"Ma joon, kallis tütar, olen alkohoolik. Joon päevas pudeli veini, vahel kaks, mõnel päeval konjakit või valget viina, käin tööl ja joon üksi, sest elan ainult su unelmates. Siis ma muutun härdameelseks, hakkan nutma, tead küll, seal tagumises rohelises toas, toas, kus kõik on roheline, – nutma ja rohelisel vaibal sinuga vestlema. Siis on mul hea ja hale olla. Ainult kerge ei hakka kohe, vaid siis, kui ma lõplikult purju jään... mõõk ühes, filosoofia teises käes. Ja siis pole pääsu eneseõigustusest, kuigi karjun harva. Karjun, et ma polegi su ema peksnud, aga pole kuulajaid, kes usuksid. Tegelikult olen sellest juba varem kirjutanud, nii sulle kui teistele. Aga keegi ei usu. Peksin, kui sind veel polnud, kuid mis vabandus see on. Ma ei tahagi vabandada, sest sa tulid hiljem, tõid mulle kevade, suve ja sügise ning jätsid mu talveks üksi rohelisse tuppa. Mina ei saa seda enam heaks teha, ükski mees ei ole selleks võimeline, sina aga ei oska veel muud kui mind üksi rohelisse tuppa jätta."