja soe raamat, täpselt selline, mida mulle vaja oli.
Oh see mõnus tunne kui kaks raamatut järjest haaravad sint täielikult oma lummusesse ja tekitavad sellise mõnusa sooja ja õnneliku tunde kere sisse.
Eia seiklus Tondikakul on nii tohutult südamlik ja ehtsalt Eestilik lugu, et vast poeb iga Eestlase naha alla, kel veel jäänud sisse veidikenegi lapselikku rõõmu ja naivismi. Lustakalt kirjeldatud perekondade juhtumised, sõprussuhted ja seiklused looduses pakkusid lugedes nii palju rõõmu hetki. Toredad jutud metsas matkamistest, sulgede leidmsiest ja lindude otsimisest äratasid aga selle ürgeestlase ajupoole, kes ikka metsa järgi igatseb (okei, vb olen see ainult mina, vabandan üldistamise eest). Vaja veel vaid üht kurja ärimeest ja salapärast lindu ning kokku tulebki üks põnev, südamlik, lõbus ja tohutult tohutult tore lasteraamat.
Ma olen korduvalt näinud selle raamatu põhjal tehtud filmi algust ja isegi keskpaikka, aga mitte kunagi lõppu :D Ehk siis nüüd sain ka mina teada, mis filmis lõpuks juhtus (eeldan, et nii on, sest ülejäänud raamat on küll üks ühele identne). See lugu tekitab üdini positiivse mulje. Just nagu postkaart, mis tundub liiga hea, et tõsi olla. Aga samas ei saa ma absoluutselt ütelda, et lugu ei oleks usutav või et on imal. Vot ongi just selline ilusa lume ja sooja kodu ning koduse toidu tundega lugu! :)
ega seda raamatut vist ei annagi nii lugeda, et film samal ajal silme ette ei tuleks. aga las ta siis tuleb. hirmus armas jõuluaja lugu, kenad pildid, saab nutta ja saab naerda, pahad on pahad ja head on head. loen vast aasta pärast uuestigi!
Tohutult armas raamat ja tegelased! Filmi olen näinud kindlasti kolm korda ja absoluutselt iga kord armun uuesti sellesse loosse! See loodus ja sisu on lihtsalt vapustavad! Otsustasin nüüd raamatut lugeda, sest raamat on filmi järgi tehtud ja ei pidanud pettuma!
Ääretult südamlik ja armas lugu! Soovitan kõigil nii raamatut lugeda kui ka filmi vaadata!
Südamlik perelugu, lumi, jõulutunne, metsloomad ning linnud - raamat ja film on mõlemad üks parem kui teine ehk mõlemad on head. Audioraamatut esitab Mirtel Pohla, kes filmis on Eia ema.
Väga armas 😁ja südamlik raamat,kõik oli umbes-täpselt sama mis filmis.Erines see,et raamatus sai lugeda ka,mida tegelased mõtlesid.Soovitan lugeda enne filmi vaatamist.Raamat pani taaskord läbi elama filmis nähtut,kellele on hingelahedased loodus ja loomad,võiks seda kindlasti lugeda,eelkõige pakuks rõõmu eelkooliealistele või veel väiksematele unejutuks.
This entire review has been hidden because of spoilers.