What do you think?
Rate this book
Kuningate tagasitulek
Postapokalüptilise ja ideederohke romaan „Kuningate tagasitulek“ on kiiretempoline seiklusmärul, kus lugejal ei hakka kordagi igav ja ta jõuab vaevu lehekülgi pöörata. Üheks teose keskseks küsimuseks, mida erinevatest aspektidest lahatakse, tõuseb inimlikkuse ja loomalikkuse, inimeseks või loomaks olemise vahekord.
396 pages, Paperback
First published April 10, 2018
4 people are currently reading
31 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
February 2, 2022
Kui mulle endale ka ei meeldiks, kellele siis veel?!
May 31, 2018
Väikese vahega on kirjanik Triinu Meres avaldanud kaks ulmeromaani, mis on Eesti tingimustes üsna haruldane ja tähelepanu väärt sündmus juba iseenesest. Eelmine romaan “ Lihtsad valikud” sai ära märgitud Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise kohaga. Selle sündmuse tuules on ehk mõnevõrra märkamatult ilmunud kirjastus Fantaasia “Orpheuse raamatukogu” sarjas Merese uus teos. Siinkohal pole paslik peatuda pikaks arutluseks, et miks just selles sarjas jne. Koostaja Raul Sulbi on otsust ise avalikkuse ees põhjendanud sellega, et samanimeline lühiromaan (mis moodustab põhimõtteliselt käesoleva teose esimene osa) ilmus tema poolt koostatud antoloogias “Täheaeg 11”. Miks mitte siis oma “lapsukest” enda ligi hoida. Kuid keskendugem siiski peamisele – Merese romaanile.
Ütlen kohe alguses, et tegemist on hea raamatuga, kus on piisavalt möllu, tõsiseid teemasid, mõtisklusi ja tundeid, lumist metsafantaasiat vaheldumisi vere, higi, pisarate ja… tolle neljanda kehavedelikuga. Korralik sünge žanriulmekas.
Romaani tegevus toimub düstoopilises tulevikumaailmas, mida on üldjoontes kujutatud üsna tuttavlikult ehk see kõik võib vabalt Maal toimuda. Millalgi on aset leidnud sündmus, mida tegelased nimetavad Pauguks, ning selle tagajärjel on tsivilisatsioon langenud arengutasemelt tuntavalt allapoole. Tekkinud on omalaadne kolmekihiline kastiühiskond: Linnas elavad heal järjel ja tehnoloogiliselt edumeelsed. Külades elavad vaesemad, kes Linna varustavad ja tasuks piskut vastu saavad. Metsas uitavad kodutud lindpriid ehk bandiidid, kes ülejäänutelt toitu ja muud eluks hädavajalikku röövivad. Selleks vahendeid valimata. Lisaks tegutsevad metsas hiigelkasvu müstilised olendid – kuningad.
Teose kolm osa kirjeldavad tegevust ja maailma erinevate tegelaste vaatepunktist. Mõned kohad on täis äärmiselt tihedat ja võigast (näiteks inimeste söömine) tegevust. Teisalt tõmmatakse lahingust veidi hinge ja tungitakse tegelaste hingesoppidesse. Probleemid ja valikud, mida inimesed peavad lahendama või tegema, pole lihtsate killast, aga Meresele meeldibki nii. Autor pöörab tähelepanu erinevate poolte esindajatele näidates ilmekalt, et miski pole iial nii must-valge kui esmapilgul võib tunduda. Mõnevõrra ootamatu oli romaani eskaleerumine viimastel “minutitel” tõsiseks revolutsiooniks. Jah, seletused ja põhjendused on olemas. Loogilised. Sättung ka. Kuid sellest hoolimata tundus see veidi liiga pea-ees-tulle hullusena.
Kes on romaani peategelased? Minu jaoks kindlasti kuningad, kes küll päevavalguse eest peitu poevad, aga seda hirmuäratavamalt pimeduse saabudes tegutsevad. Poolsurematud, tugevad, kiired ja halastamatud olendid. Teose arenedes kergitab Meres veidi saladuseloori nende päritolu kohta, mis autorile omaselt pole ülemäära detailne, aga pusle klapib kokku küll. Kuningate võime enda ümber kogu tehnika rivist välja viia annab loole mõnusa fantasy hõngu. Peale kuningate – õigemini ühe edumeelsema nendest (Tume) – ei oskagi Merese vaieldamatult sündmusterohkest loost konkreetset kangelast või antagonisti välja tuua. Seda ehk pole vajagi, sest samastumist rasketes oludes siplevate tegelastega on piisavalt. Nagu ennist öeldud, keegi neist pole läbinisti halb või hea, lihtsalt olud on sellised ja ellu jääda soovivad ju kõik.
