L'Irrévolution

by Pascal Lainé

Ce roman est un témoignage original sur les deux jeunesses contemporaines françaises : celle du narrateur, jeune professeur de philosophie révolté, nommé dans un lycée technique provincial, et celle de ses élèves, ceux qu'on appelle la masse silencieuse : jeunesses opposées à tout point de vue et pourtant unies dans la même "irrévolution" : vaine confrontation d'une insurrection purement verbale et d'une indifférence, d'une résignation que l'on devine, au cours des pages, grosse d'un insondable et muet désespoir.
Prix Médicis 1971

192 pages, Mass Market Paperback

Published September 15, 1971

About the author

Pascal Lainé (born 10 May 1942 in Anet, Eure-et-Loir) is a French academic, novelist, and writer.

Awarded both the Prix Médicis (1971 for l'Irrévolution) and the Goncourt (1974 for La Dentellière), Pascal Lainé has published over 20 novels and has written for television, theater, and film.

While recovering from childhood illnesses, Lainé discovered novelists Alexandre Dumas, père and Victor Hugo, aspiring to their kind of voluminous writing, but in school he focused on philosophy and history, becoming an avid student of Immanuel Kant, Maurice Merleau-Ponty, and Martin Heidegger. He was also drawn to Marxism (both by conviction and from a desire to rile his parents) and he chose Russian as his second foreign language, permitting him to read Anton Chekhov and Fyodor Dostoyevsky in the original.

Lainé studied philosophy at l'École normale supérieure de Saint-Cloud and began his career as a teacher first at the Lycée technique de Saint-Quentin and later at the Lycée Louis-le-Grand in Paris. He then became a professor in 1974 at the Institut universitaire de technologie in Villetaneuse. He currently serves as an administrator at the Société des auteurs et compositeurs dramatiques (SACD).

With Rimbaud, he discovered the "fireworks" of poetry, and in Mallarmé he discovered the pleasure of deciphering a text and studying its structure. He is also fascinated by Witold Gombrowicz: "I felt with this joker, this aristocratic Rabelais an instant kinship. He taught me that a writer gives up his homeland and is always a foreigner wherever he finds himself."

Reviews

[Märt Maasing]

Üllatav, et selle teose kohta pole veel keegi midagi kirjutanud. Teen siis sellega tagasihoidlikku algust.

Teose peategelane on noor õpetaja, kes suundub pärast 1968. aasta maisündmustele järgnenud õppeaastal Pariisist umbes 150 km eemal asuvasse provintsilinna õpetajaks. Ma tajusin peategelasega mitmeid tähelepanuväärseid sarnasusi, näiteks on ta peaaegu sama vana nagu mina praegu. Elanud kogu elu Pariisis pole talle uude keskkonda minek üldse meeltmööda ("Liiga palju uusi asju ja inimesi korraga viib mind alati kirjeldamatusse segadusse"). Praeguse ametina jõudis ta seetõttu, et oli sunnitud midagi tegema, sest mingi elukutse on ju vajalik. Ta lootis, et midagi juhtub. Midagi aga ei juhtunud. "Kõik pidi minema nii, nagu ta läks, ma pidin laskma end veereda mööda oma loiu psüühika ja melanhoolia loomulikku kaldpinda [...]". Kuigi tundub, et tal õnnestub aja jooksul oma õpilastega paremini suhestuda, näib ta jäävat selles keskkonnas üksildaseks ja ta leiab, et temast pole üldse kasu. "Iga päev, eriti igal hommikul, kui ma end kõigele vaatamata jalule ajan, mõtlen ma, et seekord olen jõudnud oma tühisuse viimse piirini".

Võtnud osa sama aasta meeleavaldustest, kujutles ta, et ka tema õpilased ootavadki just kedagi temataolist õpetama neile ülestõusukunsti. Ta ei taha, et õpilased näeks teda "kõiketeadva isandana", kelle igat sõna võetakse ümberlükkamatu tõena. Õpilased on aja jooksul jäänud samaks, kõige enam meeldib ju neile konspekteerida! Konspekteerida on "alistumise tunnus, leppemärk, see on allumisega nõustumine." Antud teose õpetaja on jõudnud oma õpetamise mõtte tuumani – selleks, et õpilased temalt midagi õpiks, peavad nad hakkama tema öeldule vastu vaidlema.

Tehnikumis, kus teose tegevus toimub, avaldub õppeklasside väga jõuline vastavus sotsiaalse päritoluga, mis tundub suhteliselt ebaõiglane. Paremates klassides on õpetajate, ametnike ja ärimeeste lapsed ja seega ka andekamad ning on priviligeeritumad, neid valmistatakse ette parematesse ülikoolide astumiseks. Nemad saavad taotleda kõrgemat ühiskondlikku positsiooni, paremat elatustaset. "Elukutse pole antud juhul kunagi eesmärk omaette, vaid vahend, kõigest paljas sümbol, ihaldatav sümbol, mis märgib karjäärivõimalust, edu, tõusu ühiskonnaredelil". Tagasihoidlikuma sotsiaalse päritoluga õpilaste ambitsioonid on ühtlasi tagasihoidlikumad, enamikule neist on "tipuks" kusagil kontoris kellegi alluvuses töötada. Üks mõte, mis kehtib minu arvates senini: "Ühed tahavad kuhugi jõuda, teised aga mõtlevad vaid sellest, kuidas sealt, kust nad tulnud on, välja pääseda".

Pascal Lainé on öelnud: "Ma kirjutan selleks, et inimesed üksteist mõistaksid". Ma loodan, et kõik kirjanikud mõtlevad nii, sest eeskätt sellepärast ma raamatuid loengi.