Felix Ormusson

by Friedebert Tuglas

Lüürilise looduskäsitlusega romaan haritlase suvituselust Lõuna-Eesti talumiljöö taustal. Teost võib määratleda nii suvitusromaaniks, pihtimusromaaniks kui päevikromaaniks.
Oma teoste sünnilugusid sõnastades väitis Tuglas «Felix Ormussoni» kohta: «Ma ise pole seda teost kunagi võtnud tõelise romaanina. See oli rohkem nali iseenese ja oma ajajärgu arvel, paroodia, pamflett, mida peaks osutama eessõnagi. Tema sündmused ja tegelased pole küllalt tõenäolised, on liiaks siluetilised. Kuid nad võimaldasid väljendada mõningaid paradokse, mis mul oli öelda ajajärgust. Ja rohkem ma ei tahtnudki.» («Rahutu rada», lk 87.) Seevastu nii eesti lugeja kui kirjandusteadus on teost alati võtnud tõelise romaanina.

119 pages, ebook

First published January 1, 1915

Reviews

[hella]

oiii ma ei tea jaa!!! väga vastakad tunded, vahepeal väga-väga meeldis, vahepeal ajas närvi (tuglas nähtavasti arvab, et ta on the shit, aga ta ongi, seega see on andeksantav, lisaks no tema arusaam naissoost kui sellisest on mõnest kyljest märguanne silmapöörituseks). aga nt yks naljakalt, ent mõnusalt dramaatiline moto siia: ,,Selles pole mina süüdi, vaid elu. Mõistke kohut elu ja mitte minu üle. Tooge ellu jälle romantikat, - ja mina olen esimene romantik." :PP äärmiselt austan ta tundelisust-hingelisust

,,Maailmavaated on ju ainult pidukuued külaskäikudeks. Kui aga üksi ollakse ja päike nii heledalt paistab nagu nüüd, siis ei tunta maailmavaate vajadust. Maailmavaated on üldse lambi valgel sündinud."

jnejnejnejne neist saaks terve pärlikee köita!!!

[Helin Puksand · Rating 5 out of 5]

Kunagi ütles Indrek Koff ühes tõlkeloengus, et saada heaks tõlkijaks, tuleb lugeda Tuglast. Pärast "Felix Ormussoni" lugemist olen sellega täiesti nõus. Kõik kirjeldused olid täpsed ja üksikasjalikud, nii et võib öelda, et „Felix Ormusson“ on värvikirev romaan. Tuglas ei ole jäänud kinni vaid ühesugustesse toonidesse, vaid kasutab väga erinevaid värve ja värvivarjundeid. Tavapärastele värvinimetustele, nagu sinine, valge, punane, lisaks kasutab ta muid värvusele viitavaid omadussõnu, nt piimjas [valge], ookerline [kollane], aniliiniline [must], verev [punane]. Samuti toob Tuglas sisse põnevaid võrdlusi, nt vahtralehed nagu punasest vasest plaadid; naine magab nagu lumivalge, pehme vagel. Ka tegusõnad väljendavad värvusi: valendab, hõõgub, sinetav. Värviküllaste kirjelduste tõttu on romaan keelenautlejale maiuspalaks.

[trn s · Rating 3 out of 5]

Kui on armunud inimeste vastu allergia, siis ei soovita lugeda. Väga süvatundmusi ja armuillusioone täis.

[Villem Vesingi · Rating 2 out of 5]

see raamat Tammsaarele ei meeldinud.

[Anni · Rating 3 out of 5]

Ülikooli jaoks. Kaunid looduskirjeldused. Pigem suvitus kui armastusromaan. Loetud ühes Nipernaadi ja Sooga.