Mind üllatas, kui erinevalt oskab Meres kirjutada. Tema kaks seni avaldunud romaani erinevad üksteisest minu jaoks kui öö ja päev. See demonstreerib mu meelest ilmekalt autori võimekust ja enesekindlust luua erisugust materjali. Siin leidub palju vänget suupruuki, sõdurilikku ärplemist ja tundub, et ka militaarterminid koos vastava butafooriaga on paigas. Võimalik, et autorile olid abiks sõbrad, kes teemat valdavad, aga plusspunktid lähevad igal juhul talle kirja.
Teine aspekt, mida Meres ise korduvalt rõhutab – tähtis on loogika. Seda nii tegelaste käitumises, nende suhtlemises kui ka maailmas tervikuna. Täiesti nõus ja mul pole erilisi etteheiteid teoses selle kohta välja tuua. Ainult et veidi naljakas oli seda loogika tagaajamist lugeda literaalselt kirjapildis. Mulle tuli turtsatus peale, kui üks isik otseselt lajatas: “Kus on loogika?” See on nii Triinulik lause, et ma ei saanud esiti peast kujutlust autorist, kes on salamisi tegelase nahka pugenud ja nüüd mulle pildilt käed puusas vastu vaatab.
Põnevust jagub sõna otseses mõttes viimase leheküljeni ja kokkuvõttes on Meres igati korraliku ulmeromaaniga hakkama saanud. Minu poolest võiks vabalt sellele järge meisterdama hakata, sest maailm pakub endiselt suurel hulgal avamisvõimalusi.
Arvustus Reaktoris
Ütlen kohe alguses, et tegemist on hea raamatuga, kus on piisavalt möllu, tõsiseid teemasid, mõtisklusi ja tundeid, lumist metsafantaasiat vaheldumisi vere, higi, pisarate ja… tolle neljanda kehavedelikuga. Korralik sünge žanriulmekas.
Romaani tegevus toimub düstoopilises tulevikumaailmas, mida on üldjoontes kujutatud üsna tuttavlikult ehk see kõik võib vabalt Maal toimuda. Millalgi on aset leidnud sündmus, mida tegelased nimetavad Pauguks, ning selle tagajärjel on tsivilisatsioon langenud arengutasemelt tuntavalt allapoole. Tekkinud on omalaadne kolmekihiline kastiühiskond: Linnas elavad heal järjel ja tehnoloogiliselt edumeelsed. Külades elavad vaesemad, kes Linna varustavad ja tasuks piskut vastu saavad. Metsas uitavad kodutud lindpriid ehk bandiidid, kes ülejäänutelt toitu ja muud eluks hädavajalikku röövivad. Selleks vahendeid valimata. Lisaks tegutsevad metsas hiigelkasvu müstilised olendid – kuningad.
Teose kolm osa kirjeldavad tegevust ja maailma erinevate tegelaste vaatepunktist. Mõned kohad on täis äärmiselt tihedat ja võigast (näiteks inimeste söömine) tegevust. Teisalt tõmmatakse lahingust veidi hinge ja tungitakse tegelaste hingesoppidesse. Probleemid ja valikud, mida inimesed peavad lahendama või tegema, pole lihtsate killast, aga Meresele meeldibki nii. Autor pöörab tähelepanu erinevate poolte esindajatele näidates ilmekalt, et miski pole iial nii must-valge kui esmapilgul võib tunduda. Mõnevõrra ootamatu oli romaani eskaleerumine viimastel “minutitel” tõsiseks revolutsiooniks. Jah, seletused ja põhjendused on olemas. Loogilised. Sättung ka. Kuid sellest hoolimata tundus see veidi liiga pea-ees-tulle hullusena.
Kes on romaani peategelased? Minu jaoks kindlasti kuningad, kes küll päevavalguse eest peitu poevad, aga seda hirmuäratavamalt pimeduse saabudes tegutsevad. Poolsurematud, tugevad, kiired ja halastamatud olendid. Teose arenedes kergitab Meres veidi saladuseloori nende päritolu kohta, mis autorile omaselt pole ülemäära detailne, aga pusle klapib kokku küll. Kuningate võime enda ümber kogu tehnika rivist välja viia annab loole mõnusa fantasy hõngu. Peale kuningate – õigemini ühe edumeelsema nendest (Tume) – ei oskagi Merese vaieldamatult sündmusterohkest loost konkreetset kangelast või antagonisti välja tuua. Seda ehk pole vajagi, sest samastumist rasketes oludes siplevate tegelastega on piisavalt. Nagu ennist öeldud, keegi neist pole läbinisti halb või hea, lihtsalt olud on sellised ja ellu jääda soovivad ju kõik.
