What do you think?
Rate this book
Rīgas zilā gvarde
“Rīgas zilās gvardes” darbība norit Latvijā un Rīgā. Romāns ir slavas dziesma Baltijas lielākajai pilsētai, tās vēsturei, arhitektūrai un kafejnīcām. Alķīmisku vai kādu citu autoram – pēc izglītības teologam – vien zināmu procesu rezultātā galvenais varonis spēj vienlaikus būt dažādos gadsimtos, sarunājas ar hercogu Jēkabu un ir Viktora Coja nāves liecinieks, strādā Čaka muzejā un dzer kokteili Lord Byron “Osīrisā”, “Čomskī” un “Pērlē”. Cīnās pret maisbikšiem no Moskovijas geto un apraud korporāciju pasaules bojāeju.
150 pages, Paperback
First published January 1, 2013
1 person is currently reading
45 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
May 21, 2019
Ja ir noskaņojums uz "maģiska reālisma" pilnu farsu ar murgaina sapņa sižetisko, ģeogrāfisko un temporālo (ne)loģiku, tad šis būs pašā laikā. Galvenais ir ļauties un uztvert to ar nopietnību, līdzīgi kā nopietni ņemot The Ministry of Silly Walks darbu.
May 20, 2017
Raamat jaguneb minu jaoks üsna täpselt keskelt pooleks. Esimese poole lugesin vaimustusega, natuke nagu mingis läbisegi üllatus- ja naerutransis. Geniaalne keelekasutus ja kujundid, ootamatu, värske, vaba, rabav, tabav jne, omas absurdsuses meelikõditavad tegelaskujud ja olukorrad, ehedad ja peanoogutust pälvivad tähelepanekud Riia linnast. Üksjagu palju mööda Riiat uidanuna leian siit lehekülgedelt vaevata üles endalegi tuttavad nurgatagused, kohvikud ja juugendõhustiku.
Mis linnakujutusse puutub, siis see on minu jaoks üldse raamatu ilusaim osa ja võlub ka järgnevail lehekülgedel, aga muus osas, millegipärast täpselt alates leheküljest 51, lummus äkitsi hajub, tagantjärele lehitsedes tuvastan nüüd, et sealt edasi pole ma hõiske- ja naerumärke omale enam leheküljeserva kriipseldanud.
Järgmised viiskümmend lehekülge sumpan järk-järgult lootust kaotades läbi pingutatud kujundite ja lõpmatuna näivate viirastuste pudru, mis meelt ei kosuta, küll aga venib, kleepub ja tüütab. Vaimukus ja löövus kaovad kuhugi, naerma enam ei aja, keelelis-kujundiline veiderdamine hakkab väsitama, kui selle taga algul nii paljulubavana idanema löönud süžee siiski õide ei puhke. Esmane köitev mõttevälgatus kottpükste pealetungist areneb väsitavaks korporantide-pornojänkude jandiks, mille kulust ning lõpptulemusest, avastan kurbusega, on mul täiesti ükskõik. Lohistan siiski kuidagi lõpuni lugeda, sest juba 103. leheküljel ootab mind päästev Lõpp.
Romaani esiotsast saaks väikese vaevaga väga hea novelli, hea romaani saamise nimel võinuks ehk veel veidi punnitada. Või pidanuks just vähem punnitama? Raske öelda. Samas seda esiotsa loen ilmselt veel mitu korda ja üldse oleks tore, kui Pāvs võtaks veel midagi Riiast ja Lätist kirjutada.
PS. Huvitav, et viimaseil aastail on Riia linn innustanud eestlasi kirjutama just kummalisi seosetusele kalduvaid, aga kujundipeeneid tekste. Riia linn ise pole samas sugugi seosetu, ent ehk on tema kujundid tõesti nii kujukad, et sulg jääb neisse kinni, juugendtohuvabohu lööb põlvist ja peast natuke nõrgaks, kutsub esile viirastusi ega lase korralikult keskenduda?
Mis linnakujutusse puutub, siis see on minu jaoks üldse raamatu ilusaim osa ja võlub ka järgnevail lehekülgedel, aga muus osas, millegipärast täpselt alates leheküljest 51, lummus äkitsi hajub, tagantjärele lehitsedes tuvastan nüüd, et sealt edasi pole ma hõiske- ja naerumärke omale enam leheküljeserva kriipseldanud.
Järgmised viiskümmend lehekülge sumpan järk-järgult lootust kaotades läbi pingutatud kujundite ja lõpmatuna näivate viirastuste pudru, mis meelt ei kosuta, küll aga venib, kleepub ja tüütab. Vaimukus ja löövus kaovad kuhugi, naerma enam ei aja, keelelis-kujundiline veiderdamine hakkab väsitama, kui selle taga algul nii paljulubavana idanema löönud süžee siiski õide ei puhke. Esmane köitev mõttevälgatus kottpükste pealetungist areneb väsitavaks korporantide-pornojänkude jandiks, mille kulust ning lõpptulemusest, avastan kurbusega, on mul täiesti ükskõik. Lohistan siiski kuidagi lõpuni lugeda, sest juba 103. leheküljel ootab mind päästev Lõpp.
