Kui tuleb armastus, siis ei jää kivi kivi peale, vend ei tunne venda, hing väriseb ja maapõu rebitakse lahti. Oma kaheksandas luuleraamatus võitleb Jüri Kolk ürgstiihiaga, millega luuletajad kogu maailma ajaloo jooksul on pidanud lööma kõige vihasemaid lahinguid. Varasema loomingu eest on Jüri Kolk pälvinud Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luuleauhinna.
Need on nii intiimsed ja sissepoolepööratud luuletused, et seda raamatut lugedes oli mul tunne nagu oleks see teos iseseisev isiksus ja mina sissetungija, võõras, kellele näidatakse korraks lukuaugust paradiidi. Ja see paradiis on imeline. Parim kujutletav. Aga ikkagi, kellegi teise oma.
Ma olin viimati nii ammu armunud päris inimesse ja nii, et ta vastu ka armunud oli (te arvate, et ammu on mõned aastad? ei, see on 13 aastat), et saan aru küll, millest Kolk kirjutab, mäletan, elan kaasa - aga ma ei taha enam tunnustada mõtet, et see ongi ÜLIM. Ma lihtsalt ei taha - sest minu elul peab ju ka väärtus olema!