Mind üllatas, kui erinevalt oskab Meres kirjutada. Tema kaks seni avaldunud romaani erinevad üksteisest minu jaoks kui öö ja päev. See demonstreerib mu meelest ilmekalt autori võimekust ja enesekindlust luua erisugust materjali. Siin leidub palju vänget suupruuki, sõdurilikku ärplemist ja tundub, et ka militaarterminid koos vastava butafooriaga on paigas. Võimalik, et autorile olid abiks sõbrad, kes teemat valdavad, aga plusspunktid lähevad igal juhul talle kirja.
Teine aspekt, mida Meres ise korduvalt rõhutab – tähtis on loogika. Seda nii tegelaste käitumises, nende suhtlemises kui ka maailmas tervikuna. Täiesti nõus ja mul pole erilisi etteheiteid teoses selle kohta välja tuua. Ainult et veidi naljakas oli seda loogika tagaajamist lugeda literaalselt kirjapildis. Mulle tuli turtsatus peale, kui üks isik otseselt lajatas: “Kus on loogika?” See on nii Triinulik lause, et ma ei saanud esiti peast kujutlust autorist, kes on salamisi tegelase nahka pugenud ja nüüd mulle pildilt käed puusas vastu vaatab.
Põnevust jagub sõna otseses mõttes viimase leheküljeni ja kokkuvõttes on Meres igati korraliku ulmeromaaniga hakkama saanud. Minu poolest võiks vabalt sellele järge meisterdama hakata, sest maailm pakub endiselt suurel hulgal avamisvõimalusi.
Arvustus Reaktoris
May 31, 2018
Ei ole palju neid raamatuid, mille ilmumist ma mäletaksin end ootamas. Triinu Meres on lühikese aja jooksul saanud maha kahega. Alustuseks siis „Lihtsad valikud“, mille pealkirjast nagu olen juba öelnud, ei tasu lasta end eksitada – lihtsat pole selles raamatus midagi. Mida enam läheb aega mööda selle lugemisest, seda parem on mälestus. Sihukene huvitav paradoks. Aga nüüd siis „Kuningate tagasitulek“ – järg (?), suuremaks kasvamine samanimelisele lühiromaanile, mis nägi ilmavalgust 2012.a kogumikus „Täheaeg 11“.
Romaan on 3-osaline. Iga osa moodustab omaette loo. Teine võtab otsa üles täpselt sellest kohast, kus esimene lõpetas, sündmuskoht sama, tegelased osalt samad, osalt uued. Kolmas osa – noh, väga ei taha spoilerdada, ilmselt päriselt ei pääse kah… Eks lugege ise ka natuke. Kõik kolm osa üsna täpselt võrdse pikkusega – selles mõttes hästi tasakaalus teos – ja ikkagi 2/3 ulatuses on uut materjali.
Edasi saab lugeda nt Reaktorist (https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...) või siis BAASist (http://baas.ulme.ee/Web/Retsensioon?i...)
Romaan on 3-osaline. Iga osa moodustab omaette loo. Teine võtab otsa üles täpselt sellest kohast, kus esimene lõpetas, sündmuskoht sama, tegelased osalt samad, osalt uued. Kolmas osa – noh, väga ei taha spoilerdada, ilmselt päriselt ei pääse kah… Eks lugege ise ka natuke. Kõik kolm osa üsna täpselt võrdse pikkusega – selles mõttes hästi tasakaalus teos – ja ikkagi 2/3 ulatuses on uut materjali.
Edasi saab lugeda nt Reaktorist (https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...) või siis BAASist (http://baas.ulme.ee/Web/Retsensioon?i...)
June 11, 2018
Esimene osa oli tõeliselt hea - palju actionit ja huvitav ning 5 tärni vääriline, nii nagu juba Täheajas lugedeski tunda oli. Teine osa tõmbas tempot juba tunduvalt alla, kuid samas avas kuningate tausta ning andis ülevaate maailmast kui sellisest ehk tubli 3-vääriline sooritus. Viimane osa aga oli täielik jama: tegeleased olid kuidagi puised ja naiivsed, kuningaid peaaegu mängus ei olnudki ning kirjutamisstiil oli võrreldes esimeste osadega ka tunduvalt nõrgem.
April 24, 2018
Autori keeleloome ja keelekasutus on nauditav, dialoogid sujuvad. Tegelaskujudes on nii värvi kui elu. Usun et mulle oleks veel enam meeldinud kui raamat olnuks teostatud triloogiana, see andnuks aega tempot alla tõmmata ning tegelastele rohkem ning detailsemaid tegevusliine anda.