Romaani esiotsast saaks väikese vaevaga väga hea novelli, hea romaani saamise nimel võinuks ehk veel veidi punnitada. Või pidanuks just vähem punnitama? Raske öelda. Samas seda esiotsa loen ilmselt veel mitu korda ja üldse oleks tore, kui Pāvs võtaks veel midagi Riiast ja Lätist kirjutada.
PS. Huvitav, et viimaseil aastail on Riia linn innustanud eestlasi kirjutama just kummalisi seosetusele kalduvaid, aga kujundipeeneid tekste. Riia linn ise pole samas sugugi seosetu, ent ehk on tema kujundid tõesti nii kujukad, et sulg jääb neisse kinni, juugendtohuvabohu lööb põlvist ja peast natuke nõrgaks, kutsub esile viirastusi ega lase korralikult keskenduda?
March 7, 2019
x "Viņš dzīvoja lepnos apartamentos Rīgas sarkano lukturu - Marijas - ielā, ģērbās, dodams priekšroku mežonīgi dārgiem zīmoliem, viņam bija smalks šķirnes kaķis Vasja."
x "Vai, kā pie mums saka viens vecs, līdz kliņķim nodzēries jogas skolotājs no Gogoļa ielas- sveicināsim gaismu!"
x "Biju jopcikā abstulbis."
x "Vai, kā pie mums saka viens vecs, līdz kliņķim nodzēries jogas skolotājs no Gogoļa ielas- sveicināsim gaismu!"
x "Biju jopcikā abstulbis."
October 16, 2019
Kaifs!! Man ļoti patīk šis eklektiskais jūgends/tautiskais romantisms, kuru autors ir izveidojis, ņemot palīgā Čaku/Čaka ielas apkārtni, studentu korporācijas, Rīgas un Latvijas vēstures klišejas un savu fantāziju - jau nevaru vien sagaidīt, kad ķeršos pie "Gogoļa disko" un redzēšu, ko viņš būs sadarījis ar krievu stilu. Protams, tas ir postmoderns kičs, bet nekādu samurgojumu - tiek sērfots pa telpas un laika dimensijām un sirreālie pludinājumi notiek vien metaforu lauka robežās. Kad sēdi "Ozirisā" un ar acu kaktiņu redzi spīdīgā atlasā tērptu kāju, un tavs jautrais prāts nevis nofiksē: "Maskačkas treniņbiksis", bet paceļo modes vēsturē un izvēlas citu raksturojumu: "Moskovijas apašs kazaku maisbiksēs" - kad līdz ar šo izvēli tava realitāte iegūst citus apveidus, tas nav murgs, bet gudra spēle. Un ja bez maisbikšiem bārā ienāk arī korporeļi un JRT aktieri, tad pieslēdzas vēl kodi no citas kultūrdimensijas, no kā tad arī rodas viss sirreālais rosols. Tas ir tāds tūrisms, kad gids ņem piefantazē šo to klāt, bet tā kā gidam ir kā minimums maģistra grāds folkloras, reliģiju un maģiju vēsturēs, tad - why not? Prasās pat pēc šāda tūrisma maršruta: Gogoļa iela - Čomskis -Raritets- Čaka muzejs - Ozīriss - Lāčplēša ielas masonu nams - Valtera un Rapas (Minervas) pūcīte - Pēterbaznīca - ar Ķīpsalu un Āgenskalna tirgu kā optional bonusu.
Tulkojums - perfekts!
Tulkojums - perfekts!
December 15, 2025
Riiat on tabanud kaoss. Moskova-ghetto kottpüks-bandiidid on alustanud mässu. Vange ei võeta ja lati pats lagipähe on garanteeritud. Muidu väga muzejs linn on paisatud vere- ja kuritöödesse. Oh süüta voorus, sinu kirg saab tunda toorust!
Eestlasest Riias asuva Läti rahvusluuletaja Čaksi auks pühendatud muuseumi töötaja satub pahaaimamatu joobar-duubar-tšilli-vanilli-tõmbatilli eluviisisit kantuna vägevate lahingute epitsentrisse.
Platnoide vastu astuvad korporandid oma vahvuses ning rapiiride välkudes. Iidse Baltikumi haridusmeka kaitseks ei ole vapratel frateritel ja amicadel kahju ka verd valada. Alma mater, para bellum pater!
Akadeemilise- ja pätimaailma vaheline võitlus toob endaga kaasa nii geopoliitilisi intriige, kui ka labast reeturlikkust. Omadest saavad võõrad ja võõrastest koolnud. Aga academia peab elama! Seega viina, kraasimist ja flooriat!
