On inimesi, kes mitte ainult ei luuleta, vaid ka vaatlevad. Veronika Kivisilla on üks neid, kes oskab märgata kõiki väikesi imelisi hetki, mis end argipäevades peidavad. Käesolev kogumik ongi valik Veronika veebipäeviku sissekannetest. Leebe huumori ja liigutava empaatiaga kirjeldab autor ootamatuid kohtumisi poes ja rongis, hetki poja ja tütre seltsis, ja teisi pealtnäha tavalisi seiku, mis ometi kannavad endas suurt üldinimlikku sõnumit. Raamatule on saatesõna kirjutanud Jan Kaus.
Veronika Kivisilla (snd 1978) on varem avaldanud luulekogud „Kallis kalender” (Verb, 2011), „Veronica officinalis” (Verb, 2012) ja „Cantus Firmus” (Näo Kirik, 2015). Ta on koostanud õpikuid, laulikuid ja sõnaraamatuid ning töötab hetkel Eesti Kirjanike Liidus. „Kuni armastus peale tuleb" on Veronika Kivisilla esimene proosakogumik.
see oli küll ilus leid niiviisi aasta lõpus veel. imeline... olmepoeesia, tahaks ma öelda, aga kas see tähendaks, et peavad olema luuletused? tegelikult on mõned neist osavalt tabatud ja mõtestatud argihetkedest minuni enne ka jõudnud, mingite like'ide ja share'ide kaudu, sest originaalis on nad olnud Facebooki-postitused. ja on ennegi nähtud, et mõne inimese sotsiaalmeedia on täiesti väärt raamatuks toimetamist-kujundamist-köitmist (kõik see on tehtud väga kaunilt ja kvaliteetselt). mumst see teos väärib kohta riiulis kuskil Kalev Kesküla "Elu sumedusest" ja Viivi Luige "Varjuteatri" vahetus läheduses.
See raamat sattus minu kätte üsna juhuslikult - saime selle Irisega (meil on sünnipäevad nii lähestikku, et peame alati koos) kingituseks. Muidu poleks ilmselt kätte haaranud - ei pealkiri ega kaanekujundus ole just sellised, mis mind tavaliselt lugema tõmbavad.
Aga imeline, et sattus - pean ütlema, et see oli üks viimase aja paremaid lugemiselamusi; võib-olla üldse üks parimatest. Eriti praegu, kui tundub, et igal pool valitseb ainult üks äng ja norimine. Tore on, kui tuletatakse meelde, et igapäevastes asjades on nii palju ilusat ja rõõmsat.
Lugesin seda raamatut peamiselt Pääsküla ja kesklinna vahel bussis loksudes; nii mõnigi raamatus leiduv killuke oli pärit ilmselt samalt teekonnalt. Mine tea, ehk sattusin mõne raamatukangelasega kõrvutigi istuma!
See, kuidas autor suudab leida rõõmu, ilu ja vahvaid seoseid kõige igapäevasematest asjadestki on nii värskendav. Ja tõesti, ma arvan, et neid kordi, mil bussis valjuhäälselt naerma purskasin ei anna kahe käe sõrmedelgi kokku lugeda.
Ilus. Raamatu sisu oli ilus. Raamatu kujundus oli ilus. Ja elu on ka ilus.
Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb" on kena nii seest kui ka väljast. Aga mis seal imestada, luuletaja käib sõnaga ikka hellemalt ringi kui prosaist ja kujundanud on selle vana hea Angelika Schneider (ma tegelikult ei ole kunagi uurinud, kui vana A.S. on, nii et paluks siit mitte solvangut välja lugeda).
Raamat on päevikuvormis - ajas siiski tagurpidi liikuv - argipoeetiliste laastude ja seikade kogum. Kivisillaga koos võinuks raamatukaanel ka Ville nimi ilutseda. Emal oli küll voli poja sõnu omatahtsi väänata ja käänata, kuid isegi sellisel juhul jäi Villest mulje kui ühest säravvaimukast noorsandist, kelle hääl kõneles raamatus kõigist teistest üle. See oligi nagu omamoodi ema-poja raamat. Teisalt tegi see ka natuke mind kurvaks, sest kuhu kadus vanem õde Matilde, kes vilksatas lehekülgedel nii harva?
Täielik võluraamat, mis võlub ära telekast nähtud masendava saate ja teeb halli ilma mõnusalt sumedaks, inimesed heaks ja Pääsküla poe kirjanduslikuks kohaks. Natuke pealt 200 lehekülje ilu - nii kirjeldatud igapäevailu kui ka raamatukujundusilu. Soovitan soojalt.