July 30, 2018
Minu vähesed kokkupuuted ulmega pole olnud just kuigi kaasakiskuvad. Mõned paar raamatut, mida kunagi sai alustatud, on siiamaani riiulis tolmu kogumas. Tõenäoliselt istubki mulle pigem fantaasia- ning põnevikusugemetega ulme. Pean tõdema, et olin üsna skeptiline seda raamatut alustades. Miks? Sest see on Eesti ulme, mille on kõigele lisaks kirjutanud naine. Ei taha oma sugupoolele liiga teha, kuid minuni jõudnud vingete teoste autorid on pigem meesterahvad olnud. Tundus lihtsalt võimatu, et see võiks olla hea lugemine. Seda see polnudki. See oli parem. Parim raamatukogemus üle pika-pika aja. Osa selle headusest võis olla mulle endalegi teadamatu vajadus põneviku lugemise järele. Mis iganes seda soodustas, kuid see teos niitis mu jalust ja aheldas enese külge. Ma pole kunagi väga mõistnud inimesi, kes lühiajalistel bussisõitudel raamatu välja võtavad. Tundus kuidagi poosetav, edev. Aga no seda kandsin ma endaga igal pool kaasas ja lugesin kõikidel üksinda veedetud vabadel hetkedel.
"Kuningate tagasitulek" on fantaasiarikas trillerisugemetega põnevik, mille ainsaks miinuseks võib tuua välja liiga tormaka lõpu. Raamatu viimased leheküljed jätsid kahjuks natukene mõru maigu suhu. Minu jaoks käis lõpp liiga kiiresti ja oleksin oodanud rohkem sujuvust. Isegi teose pikendamine kaheks teoseks oleks olnud parem võimalus. Samuti, kui natukene vinguda, siis köhiks veidikene toimetamistöö peale. Aga sellest hoolimata oli tegemist erakordselt laheda lugemisega.
Verd lendab ja poolt on üsna keeruline valida, sest puudub just kui üks ja õige peategelane. Kirjanik armastab loojana kõiki oma lapsi võrdselt, mõni lihtsalt sureb kiiremini maha kui teine. Tema ei arvusta ega näita näpuga. Tõttöelda on see kirjutatud viisil, et ei soovi lugejanagi lõpuks midagi kellelegi ette heita. Raamat selgitab kui lihtne on olla inimlik. Sellest lihtsam veel saab vaid olla inimlikkust kaotada.
"Kuningate tagasitulek" on fantaasiarikas trillerisugemetega põnevik, mille ainsaks miinuseks võib tuua välja liiga tormaka lõpu. Raamatu viimased leheküljed jätsid kahjuks natukene mõru maigu suhu. Minu jaoks käis lõpp liiga kiiresti ja oleksin oodanud rohkem sujuvust. Isegi teose pikendamine kaheks teoseks oleks olnud parem võimalus. Samuti, kui natukene vinguda, siis köhiks veidikene toimetamistöö peale. Aga sellest hoolimata oli tegemist erakordselt laheda lugemisega.
Verd lendab ja poolt on üsna keeruline valida, sest puudub just kui üks ja õige peategelane. Kirjanik armastab loojana kõiki oma lapsi võrdselt, mõni lihtsalt sureb kiiremini maha kui teine. Tema ei arvusta ega näita näpuga. Tõttöelda on see kirjutatud viisil, et ei soovi lugejanagi lõpuks midagi kellelegi ette heita. Raamat selgitab kui lihtne on olla inimlik. Sellest lihtsam veel saab vaid olla inimlikkust kaotada.
July 26, 2018
Oleme leidnud uue põhjuse vingumiseks. Nüüd olevat liiga palav! Uudisteportaalid kirjutavad juba nupukesi reisisihtkohtadest, kuhu eestlased saaksid selle kuuma ilma eest põgeneda. Täitsa sõgedad! Ainsad isikud, kellel on õigust häält tõsta on põllumehed. Teised võtke raamat ja külm jook, istuge kuhugi vilusse ning võtke nõnda üks rännak ette.
Kui tahate tõesti ühte krõbekülma kohta rännata, siis sobib Triinu Merese uus romaan "Kuningate tagasitulek" selleks suurepäraselt. Romaan viib lugeja maailma, kus talv tundub igavene ja vesi esineb peaasjalikult ainult tahkel kujul. Toast nina välja pista pole ilma vajaliku väljaõppeta üldse eriti mõtet, sest külm, kindid või kuningad hammustavad sul selle suure tõenäosusega otsast.
Merese loodud maailm on brutaalne, trööstitu ja täis saladusi. Igaüks proovib esiteks ise hommikuni vastu pidada ja hea õnne korral ka oma paarilisel hinge sees hoida. Ja kui sellega on juba hakkama saadud, siis on sul isegi paar minutit enne järgmist päikeseloojangut mahti mõelda selle peale, kas ja kuidas seda maailma muuta natukenegi paremaks. Inimene vajab seda raasukest lootust, et homne on parem. Muidu hüppa kohe lähimasse lumehange ja vaata, kuidas su varbad vaikselt üksteise järel siniseks tõmbuvad. Õnneks hakkavad isegi selles külmunud põrgus jää lõpuks sulama.
