Vanapoiss

by Andrus Kasemaa

Vanapoiss elab tavalist elu. Nagu kõik inimesed. Võib-olla on ta natuke kurjem, sest ta on kogu aeg üksi. Tal on nii palju aega mõelda endamisi. Arutada.

Vanapoisi süda on julge, kartmatu, hulljulge, hull. Jobu ja kirglik.

Vanapoisid on nagu vanamutid, ei karda kedagi, hoiavad üleval seda maailma.

Andrus Kasemaa (sünd. 1984) pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna. „Vanapoiss“ on tema kolmas proosaraamat.

112 pages, Paperback

Published May 27, 2019

Reviews

[Gregor Kulla · Rating 5 out of 5]

lugesin mingeid arvustusi sellest ja mulle üllatuseks olid need päris madalad. eesti rafas vist ei saa kväärkirjandusest aru. ma ka alguses ei saanud. ma mõtlen just eestikeelsest, sest kõik tundub automaatselt toris gareva. aga nagu kasemaa on ju täiega autofiktsioon, kirjana kirjutamine, peegelmaailma loomine, mida on nii lõbus lugeda, sest autori (ja tema adressaadi) kohta saab rohkem teada, kui ühegi (konventsionaale kinnistava) "romaani" puhul. kahtlen, et kasemaa ise end kväärkirjanduse raamistikku liigitaks, aga ma teen seda tema eest. või ausalt öeldes jumalast savi, mida ta arvab. mina olen lugeja ja mina arvan, mida mina tahan! seda raamatut ei saa tõsiselt võtta. no saab kõike, aga rumal oleks seda tõsiselt võtta. see ei otsi mingit tõde, ei ütle, "kuidas asjad on", vaid keerutab pendeldab mingis huvitavas prismas, mis on omakorda kellelegi suuantud (või kedagi kirjeldav). ta murrab stereotüüpe! sümpaatia tekimine pole selle raamatu mõte nagu halloo. mõnes reas tunnen ikka end ära, aga no kuulge. mis kuradi sümpaatia "minategelase vastu".

poleks uskunud, et leian eesti kirjandusest (eesti kirjandus!) stiililt ja sisult autori, kes nagu taob naelapea pihta. istusin mingis sitases siegeni rongijaamas, lugesin ja naersin nii, et mingid kohalikud ossid jäid seisma ja vaatama. arvasin, et tuleb mingi kommentaar, aga ei tulnud sittagi. nad olid vist lihtsalt üllatunud. üks tüüp veipis mu kõrval störe ick dich

[Marca · Rating 5 out of 5]

Vanapoisi käest saavad koosa kätte kõik - ta on gei, kes vihkab geisid, naisi, sotse, rahvuslasi, liberaale, sõjaväge, Eesti presidenti. Ja selle kõige juures jääb ta täiesti sümpaatseks tegelaseks, päriselt. Ma arvan, et kui sulle on südamelähedased teised elus pettunud vanamehed nagu näiteks Houellebecq ja Bukowski, siis meeldib sulle ka "Vanapoiss". Ainus asi, mida pidevalt lugedes meelde tuletada, on see, et tegelikult on see üks igati noor vanapoiss. Mul oli sellega omajagu pusimist.
Tegelikult see ei ole mingi ihhihii-ahhahhaa lõbus raamat, loo taustal kooruvad välja ka põhjused, miks vanapoiss on just selline nagu ta on.

Pikemalt siin: https://marcamaa.blogspot.com/2019/06...

[Sille · Rating 2 out of 5]

Vaatamata hulgale positiivsetele arvustustele jään ma eriarvamusele. Mind ei kõnetanud. Ma mõistan raamatus peituvat (enese)irooniat, nagu ka seda, et raamatu peaaegu äärmuseni lihtsustatud keel ja peategelase iseendale vasturääkivus ja ebajärjekindlus olid ilmselt tahtlikud (ning sellisena loogilised, välja arvatud soosaarele elama asumise ihalus, mis küll ansamblist välja langes).
Samamoodi on täiesti selge, et arulage optimism ja võltspositiivsus on sama häirivad ja äärmuslikud kui lõputu virisemine, aga selle raamatu ving tüütas lõpuks ära ning peategelases mingeid sümpaatseid jooni mina näha ei suutnud, kui lugedes ehk veel, siis päriselus oleks selline tüüp ilmselgelt üpriski talumatu.
Kahtlemata kõige rohkem kasutatud sõna raamatus oli 'kole'. Kõik oli lihtsalt väga kole.

[alex · Rating 3 out of 5]

vanapoiss soigus palju, see väsitas lõpuks ära. aga too kirjeldus elust soosaarel oli ilus

[Anneli]

Minu meelest on see raamat lausa manifesti mõõtu. Samas on selles tubli annus heas mõttes lapsemeelsust. Lugedes tulid oma lapsepõlve mõtted meelde. Näiteks see, kuidas Vanapoiss arutleb, miks inimesed (eestlased) on olnud aina ja on ikka orjuses. Mõtlesin lapsena täpselt sama: miks orjad lihtsalt minema ei jalutanud? Aga siis saad suureks, hakkad tubliks ja see imestus läheb meelest. Vanapoisil aga ei unune midagi, tema kannab imestust ja ka solvumisi endaga kangekaelselt kaasas ja keeldub kõigist sotsiaalsetest kompromissidest. Ainult oma keha tüütust diktatuurist ei suuda ta vabaneda. Nalja saab ka.

