Kolm nädalat reisil, nädal kodus. Kas see kõik oli ikka nii glamuurne, kui kõrvaltvaatajale tundub või oli tegu pigem vastupidavustreeninguga, selgub omapärases reisikirjast, mis viib lugeja lavadele ja lavade taha nii Kesk-Aasias, Kaug-Idas, Siberis, Tšernobõlis, Saksamaal, USA-s ja paljudes muudes eksootilistes ja vähem eksootilistes paikades. Löökpillimängija Andres Oja teine raamat (varem ilmunud „Tseppeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel“, 2016) alustab ringreisi 1979. aastast koos Vello Orumetsa ja Erfiaga, jätkab aastatel 1984–1989 ansambliga Vitamiin, rändab Magnetic Bandiga 1990. aastal Soome ja New Yorki ning 1991. aastal Kolumbus Krisiga Texasesse.
Mälestused 80ndatel toimunud Vitamiini kontsertreisidest Venemaale. Nõuka olme, väga, väga palju viina ja tolleaegne rokenroll. Kahjuks on autor diskreetseks otsustanud jääda ja nõukaagse rocki kolmainsuse viin, naised ja rokenroll kõige tähtsama komponendi - naised -osas diskreetseks vaikijaks jääda. Jäävad üle külaskäigud Venemaa ja eri liiduvabariikide eri linnadesse. Käiakse ka tolleaegses Iraagis. Midagi väga erilist, naljakat ja pöörast ei juhtugi, või siis vaikib autor neist juhtumeist samapalju kui naistest. Raamatu lõpus satutakse juba Soome, Rootsi, Taani ja lausa 2 x Ameerikasse.
Raamat viis kaasa reisile nii sügavale NSV Liitu kui ka viimases peatükis USA-reisile. Terve raamatu lugemise aja kummitas mind, et pealkiri oleks pidanud olema "Ma võtsin viina, viina..." Hämmastav oli, kui paljudest piiridest suutsid muusikud end üle juua :) geograafiliselt ja kujundlikult.
Teine raamat Oja (senini) ilmunud triloogias. Keskendub peamiselt reisidele ja seiklustele. Pealkiri ei peta. Hea kerge nostalgiline (ja nostalgia ei pruugi alati hea olla) lugemine muusikuelust nõukogude sotsialistliku viljastava korra tingimustes.