Peale seda rännakut mööda lumiseid välju sünkmusta taeva all on sul ainult üks soov - peesitada natuke päikese käes. Kui keegi kurdab veel, et ilm on liiga palav, siis viskan teda selle raamatuga ja ütlen "Loe, kuni enam palav pole!".
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kui tahate tõesti ühte krõbekülma kohta rännata, siis sobib Triinu Merese uus romaan "Kuningate tagasitulek" selleks suurepäraselt. Romaan viib lugeja maailma, kus talv tundub igavene ja vesi esineb peaasjalikult ainult tahkel kujul. Toast nina välja pista pole ilma vajaliku väljaõppeta üldse eriti mõtet, sest külm, kindid või kuningad hammustavad sul selle suure tõenäosusega otsast.
Merese loodud maailm on brutaalne, trööstitu ja täis saladusi. Igaüks proovib esiteks ise hommikuni vastu pidada ja hea õnne korral ka oma paarilisel hinge sees hoida. Ja kui sellega on juba hakkama saadud, siis on sul isegi paar minutit enne järgmist päikeseloojangut mahti mõelda selle peale, kas ja kuidas seda maailma muuta natukenegi paremaks. Inimene vajab seda raasukest lootust, et homne on parem. Muidu hüppa kohe lähimasse lumehange ja vaata, kuidas su varbad vaikselt üksteise järel siniseks tõmbuvad. Õnneks hakkavad isegi selles külmunud põrgus jää lõpuks sulama.
Peale seda rännakut mööda lumiseid välju sünkmusta taeva all on sul ainult üks soov - peesitada natuke päikese käes. Kui keegi kurdab veel, et ilm on liiga palav, siis viskan teda selle raamatuga ja ütlen "Loe, kuni enam palav pole!".
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
July 26, 2018
Mulle Merese stiil meeldib ja meeldib peamiselt põhjusel, mida tundub, et talle ka kõige rohkem ette heidetakse - et ta ei tee puust ja punaseks, vaid avab oma maailmu läbi tegelaste taju, tunnete ja mõtete. Ma ütlen veel kord, kallid inimesed, SEE ongi hea kirjanduse tundemärk. See, mis moodustab teose tausta, peabki olema niiviisi kild killu haaval üle teose laiali, et lugeja saaks selle põhjal terviku kokku panna. Seda tähendabki näitamine, mitte kirjeldamine. Paraku mulje jääb muidugi, et uuemas kirjanduses (tõlkekirjanduses küll peamiselt) viljeldakse peamiselt kirjeldamist, puust ja punaseks stiili ning kõige korrutamist mitu korda.
Seda Meres ei tee ning seetõttu olen end tema tekste lugedes tabanud mitu korda mõtlemiselt, miks ta ulme asemel Päris Kirjandust ei kirjuta. Ja järgmisel hetkel muidugi saan aru, et pole mingit põhjust, miks ulme peaks olema mingi alaväärtuslik žanr ega võiks olla päris kirjandus. Samamoodi nagu ajaviitekirjandus peaks mu meelest siiski mingitele kirjanduslikele standarditele vastama (ja jällegi, nagu ta vähemalt populaarse tõlkekirjanduse osas enam ammu ei vasta ning enamik bestsellereid paneb mind juukseid katkuma) ei peaks ka ulmekirjanduse latt vaikimisi madalamal olema.
Kokkuvõttes mulle meeldis, rohkem kui "Lihtsad valikud", kui nii võrrelda üldse saab
Seda Meres ei tee ning seetõttu olen end tema tekste lugedes tabanud mitu korda mõtlemiselt, miks ta ulme asemel Päris Kirjandust ei kirjuta. Ja järgmisel hetkel muidugi saan aru, et pole mingit põhjust, miks ulme peaks olema mingi alaväärtuslik žanr ega võiks olla päris kirjandus. Samamoodi nagu ajaviitekirjandus peaks mu meelest siiski mingitele kirjanduslikele standarditele vastama (ja jällegi, nagu ta vähemalt populaarse tõlkekirjanduse osas enam ammu ei vasta ning enamik bestsellereid paneb mind juukseid katkuma) ei peaks ka ulmekirjanduse latt vaikimisi madalamal olema.
Kokkuvõttes mulle meeldis, rohkem kui "Lihtsad valikud", kui nii võrrelda üldse saab
October 11, 2019
Triinu Meres on suutnud kirjutada väga mõnusa, kaasahaarava ja mitmetasandilise romaani.
Mulle meeldib ikka mõelda, et ulme üks peamisi võlusid on selles, et saab rääkida olulisest, jättes ebaolulisele vabad käed. Ehk et juttu on alati inimloomusest, ent taustsüsteemi (maailma, aja, isegi tegelaste) osas on vabad käed.