[Triinu · Rating 1 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Emma Lotta · Rating 5 out of 5]

naljakas tundub põhjendama hakata, miks ma sellele 5 tähte andsin, lugege ise ja andke oma tähed või ärge andke

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

See vanapoiss oli muidu õige tore ja osaliselt mulle hästi passivate mõtete ja nägemustega maailmast, ent ta oli kuidagi ebakindel või segaduses. Minu nägemuses on vanapoiss, olgu ta või lumehelbekesest vanapoiss, hästi veendunud ja klaari silmavaatega. Ta teab täpselt, kuidas asjad maailmas on. Kust tulek ja kuhu minek. Aga Kasemaa vanapoiss hakkas endale risti vastu rääkima. Küllap koosneb ta üüratust kogusest segadusest ja seesuguste vasturääkivustega tahtiski ta lugejale seda edasi anda, kuid natuke häirivaks muutus mingil hetkel.
Kuna see on ilmselgelt tugevalt autobiograafiline lugu, siis mõned episoodid tegid mind natuke kurvaks. Samas, ju tal oli seda vaja kirjutada. Autori õigus, eks ole.
Mõned kordused oleks ka maha kraapinud. Ma saan aru, et on hirmus lahe ja omamoodi nagu vanapoiste manifest, et nad laiskusest võivad kodutrepil seistes lillepeenrasse kusta (pardon!), et naiste pitsiline pesu on fuih!, Eestimaa on kole ja õudne ja masendav, aga... Ju see oligi mõeldud lugeja ärritamiseks :)
Kas me saime nüüd Eesti geiromaani seltskonda täiendust? Kuivõrd see muidugi üldse romaaniks liigitub.

[Ele · Rating 4 out of 5]

Tuttava soovitusel ja Sirbi aritkli mõjul tormasin raamatukokku laenutama seda väidetavalt homeeriliselt humoorikat homoromaani. Pean tunnistama, et ei naernud laginal, nojah - vähemalt muigasin sisemiselt. Kuigi romaan ilmus Eesti paremradikaalsuse tõusulaine ajal ja langes seetõttu oma sarkasmiga viljakale poliitilisele pinnasele, on nüüdseks ajad muutunud. Ometi on kõik aktuaalne ka praegu, ainult Eestit ähvardava suure naabri sõjaohu kastmes. Vanapoiss, kes vaenab Eesti riiki ja eestlust, armeeteenistust ja kõike muud kohustuslikku siin elus, jääb endiselt vaenlaseks number üks kõigile, eriti aga meestele. Oma osa saavad aga ka naised, ikka vett ja kaigast.
Vanapoiss on kirjutatud lihtsas stiilis ja kergesti loetav. Romaanil puudub süžee ja kohast, kus see algab, see ka lõpeb. Nagu oma saba taga ajav koer. Pealtnäha on tegemist lõputu lihtsate sõnadega edasiantud jorisemise ja virisemisega. Tegemist on justkui pahupidi pööratud looga, nagu Paul-Erik Rummo pahupidi muinasjutuga Pöialpoisike ja seitse Lumivalget. Ja see mõjub naljakalt ning groteskselt.

[Tõnu Laanemäe · Rating 4 out of 5]

Poole raamatu peal sain alles aru, et mis masti vanapoisiga tegu, täitsa loll ikka. Mis vahet seal muidugi on.
Eile vaadatud Pedro Almodovari "Valu ja hiilgusega" koos teeb täitsa spetsiaalselt vanapoistele pühendatud nädalavahetuse välja muidugi.

[Sirkel · Rating 3 out of 5]

Algul värskendav vaheldus ja siis veidi väsitav vingumine. Natuke naljakas ja siis kuidagi kurb. Justkui enesele vastukäivad seisukohad. Vahest mulje, et nii nagu sulest filtrita välja jookseb, kordused ja veelkord kordused.

[Lenno · Rating 4 out of 5]

Meis kõigis on natuke vanapoissi.

[Krista · Rating 4 out of 5]

Ühe paadunud vanapoisi mõtted ja torisemine. Täitsa vaffa lugemine.

[Janet · Rating 4 out of 5]

Mul läks lugemine alguses väga libedalt, sest raamat oli hoopis teistsugune kui olen harjunud lugema ning seejuures pakkus suurt lõbu. Loo edenedes leidsin ka aspekte, mis mind külmaks jätsid või minu põhimõtete vastu käisid. Põhiliselt hakkas lõpuks häirima pidev inimeste vihkamine, kõigi eesti paikade koledaks pidamine ja minategelase ja tema muusa vaheline ebatervislik suhe...
Samas andis raamat ikkagi positiivse elamuse. Ma pole küll päris samast põlvkonnast, ega samastu kuidagi vanapoistega, aga mitmed mõtted Eestist ja olemisest olid tuttavad ka mulle. Ja ülejäänud negatiivsusest tekkis mul hea meel, et minu jaoks elu nii jube pole ning ikka toredaid ja ilusaid asju ka on😀