Rahel Olbrei. Eesti tantsuteatri rajaja

by Heili Einasto, Margot Visnap (Editor)

Rahel Olbrei (1898–1984) oli Estonia püsiva balletitrupi asutaja (1926) ning koreograaf, kelle jaoks ballett oli mõtestatud kunst, mitte üksnes kaunite liigutuste efektne sooritamine. Just tänu tema õhtuttäitvatele jutustavatele ballettidele, mis alati olid dramaatiliselt pingestatud ja milles iga liigutus oli sisuliselt põhjendatud, kujunes eesti kultuuri arusaam balletist kui filosoofilist mõtet kandvast psühhofüüsilisest kunstivormist.

„Tagasivaates mõistame praegu eriti selgesti seda, mis oli küll kindel juba ka enne Rahel Olbrei lahkumist kodumaalt 1944: ta oli väga silmapaistev tantsulavastaja. Ja seda, kui suur võib olla tahtejõulise ja ennastületava loovisiksuse osa rahvusliku kunsti arengus. Eesti ballett, teatritants iseseisva väljendusjõulise kunstiharuna, oleks varem või hiljem niigi sündinud, kuid Rahel Olbreita poleks kujunemine olnud nii kiire ja põhimõtteline. Usutavasti oli Rahel Olbrei loominguvõime oma aja ja koha võimalustest tugevasti ees. Tema toonane sünteesitaotlus erinevate tantsukoolkondade vahel, tema veendumus, et teema ja sisu määravad plastiliste väljendusvahendite valiku, on nüüdisaja tantsuteatris kinnitust leidnud.“ (Lea Tormis)

415 pages, Hardcover

First published January 30, 2018

Reviews

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Heili Einosto monograafiat Rahel Olbreist ei tahakski eriti elulooraamatuks nimetada. Seda lugedes tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Paul Pinna mälestused peakirjaga "Minu eluteater ja teatrielu", kuid Olbrei puhul sobiks pealkirjaks ehk isegi paremini "Minu elu = teater".

Ma ikka imestan ja imetlen aina uuesti ja uuesti nende inimeste pühendumust, kes olid meie kultuuriloos nendeks esimesteks teerajajateks oma valdkonnas (olgu selleks kirjandus, kunst, teater, tants, pedagoogika, sport, teadus, põllumajandus). Nad lõid põhimõtteliselt eimillestki kõrgkultuuri.

Kuid sellel oli ka oma hind! See maksis neile nende elu. Ma ei mõtle, et nad oleks oma kunsti nimel surma läinud. Selleks, et nullist kõik luua, pidid nad kogu oma elu oma paleusele pühendama/pühenduma.

Selliseks pühendunud teerajajaks tantsu vallas oli Rahel Olbrei. Einasto näitab meile, kuidas läbi õpingute, katsetuste, vastuolude, põrumiste ja õnnestumiste loob Olbrei meile tantsuteatri. Kõige selle juures on veel äärmiselt oluline märkida, et Olbrei ei läinud lihtsama vastupanu teed. Ta ei hakanud suuri kultuure ja koolkondi kopeerima. Olbrei leidis neist vajaliku, kuid jättis traditsioonidesse pimesi kinni jäänu. Ta otsis oma rada, mis oleks korraga osa nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriruumist. Tundus, et ta oli seda kohe ka leidmas või juba leidnud, kui tuli "suur katkestus" teise maailmasõja näos, mis peatas või lausa hävitas paljude teerajajate elutöö.

Olbrei pääses läände, kuid tema teater jäi varemetes siia. Õnneks leidus tal piisavalt õpilasi, kaasteelisi ja mõttekaaslasi, kes jäid ning kandsid edasi Olbrei loodud traditsioone. Einasto nendib raamatu lõpuosas nukralt, et 21. sajandi alguseks on nii mõttekaaslased kui ka traditsioonid hakanud meie tantsumaastikult kaduma. Kuid kas see polegi ühe elujõulise kultuuri tunnuseks, et see on pidevas arengus (kas areng on pluss- või miinusmärgiga on juba muidugi eraldi jututeema)? Aga sellest arengust saame rääkida ainult tänu sellistele imelistele inimestele nagu Rahel Olbrei.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...