"Kuningate tagasitulek" räägib väga olilisest teemast - kui oluline on omavahel rääkida ja üksteist mõista. Sisuliselt ongi ju kõik probleemid tingitud sellest, et inimesed ei räägi omavahel (või ei kuula üksteist). Või isegi kui räägivad, siis ei mõista, mida teised öelda tahavad.
Seda teemat Triinu Meres oma postapokalüptilises teoses puudutabki.
Väga põnev oli ka raamatu ülesehitus. Ei olnud kindlat peategelast (või nö inimgruppigi), kellele kaasa elada. Sündmusi anti edasi erinevatest vaatenurkadest. See tekitas omakorda olukorra, et elad korraga kaasa kõigile, ent kuna erinevad inimrühmad ka konkureerivad omavahel, oled ka kõigi vastu. Mõnus dilemma.
Kui ulmes on lapsed tavaliselt üsna tagaplaanil (mitte tegelastena, aga just ühiskonnaliikmetena), siis "Kuningate tagasitulekus" oli ka neil oluline roll. Tavaliselt ju lastest ei räägita - paljudes ulmeühiskondades ja -maailmades on nad kui segav faktor kuskile "laste linna" või kasvatusasutusse paigutatud ja Linnades (vms asundustes) elavad ja seiklevad vaid täiskasvanud.
Mine tea, kas põhjuseks on naisautor (tahtmata soorollidesse laskuda), aga seekord oli lapsi ja lapsevanemaks olemist tugevalt puudutatud. Ja see oli väga hea.
Soovitan!
Mulle meeldib ikka mõelda, et ulme üks peamisi võlusid on selles, et saab rääkida olulisest, jättes ebaolulisele vabad käed. Ehk et juttu on alati inimloomusest, ent taustsüsteemi (maailma, aja, isegi tegelaste) osas on vabad käed.
"Kuningate tagasitulek" räägib väga olilisest teemast - kui oluline on omavahel rääkida ja üksteist mõista. Sisuliselt ongi ju kõik probleemid tingitud sellest, et inimesed ei räägi omavahel (või ei kuula üksteist). Või isegi kui räägivad, siis ei mõista, mida teised öelda tahavad.
Seda teemat Triinu Meres oma postapokalüptilises teoses puudutabki.
Väga põnev oli ka raamatu ülesehitus. Ei olnud kindlat peategelast (või nö inimgruppigi), kellele kaasa elada. Sündmusi anti edasi erinevatest vaatenurkadest. See tekitas omakorda olukorra, et elad korraga kaasa kõigile, ent kuna erinevad inimrühmad ka konkureerivad omavahel, oled ka kõigi vastu. Mõnus dilemma.
Kui ulmes on lapsed tavaliselt üsna tagaplaanil (mitte tegelastena, aga just ühiskonnaliikmetena), siis "Kuningate tagasitulekus" oli ka neil oluline roll. Tavaliselt ju lastest ei räägita - paljudes ulmeühiskondades ja -maailmades on nad kui segav faktor kuskile "laste linna" või kasvatusasutusse paigutatud ja Linnades (vms asundustes) elavad ja seiklevad vaid täiskasvanud.
Mine tea, kas põhjuseks on naisautor (tahtmata soorollidesse laskuda), aga seekord oli lapsi ja lapsevanemaks olemist tugevalt puudutatud. Ja see oli väga hea.
Soovitan!
June 9, 2018
Neli sest on täitsa huvitav ja omanäoline maailm kus on hulk ideid ja inimesi. Ja paljku kohti on väga hästi kirjutatud. Neli, sest see on kohutav ameerika mägede läbimine nii kvaliteedilt ja toimetatuselt, kui sellest kui palju mingil hetkel miski on loogiline ja mitte anakronistlik.
April 27, 2018
Triinu Merese ühte etnohorrori lühijuttu ma olen lugenud, miskist Täheaja kogumikust ja oli ok lugu. OR raamatusarjast olen lugenud umbes 70% ja alla kolme pole olnud põhjust siiamaani hinnata. Post-apo žanr sobib ka väga hästi mulle niiet eeldused olid head.
Lugema hakates selgus, et tegu on airsofti ( LARP mida mängitakse post apo maailmas, militaristlik, relvaimitatsioonidega ) osaleja fännikirjandusega. Ok, ma pole ise ühelgi osalenud aga huvitav niiet lasin edasi aga siis sai esimene hoog otsa ja tuli keskmine osa, kus tagakaanel olev uljas väide, et "lugeja vaevu jõuvab lehekülgi pöörata, kuna nii hoogne seiklus käib koguaeg" pani kulmu kergitama.
Pigem lugeja võitles unega ja lehekülgi nagu üldse pöörata ei tahtnud enam. A no iseloom on selline, et pooleli naljalt ei jäta. Kahjuks edaspidi läks veel hullemaks aga läbi närisin, hambad ristis.
