Charles Bukowski (1920—1994) on tänapäeval tuntumaid ja loetumaid ameerika luuletajaid.
Bukowski luule keskmes on seks ja alkohol, kuid sama kirglikult võib ta kirjutada kassidest või klassikalisest muusikast, mis oli tema eluaegne kiindumus. Bukowski võib luuletuse teha kõigest, mis ta meeli parajasti köidab. Luuletuste laad on jutustav ja vorm minimalistlik. Tegevuspaigaks on tihti Los Angelese baarid, hipodroom ja väikesed üüritoad. Sisu on paljuski autobiograafiline. Minategelane Henry Chinaski on Bukowski ise, aga ei ole ka – see on luuletaja kõrvalpilk iseendale.
Luuletusi tõlkis eesti keelde kolmteist tõlkijat, kes enamasti valisid tekste ise. Tõlgetes on rikkalikult kõnekeelt, slängi ja mahlakaid väljendeid, mis pole seni mahtunud ühtegi sõnaraamatusse. Bukowski leidis oma keele kõrtsist ja tänavalt. Kust leidsid selle tõlkijad? Küllap kõrtsist ja tänavalt, sest ikkagi on tore olla Bukowski.
Henry Charles Bukowski (born as Heinrich Karl Bukowski) was a German-born American poet, novelist and short story writer. His writing was influenced by the social, cultural and economic ambience of his home city of Los Angeles.It is marked by an emphasis on the ordinary lives of poor Americans, the act of writing, alcohol, relationships with women and the drudgery of work. Bukowski wrote thousands of poems, hundreds of short stories and six novels, eventually publishing over sixty books
Charles Bukowski was the only child of an American soldier and a German mother. At the age of three, he came with his family to the United States and grew up in Los Angeles. He attended Los Angeles City College from 1939 to 1941, then left school and moved to New York City to become a writer. His lack of publishing success at this time caused him to give up writing in 1946 and spurred a ten-year stint of heavy drinking. After he developed a bleeding ulcer, he decided to take up writing again. He worked a wide range of jobs to support his writing, including dishwasher, truck driver and loader, mail carrier, guard, gas station attendant, stock boy, warehouse worker, shipping clerk, post office clerk, parking lot attendant, Red Cross orderly, and elevator operator. He also worked in a dog biscuit factory, a slaughterhouse, a cake and cookie factory, and he hung posters in New York City subways.
Bukowski published his first story when he was twenty-four and began writing poetry at the age of thirty-five. His first book of poetry was published in 1959; he went on to publish more than forty-five books of poetry and prose, including Pulp (1994), Screams from the Balcony (1993), and The Last Night of the Earth Poems (1992).
He died of leukemia in San Pedro on March 9, 1994.
Ikkagi on (väga) tore lugeda Bukowskit. See kollane tellis sai üsna kiiresti otsa. Ehk isegi liiga kiiresti. Mulle paistab, et vähesed oskavad teda hinnata. Öeldakse, et kepist ja joomisest ei ole keeruline kirjutada ja igaüks saaks sama lakooniliselt sellega hakkama. Võrdluseks võiks tuua näiteks paralleeli Kazimir Malevitši "Musta ruuduga". Musta ruutu pole keeruline lõuendile maalida ja igaüks saaks sellega hakkama. Ometi ei tee seda igaüks. Ometi ei suuda enamik seda tegelikult teha. Ta on fenomen - see on fakt. Samas ei julge ma väita, et ta oli geenius. Ta oli lihtsalt tohutult järjepidev, kirjutas kohutavates kogustest luulet ja jutte. Ühel hetkel tal näkkas - sai Euroopas tuntuks ja tuntusega tuli ka rikkus. Samas peitub selles mitte-allaandmises äkki siis tema geniaalsus!? Mängisin raamatu lugemisel mängu, et kas oskan tõlkija tõlke läbi ära tunda. Vahepeal õnnestus, vahepeal mitte (päris mitu korda panin täkkesse Sauteriga, Roostega, Grigorjevaga ja Haljakuga).
