Miia vajus toolile tagasi. Tasapisi hakkasid eelmise päeva sündmused talle meelde tulema. Hommikul esikupõrandal lamades oli ta äkitselt taibanud, et kogu sündmuste jada, alates pagasiruumis lebavast tüdrukust kuni mõni nädal varem surnult leitud Laura Andersonini, on mingil kummalisel moel seotud tema ja ta õe Venlaga, kes rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kuueteistkümneaastasena kadunuks jäi.
Ta ei suutnud enam lõpuni meenutada, mis roll Venlal ta mõttekäigus oli olnud, aga Miia enda osa sügise kohutavates sündmustes oli äkitselt väga lihtne näha. Kõik jäljed viisid temani. Kuidas oli aga asjaga seotud salapärane inglikee, mida Miia oli kõigepealt näinud oma õe Venla, seejärel Laura ning lõpuks blogija Madde kaelas? Kaks esiti mainitut olid kadunud, ning teine neist lisaks ka surnult leitud. Kas see tähendab, et ka Madde on hädaohus? Samasugune ingel oli ka märkmepaberitel, mille vennanaine Suski oli saanud mingilt munarakufirmalt. Ka tema õpilase Lauri Ojantausi ema Tiina kaelas rippus ingliripats.
Psühholoogilise trillerina kulgeva Palokaski triloogia keskmes on koolitüdrukute müstiline kadumine, tegevus leiab aset Helsingi äärelinnas, kus näiliselt muretu pealispinna all pulbitseb hulk sassis suhteid ja perekonnadraamat.
Ma arvan, et kogu triloogia oleks võitnud sellest, kui see oleks olnud üks raamat. Teisest ja kolmandast osast päris suure osa võttis eelneva meeldetuletamine, mis minu jaoks rikkus teksti voolavuse. Kolmanda raamatu lõpp ei sidunud otsi kokku ja küsimustele vastati vaid pealiskaudselt, justkui autor isegi ei ootaks, et keegi raamatuid mõttega loeb. Igal juhul lihtne meelelahutus ilma mingi ambitsioonita pakkuda elamust või emotsiooni.
Selles osas oli põhirõhk Venlal, kaldkirjas on kajastatud toona toimunu (kuhu ta 20 aastat tagasi kadus ja mis edasi sai), Miia ise hakkab ka lõpuks kadunud tüdrukute vahel seoseid looma, kuigi ta see hetk ei teadnud veel, et surnud tüdruk punase BMW pagasnikus oli Noora.
Mismoodi ikkagi Miia oli Ojantausi õde ja mismoodi siis Noora surma sai? Surmad jäid üldse kõik väga napilt kirjeldatuks. Tiina oli maha lastud, Laura kukkus kaljult alla, Nooral oli ainete üledoos, Saska löödi jõusaalis lihtsalt maha, kes siis täpselt millise mõrva taga oli ja miks, sellest ei saanudki tegelikult päriselt aru.
Küsimused, mis minu jaoks jäid õhku: 1. Mismoodi (kelle kaudu) olid Tiina ja Miia sugulased? 2. Kes ja miks tappis Noora? (Ta oli küll seal Ojantauside kõrvalhoone keldrikorrusel haiglavoodil ja mingitest ainetest saanud üledoosi, aga miks pidi tema surema?)
This entire review has been hidden because of spoilers.
Olihan se ihan hyvä, mutta... Odotin kaikki mysteerit ratkaisevaa trilogian loppuhuipennusta, mutta vaikka jännitys kohosi lopun lähestyessä, petyin kirjan loppuun... jäi vähän ihmettynyt, hämmästynyt ja odottava fiilis.. siis minua ei haittaa, jos kirja jättää kysymyksiä ja arvoituksia leijumaan, mutta kyllä jokin on pielessä, jos dekkaritrilogian vika osa jättää sellasen olon että "noniin, millons se neljäs osa tuleekaan, jotta saadaan mysteeri pakettiin?" mutta ihan hyvä ja tapahtumarikas kirja muutoin :)
Pysyin ihan melkein koko ajan mukana, helppolukuisuudesta plussaa, monimutkaisuudesta osaltaan miinusta. Mutta kokonaisuutena sarja hyvä, koska tällaista suht helppoa mutta koukuttavaa dekkaria tarvitaan.
Pidin sarjassa tosi monesta asiasta ja sitä on mukava vinkata, mutta miksi tämä tolkuton sekavuus :(? Kustannustoimittaja ja kirjailijat olisivat voineet lukea vielä muutamaan kertaan koko homman.
Esimene osa oli okei, meelitas lugema. Teine osa oli tunduvalt igavam. Kui kolmandat lugema hakkasin, siis tundus, et see teine osa võiks samahästi ka olemata olla, sest kolmandas osas oli kõik üle korratud. Kolmanda osa algus oligi selles mõttes veidi igava võitu, aga tundus, et asjast saab asja. Millegipärast keerati lõpp täielikult seebikaks. Ei saanudki aru, kas tuleb veel üks osa või jääbki triloogiaks? Viimase puhul oleks võinud lõputu kordamise asemel otsad kenasti kokku sõlmida. Igalt poolt jäid ebakülad õhku.
No voi! Tykkäsin joskus aikaa sitten kahdesta ekasta peräkkäin lukemastani Palokaski-trilogian osasta, mutta nyt, kun en enää muista niistä paljoakaan, tähän viimeiseen osaan oli mahdoton päästä kiinni. Teksti poukkoili ja oli täynnä niiden ekojen osien henkilöitä, joista en muistanut mitään. Vanhoja tapahtumia ei esitelty kunnolla, joten itsenäisenä luettavana tämä ei toiminut. Onneksi oli ohut :)
Rakastuin sarjaan niin, että ensimmäiset kaksi osaa ahmin yhdeltä istumalta peräkkäisinä päivinä. Päätösosaa odotin kuin kuuta nousevaa. Kuitenkin se osoittautui lieväksi pettymykseksi. Hirveästi kirjoitusvirheitä, en ole ikinä missään kirjassa nähnyt niin paljon. Loppuratkaisu olisi myös voinut olla yllättävämpi eikä näin "helppo".
Ihan ok sarja. Tosin en heti muistanut, ketä kirjassa on ja mitä tapahtunut, mutta palautuivat sitten mieleen. Jotenkin sekava olo kuitenkin kirjasta jäi ja jotenkin loppu tuli ehkä vähän töksähtäen, mutta toisaalta ihan ok luettava.