Sisyphose müüt : essee, lühiromaanid, näidendid

by Albert Camus, Ott Ojamaa, Henno Rajandi, Krista Soomere (translator)

Kahekümnes sajand on juba nii vana, et võib paraja tõenäosusega ennustama hakata, mis siit kirjanduslukku läheb. Albert Camus (1913—1960), kelle loomingutee küll enneaegselt katkes, on tänases perspektiivis kahtlemata üks neid, kes on oma ajastusse sügava jälje jätnud. Pole kerge lühidalt ja ammendavalt seletada, mis jälg see õieti on ja miks see näib kustumatu. Aga Jean-Paul Sartre, Camus’ südamelähedane sõber ja vaenlane, kirjutas oma isemoodi kirjandusliku paarimehe mälestuseks niisugused read: «Tema kaudu ulatub meie aega see pikk moralistide rida, kelle looming moodustab prantsuse kirjanduse vahest kõige omapärasema koostisosa. Tema jonnakas, kitsapiiriline ja puhas humanism, nii range ja samas nii meeleline, peab väsimatut ebavõrdset võitlust meie päevade kujutu sündmuste-laviiniga. Ja teisest küljest, just oma põikpäiste tagasilükkamiste läbi jaatab ta otse ajastu südames — makjavelliste trotsides ja realismipuusliku kiuste — kõlbelise probleemi olemasolu.» Ühesõnaga, kui soovitakse selle kõrgintellektuaalselt hämara ja ometi jäljendamatult tabava formuleeringu üleseletamist: Camus on sellesama igivana prantsuse kultuuritraditsiooni jätkaja, mis lähtub juba Montaigne’ist ja Pascalist. Temagi loomingus sulanduvad kunst ja filosoofia kõlbeliselt meelestatud sõnumiks ja pingestavad vastastikku teineteist. Camus, nagu mõni teinegi sellest pikast moralistide reast õieti polegi päris filosoof, veel enam, pärisfilosoofid on tema filosoofiat koguni igamehefilosoofiaks liigitanud. Mõnes mõttes on neil õigus. Camus oli kunstnik ja mõtleja, kes juurdles inimeksistentsi kõige põhilisemate, igaühele mingil määral tuttavate paradokside kallal, keeldus kangekaelselt kõigist lohutustest, mida nende paradokside keerulised filosoofilised ja/või religioossed kaunistused pakuvad, ja püüdis oma otsingus lõpuni välja minna. Tõepoolest, kui elul ja kannatustel ei ole mingit lõplikku mõtet, kui ei ole olemas midagi peale selle üheainukese iseenesest mõttetu elu, kuidas siis ikkagi selle teadmisega elada? Ja kui väidetaksegi, et mingi mõte on, eks või siis alati küsida, mis on selle mõtte mõte, selle mõtte mõtte mõte ja nii edasi. Teeb ühe välja. Kõige algupärasem Camus’ juures oli vahest see, et ta üritas just inimese lootusetust nõrkusest surma ees tema tugevust teha. Ta üritas võimatut ja võib-olla sellepärast saavutaski ootamatult palju. Ta peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle1 mõttetuse vastu. Ja mingi nõiatrikiga tuletas ta kõigest sellest veel kõrge eetilise normi.

Inimeksistentsi põhiküsimused, millele Camus’ looming, sealhulgas essee "Sisyphose müüt" keskendub, on loomu poolest õieti niisugused, millele vististi iial ei saagi lõplikku vastust anda. Võib-olla ei ole nad puhtfilosoofilises mõttes isegi täiesti korrektselt püstitatud. Ent need on igiinimlikud küsimused, mida ükski mõtlev olend ei saa päriselt vältida. Varem või hiljem, täiesti ettenähtamatul hetkel, hoopis juhuslikus paigas võtavad nad äkki vormi, ja kui inimene nende eest lausa ei põgene, saadavad nad teda kogu elu. Milleks elada? Ja kui mitte millekski, siis vähemalt kuidas? Camus ise sattus nende küsimuste" ette juba üliõpilaspõlves. Isegi kui me teda ei käsita elu ja surma põhiprobleemide viimseinstantsilise äraseletajana, suutis ta neid püstitada haarava selgusega ja oma kunstis eriliselt helisema panna.

