Elu bipolaarsena on üks suur ootusärevus, ka siis, kui ravimid juba töötavad. Arst on öelnud, et võtan neid tablette elu lõpuni, sest kunagi, mitme aasta pärast võib jälle midagi halba juhtuda, äkki isegi mitmel korral. Ja nii ma ootan õnnetust, püüdes ette arvata, millal ta tuleb. Kuid diagnoos ei ole kunagi päris täpne ja säilib lootus, et just mina olen see, kellel läheb nüüd ja alati ainult paremaks. Või siis vähemalt ei lähe halvemaks. See ootamine tüütab üks hetk nii ära – ma tahan rohkem värvi. Ma värvin endal huuled punaseks.
Tõnis Vilu (1988) is a poet currently residing in Tartu, Estonia.
His poetry includes themes like mental health, individual growth and politics.
Two-time winner of the Gustav Suits poetry prize (with Kink psühholoogile (2016) and Kõik linnud valgusele (2022)) and the recipient of the Annual Literature Award of the Cultural Endowment of Estonia (with Tundekasvatus (2020)).
"Mäletan, kuidas ühikakaaslane kunagi üleolevalt noris, et raamatukogus käivad ju ainult nohkarid ning et seal olevat ju ainult kopitand tolm ja kuiv tussipuudus, ning kuidas ma naeratades ja ohates pead vangutasin ja talle nagu mingile algajale seletasin, et ülikooli raamatukogu on tussi pilgeni täis, ja veel maailma parimat tussi - lugevat."
Minu esimene raamat temalt. Võtsin lugeda, kuna tean kuidas noored Tartu kirjandusteadlased teda hindavad. Muide, olen nendesamade oma tuttavate kirjandusteadlaste maitse suhtes väga skeptiline (nt Ene Mihkelsoni jumaldamine), mis võis varjutada ka mu kogemust "Kingiga".
Äärmiselt intelligentne, vaimukas, eneseirooniline tekst. Minakirjutaja tekitab sümpaatiat ja imetlust, kohati meenutab Peeter Mudistit (kes oli geenius, vt "Ratsukäik"), võrreldav on ka Õnnepalu. Kahtlusi tekitas, kas tegemist on ilukirjanduse või tähelepanuväärselt targa ja tundliku inimese pihtimusliku blogi või päevikuga. Jah, ma tean, et žanrid, luule ja proosa on konventsioonid, aga samuti on kirjandus. Nojah, tahan öelda. et tekst (ja minajutustaja) avaldas muljet, kuid ei veennud mind kui kirjandus. Ja kui ma mõtlen, mis siis kirjandusest puudu jäi...? Äkitselt poeetiline läbitunnetatus? Samas ma jään hätta seletamisega miks ma seda näiteks Õnnepalu autobiograafilises proosas enam leian kui siin. Aga nii ma arvan.
”Arstilkäik on ka omaette ruum, tuba, nagu on seda elutuba, on köök, on nukrusenurgake, on kaisusolemise soojus tekkide vahel, on viha ja armastus. Enne arstilkäiguruumi sisse astumist harjutan natuke, mida öelda: pole väga halb, kuu keskel ei saanud magada, aga nüüd saan, nii et… Kõik see on õige ja täpne, ma ei valeta, kuid siiski harjutan ja alati on midagi puudu. Huvitav, äkki ta teab seda juba, ilma et üldse peaks mu asju lugema. Või tegelikult on lugenud, kuid ei suru ennast peale. Päris hästi näitleb sellisel juhul. Päris hästi näitled, Doktor.”
Kõik võib ka vastupidi olla. Aga milline on universaalne hääl? Milline on sootu, rahvusetu, keeletu hääl? Hääl ilma igasuguste bioloogiliste ja kultuuriliste piiranguteta. See on vist esmalt surmakarje. Ei, see on karjatuse puudumine. See on hääletus. Surm.
Mitu kehva suve tagasi sai loetud, oli vist Parnassost, et Taganrogis on kolm Tšehhovile pühendatud muuseumit, lisaks park ja büst, ja et ühe maja külge olevat kinnitatud mälestusplaat Tšehhovi tegelaskujule, kes seal “elas”. Võib-olla siis Raja tänava kolekolossile pannakse ka kunagi autähis Tõnis Vilule, kes seal “käis”.
Olen kliinikus näinud, et vanema põlvkonna daamid viivad vahel oma arstidele tänutäheks roose või assortiisid. Suu magusaks, lill vaasi! Oleks ennast ilmselt üles poonud, kui poleks teid olnud, palun võtke tänutäheks Kalevi pralineekompvekke! Ei, aga päriselt, mida muud sel puhul ikka kinkida? Oma elu? Kas ma mitte pole seda juba teinud? lk 67
Võibolla on minus midagi viga, et see raamat mulle muljet ei avaldanud. Ma näen seda visiooni ja ma tahan, et see minus mingeid tundeid ärataks, aga... Midagi on puudu.