Kolmas osa triloogias, mille eelmised osad olid «Seltsimees laps ja suured inimesed» ning «Samet ja saepuru». Väike Leelo ootab isaga endiselt ema koju ja vaatleb suurte inimeste elu oma pilguga, kuid lõpuks ometi on midagi muutumas.
On hämmastav, kui lõbusalt on võimalik kirjutada niivõrd traagilisest elusündmusest. Kogu "Seltsimees lapse" triloogia on tõeline lugemiselamus. Eriti nautisin ajakohaseid viiteid lauludele, naljadele, kõnekäändudele, üldisele argifolkloorile.
Suurepärane lugemiselamus! Aga sellise lapse pilgu läbi kirjutatud raamatu puhul tekib mul alati küsimus, et kes ja kuidas on need mõtted ja olukorrad nö salvestanud :) Täiskasvanuna me üldjuhul ju ei mäleta, mis toimus siis, kui me olime nelja-viieaastased ja mida me sel ajal mõtlesime. Raamat ise oli väga hea lugeda ning andis ilmselt väga hästi edasi tolle aja absurdsust.
Ladus ja südamlik, nagu sarja kaks eelmist raamatutki.
Mulle tundub, et 50ndate nõukogude korda ongi õige kirjeldada läbi puhaste ja siiraste lapse silmade - just nii tuleb toonane absurdsus ning ebaõiglus kõige tugevamini esile.
Aga - vaatamata tõsisele alatoonine, oli raamatu üldmeeleolu siiski helge ja rõõmus. Nagu lapsepõlve suved.
Peab ju tulema õnnelik lõpp, PEAB ju, PEAB ... Jess, Stalin suri. Noh, NÜÜD ...! Aga veel kulus aega, veel ja veel ... kuni ta lõpuks ikka tuli =)
***
Taaslugemisel ma enam memmet ei oodanud. Jäi jaksu ja tähelepanu ka muu jaoks. Nauditav, aga mu eriline lemmik oli surnud Stalini elav keel, mis inimesi taga ajas.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Raske on kirjutada millestki, mis on nii südamlik, puudutav ja hingekraapiv. Iga valitud sõna tunduks ikkagi nagu olevat mitte seda kõike kirjeldav, vaid lihtsalt sõna. Tühi ja elutu, asjassepuutumatu. Tehke nende kahe-kolme rea lugemise asemel parem raamat lahti ja lugege. Mina ei suutnud enne raamatut kõrvale panna, kui oli kätte jõudnud viimne lehekülg.
"Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" on triloogia lõpuraamat ning ema kojuootamine jõuab lõpule. Ameerikalikes õnneliku lõpuga lugudes oleks Leelo ema nähes, kohe talle sülle jooksnud ja pisaraid valades "ma armastan sind" hüüdnud, kuid reaalses elus asjad nii ei käi. Lapse jaoks tuli koju võõras inimene, kes senise elukorralduse hoopis sassi lööb. See lugu sai nüüd läbi, kuid loeksin meelsasti ka sellest, kuidas Leelo ja ema suhe edasi kujunes.