Käesolevas väljaandes sisalduv "Sisyphose müüt" ja mitmed teised sõjajärgsed teosed tõid kiire ülemaailmne vastukaja ja see oli kahtlemata saatuse kitsi hüvitus inimesele, kes häbenemata tunnistas, et mitte miski ei korva elamata jäänud aastaid. Ja sellele lühikesele õitsengule eelnenud armuaegagi komplitseerisid mitmed väga vastuolulised eluseigad. Camus oli inimene kahe kodumaaga. Ta oli Alžeeria prantslane;» kes sündis ja kasvas «asumaal». Valitseva vähemuse liikmena oli ta aga tegelikult väga kitsastest oludest pärinev «vaene valge», pealegi veel orb, sest isa jäigi Esimesse maailmasõtta. Ja kuigi ta oli vitaalne elujanuline nooruk, säravalt andekas õppur ja edukas sportlane mitmel alal, kiusasid teda õieti eluaeg tõsised tervisehäired. Tema noorpõlves oli tuberkuloosidiagnoos veel peaaegu pool surmaotsust. See kõik kammitses õpinguid ega lasknud neid kroonida soliidse teadusliku tiitliga. Juba Alžeerias, enne sõda, kujunes noorukesest Camus’st radikaalsete vaadetega ajakirjanik ja kirjandustegelane, kes oli mõnda aega seotud kohaliku kommunistliku parteiga, ent tõmbus tagasi poliitiliste lahkhelide tõttu. Sõja ajal asus Camus lõplikult Prantsusmaale ja võttis osa vastupanuliikumisest. See ei päästnud teda viiekümnendatel aastatel kunagiste poliitiliste mõttekaaslaste-ja hiljem ka endise sõbra Jean-Paul Sartre’i hukkamõistust, mis tabas nii Camus’ kirjanduslikku loomingut kui ka tema päevapoliitilisi väljaastumisi. Camus oli eluaeg üsna viljakas publitsist, kes sekkus poliitikasse ja kultuuridiskussiooni, käis kaugetel loenguturneedel, esines raadios ja kaitses visalt positsioo...

480 pages, Hardcover

Published January 1, 1989

About the author

Works, such as the novels The Stranger (1942) and The Plague (1947), of Algerian-born French writer and philosopher Albert Camus concern the absurdity of the human condition; he won the Nobel Prize of 1957 for literature.

Origin and his experiences of this representative of non-metropolitan literature in the 1930s dominated influences in his thought and work.

He also adapted plays of Pedro Calderón de la Barca, Lope de Vega, Dino Buzzati, and Requiem for a Nun of William Faulkner. One may trace his enjoyment of the theater back to his membership in l'Equipe, an Algerian group, whose "collective creation" Révolte dans les Asturies (1934) was banned for political reasons.

Of semi-proletarian parents, early attached to intellectual circles of strongly revolutionary tendencies, with a deep interest, he came at the age of 25 years in 1938; only chance prevented him from pursuing a university career in that field. The man and the times met: Camus joined the resistance movement during the occupation and after the liberation served as a columnist for the newspaper Combat.

The essay Le Mythe de Sisyphe (The Myth of Sisyphus), 1942, expounds notion of acceptance of the absurd of Camus with "the total absence of hope, which has nothing to do with despair, a continual refusal, which must not be confused with renouncement - and a conscious dissatisfaction."
Meursault, central character of L'Étranger (The Stranger), 1942, illustrates much of this essay: man as the nauseated victim of the absurd orthodoxy of habit, later - when the young killer faces execution - tempted by despair, hope, and salvation.

Besides his fiction and essays, Camus very actively produced plays in the theater (e.g., Caligula, 1944).

The time demanded his response, chiefly in his activities, but in 1947, Camus retired from political journalism.

Doctor Rieux of La Peste (The Plague), 1947, who tirelessly attends the plague-stricken citizens of Oran, enacts the revolt against a world of the absurd and of injustice, and confirms words: "We refuse to despair of mankind. Without having the unreasonable ambition to save men, we still want to serve them."

People also well know La Chute (The Fall), work of Camus in 1956.

Camus authored L'Exil et le royaume (Exile and the Kingdom) in 1957. His austere search for moral order found its aesthetic correlative in the classicism of his art. He styled of great purity, intense concentration, and rationality.

Camus died at the age of 46 years in a car accident near Sens in le Grand Fossard in the small town of Villeblevin.

Chinese 阿尔贝·加缪

Reviews

[Marko · Rating 5 out of 5]

Maailmal pole objektiivset mõtet, kuid sellepärast ei tasu käega lüüa, vaid tasub luua endale süsteem, mille sees elada. Tuleb jääda endale kindlaks isegi siis, kui sa kaotad ja elu on surmaga lõppev kaotus.

[Karmen · Rating 2 out of 5]

"Sisyphose müüt" - alustasin, aga filosofeerivad tekstid ei ole mulle. Jätsin pooleli.
"Võõras" - lugesin läbi. See oli üsna huvitav lugu just emotsionaalse väljenduse koha pealt.
"Katk" - oli võrdlemisi huvitav lugemine eriti pärast seda koroonakriisi, aga just nagu "Langus" oli "Katku" lugemine kohati väga igav, sest Camus ei arenda ilmtingimata lugu, vaid loob kõikidele tegelastele tasuta ja räägib nende elulugu. See teeb lugemise üsna igavaks.
Näidendeid "Caligula" ja "Arusaamatus" ei puudutanud üldse.

Nende juttude järgi, mida ma lugesin, tundub Camus rassistlik, sest tal oli igas loos probleem araablastega ja kujutas neid väga halvas/kriminaalses valguses.