Minu arust on meditsiiniline probleem, kui inimene kordab sõnu järjest väga väga väga PALJU kordab. Samamoodi esines "filosoofilisi" mõtteteri, mis ka ennast kordama hakkasid üsna tihti. Vanasõna "parem pool muna kui tühi koor" stiilis arutlusi leidus vähemalt viis kuus korda . Ja muidugi tegelaste pidev kuselkäimine, kui teha joomismäng, et võtta pits iga kord, kui keegi läks põit tühjendama siis ma usun, et pooleliitrisest siin ei piisaks.
Mulle jäi mulje, et siin on punnitatud esimese osa kiitusharjal pungestada kõvasti aretada mingit maailma suuremaks ning sügavamaks aga paraku jäi see punnitamine segaseks ja arusaamatuks, halb lugeda
"tinaraske deliirne fantaasia" - kirjutati veel tagakaanel, no fantasyga pole siin küll midagi pistmist, see on üks teine žanr ja tinaraskust ja deliirsust ka ei täheldanud
Lugema hakates selgus, et tegu on airsofti ( LARP mida mängitakse post apo maailmas, militaristlik, relvaimitatsioonidega ) osaleja fännikirjandusega. Ok, ma pole ise ühelgi osalenud aga huvitav niiet lasin edasi aga siis sai esimene hoog otsa ja tuli keskmine osa, kus tagakaanel olev uljas väide, et "lugeja vaevu jõuvab lehekülgi pöörata, kuna nii hoogne seiklus käib koguaeg" pani kulmu kergitama.
Pigem lugeja võitles unega ja lehekülgi nagu üldse pöörata ei tahtnud enam. A no iseloom on selline, et pooleli naljalt ei jäta. Kahjuks edaspidi läks veel hullemaks aga läbi närisin, hambad ristis.
Minu arust on meditsiiniline probleem, kui inimene kordab sõnu järjest väga väga väga PALJU kordab. Samamoodi esines "filosoofilisi" mõtteteri, mis ka ennast kordama hakkasid üsna tihti. Vanasõna "parem pool muna kui tühi koor" stiilis arutlusi leidus vähemalt viis kuus korda . Ja muidugi tegelaste pidev kuselkäimine, kui teha joomismäng, et võtta pits iga kord, kui keegi läks põit tühjendama siis ma usun, et pooleliitrisest siin ei piisaks.
Mulle jäi mulje, et siin on punnitatud esimese osa kiitusharjal pungestada kõvasti aretada mingit maailma suuremaks ning sügavamaks aga paraku jäi see punnitamine segaseks ja arusaamatuks, halb lugeda
"tinaraske deliirne fantaasia" - kirjutati veel tagakaanel, no fantasyga pole siin küll midagi pistmist, see on üks teine žanr ja tinaraskust ja deliirsust ka ei täheldanud
September 9, 2018
1/3 peal lõpetasin lugemise ära. Kahtlustan et just vahetult kui minu jaoks põnevaks võis minna - teiste karakterite vaatekohad, maailma avardumine jms. Aga enne seda tuli liiga palju kannatada. Jälgida piinliku täpsusega kuidas käib mingi märul mingi rändom pahalastega ja mille-iganes-pärast. Kusjuures kõik märulis osalejad vannuvad ja nutavad nagu plikad. Plot meenutas väga mingit dragoni sessiooni kus mängijate lolluste tõttu tegeletakse mõttetustega, tammutakse edasi-tagasi, heal'itakse ja ollakse tule valves.
Aga põhiline probleem oli mul "kuningatega". Nad meenutasid paljuski Peter V. Brett deemoneid - jättes mind täiesti tuimaks. Koll peaks olema hirmus, aga see et ta karvane on ja sööb palju inimesi - seda on mul raske ette kujutada. Kusjuures alguses see teadmatus kuningate suhtes oli hea. See "fear of unkown" ikka töötab, aga see lõppes ruttu. Ja see et tiiger otsustab kitsekarjas sörkima hakata ei olnud ka inspireeriv teema-arendus.
Hinne 1 on vaid selle pärast kuna ei tahtnud lugemist jätkata ja tuleneb puhtalt minu maitsest. Teksti kvaliteet oli hea (kui karakterid ei hädaldanud parasjagu). Arvan, et alustasin valest raamatust ja proovin "Lihtsaid valikuid" järgmisena kuna intriigide värk tundub, et tuleb päris hästi välja. See kohtumine "sõpradega" kus mõlemad hoidsid kaarte enda poole meeldis väga.
Aga põhiline probleem oli mul "kuningatega". Nad meenutasid paljuski Peter V. Brett deemoneid - jättes mind täiesti tuimaks. Koll peaks olema hirmus, aga see et ta karvane on ja sööb palju inimesi - seda on mul raske ette kujutada. Kusjuures alguses see teadmatus kuningate suhtes oli hea. See "fear of unkown" ikka töötab, aga see lõppes ruttu. Ja see et tiiger otsustab kitsekarjas sörkima hakata ei olnud ka inspireeriv teema-arendus.