Selle luulekogu saab minu arvates edasi anda ka selle pildiga autorist endast:
Et mõtted liiga abstraktseks ei jääks kirjutan siia üles ka ühe luuletuse . Neid, mida tahaks jagada on tegelikult palju rohkem. --- JAA JAA kui Jumal lõi armastuse ei aidanud ta just paljusid kui Jumal lõi koerad ei aidanud ta koeri kui Jumal lõi taimed see oli keskpärane värk ku Jumal lõi viha saime endale kommunaalteenused kui Jumal lõi minu lõi ta minu kui Jumal lõi ahvi oli ta magama jäänud kui Jumal lõi kaelkirjaku oli ta purjus kui ta lõi narkotsi oli ta pilves ja kui ta lõi enesetapu oli ta mäss
kui ta lõi sinu lebamas voodil teadis ta mida tegi ta oli purjus ja ta oli pilves ja ta lõi mäed ja mere ja tule ühekorraga
ta tegi ka vigu aga kui ta lõi sinu lebamas voodil tuli ta kogu oma Õnnistatud Universumi pääle.
Alustagem sellest. Polnud varem Bukowski luulet lugenud, küll aga tema eesti keelde tõlgitud proosatekste. Tase oli üsna ühtlane, teemad korduvad. See tähendab, et põhimõtteliselt halbu üllatusi ette ei tulnud. Luulet lugema hakates jäi esmalt mulje, et autor on oma proosatekstidest lihtsalt üdi välja imenud ja luulena esitanud (et raha saada?). Edasi lugedes mulje aga paranes. Eriti paranes see veel siis, kui juhtusin ühte inglise keelset luuletust tõlkele kõrvale lugema – tõlkes oli tehtud rütmiga 1: 0. Rütm aga teebki paraku vabavärsist selle mis ta on. Rohkem ma originaalkeeles lugeda ei mallanudki, kartes, et siis ei saa ehk enam üldse eesti keelset edasi lugeda. Sest üldiselt olid luuletused ka maakeeles ja proosaluulena head. Niisiis kogu väärib kindlasti lugemist. Sama ei saa aga öelda järelsõna kohta. See on ilmselt mu isiklik kiiks, aga järelsõnad tekitavad tihemini pigem ärritust, kui on autori elukäigu osas külmalt faktikesksed ja informatiivsed, mida mina just ootaks. Ma loen näiteks sellist lauset: „Kümneaastase uurimistööga võttis Bukowski seesmiselt omaks Ameerika keele kuju ja rütmi, ning nüüd voolas see temast peaaegu pingutuseta välja...“ ja ma tahaks karjuda. Kas see peab akadeemilises keelest tähendama, et kümneaastase joomaperioodi jooksul omandas Bukowski (prole-)kirjandusteaduse doktorikraadi? Krt, Bukowski sündis Bukowskiks, kujunes Bukowskiks kogu oma elu jooksul, mitte äkase kümne aastaga. See on minu jaoks kuidagi jube groteskne, kuidas inimesed, kes on autorist absoluutselt erinevat elu elanud, kelle elukogemused kirjanikuga ilmselgelt ei kattu, üritavad nt Bukowskit tõlgendada läbi oma prisma, surudes teda mingisse nende jaoks „söödavasse“ vormi. Ja siis serveerivad selle enda poolt läbimälutu lugejatele ette. Aitäh, aga mul on endal ka hambad. Tunnete?
Kaua loetud luuleraamat. Ikka nii, et lugesin kümmekond teksti läbi ja siis seisis raamat nädala või paar öökapil. Kuni tuli jälle tuju. No sellesse tellisesse mahtus neid luuletusi ikka väga palju ka.
Bukowski oli vähemalt mulle enne tuntud proosakirjanikuna. Mäletan, kuidas teismelisena lugesin "Naised" ja see mind šokeeris ja huvitas samal ajal. Mu esimene kokkupuude nii naturaalse realismiga vist :) Hiljem, juba täiskasvanuna, olen tema teisi raamatuid ka lugenud ja nautinud.
Mulle tundub, et Bukowski luule mõistmiseks ja nautimiseks peabki tema proosa ja ka elukäiguga kursis olema. Naturalistlik - alkoholi, okset, libusid ja hasartmänge täis - luule on mõnusalt eneseirooniline, pikitud ootamatute lüüriliste ja hingeminevate vahelepõigetega. Ikkagi inimene! Kogumiku lõpetab Hasso Krulli kirjutatud väga põnev järelsõna.
Pudel pildil on illustreeriva tähendusega. Bukowski ise avastas alles mõned aastad enne surma, et kainena saab ka kirjutada ja isegi sama hästi. Varem ei tulnud talle lihtsalt pähegi katsetada.
