Rumeenia tõsimeelsed päevikud

by Imre Siil

Rumeenia ei ole eestlastele väga tuntud maa ja eesti keeles ei ole sellest seni ka raamatuid kirjutatud. Nüüd avaldatud päevikutes on üles tähendatud eri tonaalsuses tähelepanekuid sealsest elust-olust ja huvitavatest paikadest, niisamuti seiklustest, mis läbi tehtud või elamustest, mida kogetud, aga vahel tulevad esile ka muidu üsna päikeselise taeva all käiva Rumeeniamaa elu mõned varjulisemad tahud. Lugeja võib raamatut võtta kui reisikirja, jättes sel juhul isiklikumad ja tunnetuslikumat laadi lõigud lihtsalt vahele, kuid neidki lugedes ja kaasa elades võib seda pidada pigemini ilukirjandusliku kallakuga teoseks.

248 pages, Paperback

Published January 1, 2019

Reviews

[MARgOT]

Ühes Bukaresti suveniirpoes müüdi T-särki kirjaga “I survived Bucharest” ehk ma elasin Bukaresti üle. Võib-olla peaksin endale ka sellise ostma, kui olen paari aasta pärast sellest suurest rahutust linnast oma väikesele kodumaale tagasi kolinud ja hingan seal keset tasast meremüha jälle sisse karget puhast õhku. Tõmbaksin siis selle särgi selga ja mõtleksin, et Eestis on ikka väga hea elada. Ma ei saa praegu aru inimestest, kes virisedes vastupidist väidavad.”

Sellest raamatust saadud lugemiselamuse jagamise teeb mõnevõrra ebamugavaks tõik, et tegemist on topeltpäevikuga: autor on kasutanud päevikužanri teksti vormiva raamistikuna, millesse on omakorda pikitud väljavõtteid autori lahkunud abikaasa poolt kirja pandud märkmetest. Kui ma pärast Ciorani ja Blecherit rumeenia kultuuri, ennekõike küll kirjanduse kohta mingisugust ülevaatlikku lugemist otsima hakkasin, siis ei tundunud “Rumeenia tõsimeelsed päevikud” sisututvustuse põhjal kõige kehvema leiuna, seda enam, et üllataval kombel polegi veel ühtegi “Minu Rumeeniat” või “Minu Bukaresti” avaldatud (ja nimepillamise lootuses oleks seekord isegi mõne sellisega alustuseks leppinud). Ent nüüd tükkis autori isiklik, perekondlik lugu Rumeeniat varjutades alatasa halemeelselt esile, nii et lõpuks tundus, et autor võib-olla ei tahtnudki niiväga Rumeeniast rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas miski pole enam endine, kuidas miski on puudu ning kuidas see teistmoodi olemine ja olematus ka kõik muu ümberringi teiseks teeb. Ei olnud “Minu Rumeenia”, oli “Minu Lemme”, südamelt-ära-leinaraamat. Kuidagi ei õnnestunud seda ka sinna tagakaanel lubatud “pigemini ilukirjandusliku kallakuga” kastikesse lükata, kõik jäi selleks liialt kinni igavalt, virilalt ja vanainimeselikult jutustatud meenutuslikku dokumentaalsusesse ja faktoloogiasse. Ei kasvanud Bukarestist Luige Roomat või Õnnepalu Pariisi välja, jäi vaid tunne, et targem oleks Bukaresti mitte minna, sest muidu sõidavad autod otsa, taskud tehakse tühjaks, hulkuvad koerad rebivad tükkideks, mustlased neavad ära ja kui sulle sellest veel vähe on, siis ei saa sa ka öösel kohutava lärmi ja tümpsu pärast sõba silmale. Ega sinna Bukaresti ometigi asumisele saadetud?

[Tiina · Rating 2 out of 5]

Tõesti tõsimeelsed, sest väga palju oli negatiivset. Olen käinud Rumeenias 9 korda ja ma polnud kindel, kas loen samast riigist. Võib lugeda selleks, et saada soovitusi, mis kohti külastada, aga palun kogu teksti mitte tõsiselt võtta. Väga palju oli kummaliste asjade üle kurtmist. Nt Bukarestis on vähemalt üks IKEA, nii et süüdistada riiki või asjaajamist, et köögiriiulike puudu on, on natuke naeruväärne tänapäeval. Raamatust jäi veidi hapu maik suhu, kuigi riik on üks toredamaid, kus käinud olen. Natuke peab ikka endal olema ettevõtlikkust ja asjalikkust abi küsida, kui vaja.
Olen igati nõus kriitikaga prügi asjus. Tõesti on paljudel kehv harjumus jätta prügi maha sinna, kus see tekib, vahel isegi looduskaunites kohtades.
Minu enda soovitused külastuseks: Sighisoara (nunnu) ja Bukarest (kesklinn on lahe jalgsiliikujale; seal ka palju ingliskeelseid raamatupoode!).
PS olen võib-olla subjektiivne, sest elukaaslane on rumeenlane, aga sellist abivalmidust mujal naljalt ei kohta.
PPS kes liigelnud autoga Türgis, võib silmad kinni Bukarestis liikuda. Kes Eesti liiklusega harjunud, võib alguses Rumeenias tõesti ära ehmatada, sest ringliiklus on üsna keerukas. Ummikuid on ka, aga muidu ei ole asi väga hull.

[Eduard Kamm · Rating 4 out of 5]

Eks see raamat tõsimeelne ja veidi nukrameelnegi ole, aga ma ei leidnud kuskilt kohta, kus kedagi mingi riiuli puudumises oleks süüdistatud. Räägitakse küll mööbli hankimisest ja muuhulgas ühe riiuli hankimisest ja kokku panemisest. Minu kogemus ütleb, et Rumeenia on üsna vastuoluline ja kontrastne maa. Kui seal turistina käia, võib saada päris hea mulje, aga pikemalt kohal elades kipub see paraku murenema, nii et raamatus ära toodud tähelepanekud on üldiselt täitsa asjalikud ja neid tasub Rumeenias ringi käies arvesse võtta.