Hinne 1 on vaid selle pärast kuna ei tahtnud lugemist jätkata ja tuleneb puhtalt minu maitsest. Teksti kvaliteet oli hea (kui karakterid ei hädaldanud parasjagu). Arvan, et alustasin valest raamatust ja proovin "Lihtsaid valikuid" järgmisena kuna intriigide värk tundub, et tuleb päris hästi välja. See kohtumine "sõpradega" kus mõlemad hoidsid kaarte enda poole meeldis väga.
March 30, 2020
mulle meeldis selle raamatu ja maailma idee! kuningad meeldisid ja kuningatest olekski tahtnud palju rohkem kuulda. inimeste lõpututest lahingutest ja siseheitlustest tahtsin vähem ja seega esimene ja kolmas lugu mõlemad venisid mu jaoks hirmsasti, teine istus oluliselt paremini.
eelmsie loetud Merese raamatu põhjal olid mu ootused keelekasutusele... teistsugused. see on vbla kõige kõnekeelsem raamat, mida ma elus lugenud olen, ja kuigi ma kirjutan ise ka kõnekeeles, siis siin läks see tüütuks ja väsitas. siiski, selgelt oli tegu autori otsuse ja teadliku stiilivõttega, see ei olnud mingi kogemata slängikukkumine, nii et respekteerin seda täiesti. lihtsalt... mulle isiklikult ei meeldinud.
samuti mulle iseenesest väga meeldis see naise perspektiiv, mida kahes loos ohtralt kasutatud oli, aga paraku esimese ja viimase loo põhitegelased, kes olid ju kaks täitsa eri naist, sulasid mu peas üheks kokku:( ja eredate tegelastena jäid meelde hoopis teise loo mehed. (ehkki andke andeks, aga nime Jänene kasutamise eest ma võtan ühe tärni maha hindelt, see on minu meelest lihtsalt Nii Halb Idee.)
ja siis muidugi kuningad, kas ma ütlesin juba, et paluks rohkem kuningaid?
eelmsie loetud Merese raamatu põhjal olid mu ootused keelekasutusele... teistsugused. see on vbla kõige kõnekeelsem raamat, mida ma elus lugenud olen, ja kuigi ma kirjutan ise ka kõnekeeles, siis siin läks see tüütuks ja väsitas. siiski, selgelt oli tegu autori otsuse ja teadliku stiilivõttega, see ei olnud mingi kogemata slängikukkumine, nii et respekteerin seda täiesti. lihtsalt... mulle isiklikult ei meeldinud.
samuti mulle iseenesest väga meeldis see naise perspektiiv, mida kahes loos ohtralt kasutatud oli, aga paraku esimese ja viimase loo põhitegelased, kes olid ju kaks täitsa eri naist, sulasid mu peas üheks kokku:( ja eredate tegelastena jäid meelde hoopis teise loo mehed. (ehkki andke andeks, aga nime Jänene kasutamise eest ma võtan ühe tärni maha hindelt, see on minu meelest lihtsalt Nii Halb Idee.)
ja siis muidugi kuningad, kas ma ütlesin juba, et paluks rohkem kuningaid?
December 3, 2018
Hea tempokas idee, aga kolmandiku pealt läheb stiil üha enam käest, hüüumärgid, sulud, võrdluskomad, kõige rohkem vist solvasid sulud - puhas laiskus. Toimetaja tegemata töö või taotluslik lugeja solvang?
Lõpus oli ikka juba päris valus ja ei saanudki aru, kas lapsikus kasvas hüüumärkide ülekülluse tõttu või hüüumärkide üleküllus tekkis lapsikuse äkilise kasvu tõttu. Algab väga paljutõotavalt, aga siis jookseb "Lihtsate valikute" lati alt lõdvalt läbi.
Lõpus oli ikka juba päris valus ja ei saanudki aru, kas lapsikus kasvas hüüumärkide ülekülluse tõttu või hüüumärkide üleküllus tekkis lapsikuse äkilise kasvu tõttu. Algab väga paljutõotavalt, aga siis jookseb "Lihtsate valikute" lati alt lõdvalt läbi.
June 5, 2022
Raamat koosnes kolmest osast, millest mulle meeldis keskmine kõige rohkem. See keskendus kuningate taustaloole ning see oli huvitav. Esimene osa kaotas mind mitmed korrad ära, aga süü on osaliselt ka selles, et ma kuulasin raamatut ning dialoogi oli üsna raske nii jälgida. Viimane osa oleks võinud olla kompaktsem ja konkreetsem.
Displaying 1 - 15 of 15 reviews