Ühises hoovuses

Kirjanikud omavahel

by Arvo Valton

Arvo Valton (snd 1935) portreteerib raamatus „Ühises hoovuses“ seitsetkümmet viit eesti kirjanikku ja kirjandustegelast, ning oma eeskujude, sõprade ja kolleegide kaudu ka iseennast. Need portreed on ausad, harivad ja rohkete huvitavate detailidega. Koloriidi neile lugudele annab Elu ise – Valtoni ja tema pere küüditamine, kirjanikutöö nõukogude tsensuuri pihtide vahel, soome-ugri asja ajamine taasiseseisvunud Eestis. Lugude sagedaseks tegevuspaigaks on kirjanike liit ja Tallinnfilm. Et Valtoni juured ulatuvad Hiiumaale, on raamatus ka tubli annus hiiu huumorit.

224 pages, Hardcover

Published April 1, 2018

About the author

Arvo Valton (Vallikivi) is one of those writers who began writing in the nineteen-sixties and, having already seen the worst sides of the Soviet occupation, did not have fear of it. He was fresh and humorous, then satirical and grotesque while describing the absurd system of the huge state. He has tried his hand at all genres, from voluminous novels to the briefest of aphorisms, and has also written literary criticism, plays, film scenarios, opera librettos, travel books, poetry and non-fiction.
A versatile writer, he has also written for children. Interested in mythology, and the wider context of history, he has gone through the early history of Europe and Asia, always against violence in politics. And he is against Eurocentrism, one might say.

Valton is a productive writer today and has been translated into many languages.

Reviews

[Oskar · Rating 2 out of 5]

10-15 aastat tagasi oleksin ma sellest raamatust lihtsalt vaimustuses olnud. Mina olin üks neist kummalistest tegelastest (loodetavasti oli ikka mõni veel), kes kooliajal puhtast huvist ja hasardist lappas õhtuti kodus "Eesti kirjanike leksikoni". Kelle romaani või novellikogu ma peaksin järgmisena raamatukogust võtma? Mis see mees kirjutas? Aga too poetess?

Sellised paarilehelised intiimsemad tutvustused erinevate kirjanike kohta oleksid tollal minu valikuid palju lihtsamaks teinud. Väga raske oli valida kirjaniku vahel, kes sündis Kohilas kõrtsmiku pojana või kirjaniku vahel, kes nägi ilmavalgust Toolses rätsepa võsukesena. Eks siis tuli võtta mõlema kirjamehe raamatud ja need läbi lugeda.

Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Hea ülevaade meie kirjandusmaastikust. Ei tea, kas sain just lugemissoovitusi, aga väga huvitav oli lugeda kirjanikest kellegi teise silmade läbi.
Mul on nii hea meel, et see "Kirjanikud omavahel" sari olemas on.

[Reelika · Rating 4 out of 5]

Lühikesed tutvustused kirjanike kohta, kes on autorit tema loomingus mõjutanud. Huvitavad mälestuskillud avavad Eesti kirjanike isiklikud küljed ja seigad nende eluloos, autori hinnangud nende loomingule ja pildi ühiskondlikust elust, kus nad tegutsesid. Kerge ja tore lugemine.

[Kadri · Rating 3 out of 5]

see raamat ei ole mulle kirjutatud. paljudelt nõukaajal tegutsenud kirjanikelt, kellest Valton paari lehekülje jooksul mõne iseloomustava loo on kirjutanud, ei oska ma nimetada mitte ühtegi teost.
venitas kolme tähe peale välja, sest kõige pikem peatükk (ma olen peaaegu kindel) on kirjutatud juhan viidingust.

[Tanel Vari · Rating 3 out of 5]

Suurim väärtus siin on pildid. Iga pisikese vinjetikese alguses on pildid (Ja Underil oli vist keskel ka. Üks. Pilt.). Laastud ise palju uut ei paku. Fakte vähevõitu. Kollast peaaegu üldse mitte. Igav ei ole.

[Mae Lender · Rating 2 out of 5]

Korralik koolipoisi kodutöö. Teksti Valton juba liigendada oskab. Ta võtab kõik oma lemmikud kenasti läbi, teeb lühidalt ja konkreetselt peatükid, pilt kõige ette, nagu kooliõpikus. Algusots oli kuidagi igavam, ilmselt seepärast, et ta ise ei haakunud väga nende mainitud kirjandusinimestega ja lasi oma häälel kõlada vaid üldsõnaliselt. Järgnevate kirjanike puhul oli tal siiski juba lisada oma isiklikke kokkupuutepunkte. Natuke pinnaliseks ehk jäid siiski mitmed neist. Samas, tal peab ju olema võimas mälestustepagas, kuhu ta selle küll pannud on?