Suurepärane teos. Paneb mõtlema, muigama, itsitama ja toob pisara silma. Vahel kõike korraga. Väga mõnusad eluolu kirjeldused ja väljavõtted igapäevaelust. Nagu ütles Jan Kaus järelsõnas - "torehetked". Tõesti täiuslikud torehetked ja seda kõike ühes raamatus koos. Läks küll kaua mõistmaks, et teos liigub ajas tagasi, aga eks see minu enda kiiks. Nagu aru sain, siis sai projekt alguse Facebooki postitustest? Sellisel juhul loodan, et neid väljaandeid tuleb veel.
"Õrn, armas õrn, õrn armas" või kuidas see oligi. Argipoeesia ja märkamise kunst, mu lemmik kunstivormide seas. Südamlik lugemine igal juhul. Kuigi Kivisilla luuletused meeldivad ikkagi veel rohkem.
Veronika on kullatykk. Need pisimomendid panevad maailma hoopis teistmoodi vaatlema. Autori isetus ja helgus maailma ning inimeste vastu on tohutulit inspireeriv. Hea raamat kui tahta kergelt lugemisreele saada, eriti suvel, kus virrvarri sees on keeruline mõne mahuka ja filosoofilise teose järele haarata.
Selline luule ja proosa vahepealne kirjandus. Kulgeb ajateljel hilisemast varasema poole. Korra mõtlesin, et kas peaks õigetpidi lugema, noh, kronoloogiliselt või nii, aga ei hakanud. Sama on ju blogidega. Kui leiad mõne uue, mis on tegelikult vana, siis hakkad ju ta hilisematest varasemate poole liikuma. Ilusti kannatab järge pidada. Veronikal on see tõelise kunstniku oskus märgata ilu elupisiasjades. Ilu Pääsküla kassapidajas; teismelistes, kes bussi oodates Mozartit kuulavad; punase habemega kaasreisijas; murdunud küünega tõstukijuhis ja nii paljus muus. Kõige enam läks hinge tema poeg. Meenusid need toredad vestluskatked oma filosoofidest juntsudega, mis küll kõik koos FB kustutamisega nüüd Universumis kaotsi on läinud. Nii ma siis laenangi Veronika lugusid ja lohutan end nendega.
Teksti pole tegelikult palju, aga seda ei loe ühe jutiga nagu juturaamatut. Ma lugesin seda 220 lehte palju kauem, kui mõnd neljasaja leheküljelist romaani. Sest loed ühe loo ära ja lased sellel enda sisse imbuda. See võtab aega, seda ei saa kiirustades teha. Ma ütleks, et see on üks ideaalne kinkeraamat. Teos, mida tahaks ikka ja jälle kätte võtta ja lasta enda sisse immitseda ja tunda, kuidas mikromuudatused parema ja helgema mina poole organismis aset leiavad.
Tõepoolest, nagu siin ja mujalgi on kiidetud, on tõesti üks armas lugemine! Kuna huumoritaju on inimestel väga erinev, võttis mul paar lehekülge aega, et kirjutaja stiiliga harjuda (kartsin lausa, et raamat pole minu jaoks), aga kui see harjumine läbi sai, oli aina armsam ja toredam. Toredad hetked, mida jagatud on! See ongi elu.
Igapäeva maagia ehk torehetkede noppimine. Väga armas ja helge lugemine. No kellel ei lähe sellise stiilinäite peale suu muigvele :) Äsja ärganud poeg teisest toast hüüab "Emme, palun tule korraks siia ja ütle mulle üks lause!" Lähen. Seal ta on, tekk lõuani, veel unine, aga juba kaval helk silmis. "Tere hommikust! Mis lause ma sulle siis ütlen?" "Tõuse üles, mu kuldne päike!"
Üks sõna otseses mõttes ilus raamat - nii kujunduse kui sisu poolest. Vahvad tähelepanekud igapäevaelust. Eriti toredad on kirjaniku poja mõtete ja tegude kirjeldused. Raamat on minu jaoks ühes reas Philippe Delermi "Väikeste naudingute" ning Kalev Keskküla "Elu sumedusest". Soovitan soojalt!
Naudingu, elujaatuse ja täieliku kohalolekuga kirja pandud pildikesed eluteatrist. Argipäev läbi helguse filtri, väikeste hetkede soojus. Autori oskus jälgida, märgata ja mänguliselt kirjeldada inspireerib iseennastki avatuma südamega ringi käima. Puhas poeesia!
Veronika Kivisilla kirjutab argistest juhtumistest ja vestlustest köitval viisil. Omamoodi päevik, mille sissekanded kirjeldavad autori antud päeva mõtteid ja tähelepanekuid.
Väga mõnus raamat, mida saab ka jupiti lugeda. Paneb väärtustama väikseid imesid igapäevaelus. Natuke oli naljakas ka, sest tean autori poega, kes on suures osas lugudes peategelane.
This entire review has been hidden because of spoilers.