Nõukogude ajal esimest korda seda raamatut lugedes ei saanud aru kuidas raamat tsensuurist läbi lasti. Siis oli “kodanlikku” aega ja okupatsiooni esikümnendeid kirjeldavaid raamatuid ülivähe. Kõik mis toimus enne meie põlvkonna sündi, oli sügavale maetud. Kes oli leegionär? Mis mehed olid metsavennad? Mis värk seal pealesõjaaegsel Saksamaal toimus? Mis on vargaseadused? Tilkhaaval imbus arusaamist vanavanematelt, eestiaegsetest keelatud raamatutest ja sõpradelt.
Teist korda lugedes tundub Hall Hunt sümpaatselt otsekohene. Julmade detailideni otsekohene. Ilma ennast ja tegusid õigustamata.
Lugedes elasin läbi tunded, mida arvasin juba ununenud olevad - kogu selle nõukogude aja närususe, viletsuse, äraandlikkuse, vaesuse, mustuse, väljapääsmatuse, hirmu ja kriminaalse õhustiku. Vaatamata sellele hea raamat, lobe lugeda, rikas ajaloolistest detailidest.