Midagi palju enamat, kui lihtsalt räpase vanamehe tekstid. Pärast seda eestikeelse luulekogumiku läbilugemist tõden, et soovin kindlasti ka tema luulet originaalkeeles lugeda. Seega oli see paks kollane tellis vaid minu Bukowski loominguga tutvumise teekonna algus.
õhk ja valgus ja aeg ja ruum
"...teadsa, mul oli ikka kas pere või töö või, midagi oli alati ees, aga nüüd müüsin oma maja maha ja leidsin selle koha, suur ateljee, sa peaksid seda ruumi ja seda valgust nägema. esimest korda elus on mul oma koht ja on aega loomiseks."
ei, tipsi, kui sa midagi lood, teed seda nii või teisiti, kas rügades kuusteist tundi päevas söekaevanduses või pisikeses toapugerikus kolme lapsega sotsiaaltoetuse peal sitsides, lood isegi siis, kui su keha ja vaim on roppu moodi ära trööbatud, lood pimedana sandina nõdrameelsena, lood, kui kass ronib selga mööda üles, kogu linn aga vappub maavärina, pommitamise, tulvavete ja tulekahju käes.
tipsi, õhk ja valgus ja aeg ja ruum ei loe midagi ega loo midagi välja arvatud ehk pikema elu, mida peab jälle hakkama välja vabandama.
võib-olla võidan ma lotoga võib-olla lähen hulluks võib-olla helistab suurim kirjastaja või võib-olla töötukassa või rikas lesbi, kes elab mäe peal
võib-olla sünnin uuesti konnana või seitsmekümne tuhande dollarina mis leitakse vannist kilekoti sees hulpimas
ma vajan abi olen kõhn mees keda õgivad rohelised puud liblikad ja sina
keera keera pane tuli põlema mu hambad valutavad mu hinge hambad valutavad ma ei saa magada ma palvetan surnute eest ja valgete hiirte eest põlevate mootorite eest vere eest rohelisel rüül operatsioonisaalis ja ma jään vahele oi oi metsik: mu keha täidetakse seal ei millegi muu kui minuga vangun enesetapu ja vanaduse vahel rassin tehastes koos noorte poistega
pidasin sammu põletasin oma verd nagu bensiini ja töödejuhataja irvitas.
mu luuletused on vaid kritseldused puuri põrandal.
mul on hea meel, et sõltumata keelest jääb bukowski ikka bukowskiks. paari luuletuse puhul jäi tunne, et originaal- ja tõlkeversioon annavad edasi veidi erineva moraali, aga muidu suures pildis ei kaotanud tõlge bukowskile omast stiili ja keelt ära. kiitus!
Sarnaselt kogumiku järelsõna autori Hasso Krulliga tundub mullegi, et Bukowski luule on mõjusam kui tema proosa. Kui proosa on pigem selline taust, meeleolu loomine ja järeldused võid heal juhul ise teha, siis luules tulevad Bukowski vaated elule hoopis paremini välja. Kogumikus on väga erinevaid luuletusi - on mõjuvaid pildikesi Bukowskit ümbritsenud olmest, on eraldi proosapala mõõtu poeeme, on nalja ning pila, aga on ka selliseid luuletusi peale mille lugemist vaatad veel pikalt lage ja mõtled, et see oli nüüd küll hästi ja tabavalt öeldud. Lugemisel tuleb kasuks Bukowski elu üldjoontes teadmine, aga sellest aimu saamiseks sobib hästi ka juba eelpool mainitud järelsõna. Üks väga hea kogumik, mida tahaks kindlasti mitu korda üle lugeda.
lohutav, et klassikuks saamiseks võib kirjutada ka väga yhekylgset ja otsesõnalist, räiget teksti, ei peagi maailmat ja kuud välja mõtlema. bukowski räägib ainult seksist, hooradest, tydrukutest, joomisest, hipodroomist, baarist, kaklemisest ja nii ongi. sealt tagant on tunda, et ta teadis, et temast saab midagi suurt. nii nagu on seda tunda mõne praeguse eesti luuletaja luuletustes, isegi kui luuletused ise pole kes teab kui erilised.
kaas on kymme kymnest, ilus, pilkuköitev ja mõnus kaanematerjal!
Ikkagi on hea. Natuke kahju on seda paksu raamatut käest panna ja tõdeda, et jah, nüüd oli küll viimane, tõesti viimane. Ainus pääs on alustada algusest.
pole yhtegi kogumikku nii kaua lugenud. mumst bukowski lugemiseks peab olema mingi kindel aeg ja meeleseisund ja selles seisundis ei saa olla järjepidevalt.