Lõppakkordiks on Kuramaa hertsogi eliitvägede sekkumine ning iidsete fuuriate tõu naasmine maa peale. Müütilised "punnid" - jänesekõrvadega hambulised naisolevused on agraarambaalistunud lödipüks barõgade dressivärvli veristajateks. Ja, kui punnid on söönud, siis on kõik jälle muzejs!
Eestlasest Riias asuva Läti rahvusluuletaja Čaksi auks pühendatud muuseumi töötaja satub pahaaimamatu joobar-duubar-tšilli-vanilli-tõmbatilli eluviisisit kantuna vägevate lahingute epitsentrisse.
Platnoide vastu astuvad korporandid oma vahvuses ning rapiiride välkudes. Iidse Baltikumi haridusmeka kaitseks ei ole vapratel frateritel ja amicadel kahju ka verd valada. Alma mater, para bellum pater!
Akadeemilise- ja pätimaailma vaheline võitlus toob endaga kaasa nii geopoliitilisi intriige, kui ka labast reeturlikkust. Omadest saavad võõrad ja võõrastest koolnud. Aga academia peab elama! Seega viina, kraasimist ja flooriat!
Lõppakkordiks on Kuramaa hertsogi eliitvägede sekkumine ning iidsete fuuriate tõu naasmine maa peale. Müütilised "punnid" - jänesekõrvadega hambulised naisolevused on agraarambaalistunud lödipüks barõgade dressivärvli veristajateks. Ja, kui punnid on söönud, siis on kõik jälle muzejs!
October 4, 2022
Mulle meeldis eelmine raamat, Doktor Schwartz, rohkem. Too läks küll kaoseks, aga dekonstrueerimine oli kuidagi huvitavam. Siin oli lõpu teisejärgulisus "naljakam" - ei olnud seda veidra asja varjus tõsisema asja ajamise muljet, mis petab minusuguse lugejat selles, et raamatul on midagi enamat öelda, kui tegelikkuses tõenäoliselt oli. Selle petumängu asemel oli naljakalt Tobe lõpp, sealjuures huumor sellises võtmes, mis minu nuppe ei vajuta.
Raamat oli ka kuidagi liiga tudengiorganisatsioonide põhine mu maitsele, isegi kui oligi iroonilisena mõeldud.
Raamat oli ka kuidagi liiga tudengiorganisatsioonide põhine mu maitsele, isegi kui oligi iroonilisena mõeldud.
July 27, 2017
Nu, ja godīgi, tad šī noteikti ir sliktākā grāmata kādu nācies lasīt pēdējā gada laikā. Struktūras nekādas, lūzuma punkta nav, grūti lasāma vai nu tulkojuma pēc vai arī specifisko vārdu izmantojuma dēļ.
Ja, nebūtu lasījusi sabiedriskajā transportā, tad laiks būtu patiešām zemē nomests, tagad tikai nomesto laiku iznāca nedaudz pacelt vai arī atstāt turpat uz grīdas vienā līmenī.
Viena zvaigzne, jo zemāka vērtējuma nav ko ielikt.
Ja, nebūtu lasījusi sabiedriskajā transportā, tad laiks būtu patiešām zemē nomests, tagad tikai nomesto laiku iznāca nedaudz pacelt vai arī atstāt turpat uz grīdas vienā līmenī.
Viena zvaigzne, jo zemāka vērtējuma nav ko ielikt.
August 1, 2018
ļoti jancīga grāmata, par ko man radās dziļākas pārdomas, kas atrodamas grāmatblogā : https://gramatzimesblog.wordpress.com...
October 27, 2019
Savdabīgs īstenības un fantāzijas haoss. Caur to arī interesants.
April 14, 2016
Kirjaniketaltsutaja, kiosköör, juugendsügavus, dobermannlõvi, buddhalause, kluuksatama, šeikerdama, karüatiidid ning lõpuks muidugi ka pohvikud ja nahvikud. Need sõnad on võetud Paavo Matsini "Sinise kaardiväe" kahelt esimeselt leheküljelt(!) ning sellega eesti keele pidu ja pillerkaar teoses alles algab. Ma pole ammu sattunud lugema mõnda nii mahlaka ja mängulise keelekasutusega teksti, mis samas ei tundu punnitatud ning sihilikult konstrueeritud. Tõeliselt barokne teos!!!
Lisaks läbi kogu teose toimuvale keele tingeltangelile, pakub "Sinine kaardivägi" ka temaatilist vaheldust. Teose tegevus toimub ühes üpriski kummalises Rīga linnas, kus on segunenud minevik, olevik ja tulevik. Alternatiivsus ja reaalsus ühtivad ning irduvad kogu teose vältel. Lõpuks jääb suhu maitse millestki ürgtuttavast ja samas nii kaugest. Ehk on see lihtsalt Lord Byroni nimelise kokteili pärasmekk?
Kogu selle dekadentliku segusummasuvila keskel liigub ringi kummaline seltskond, mille eesotsas on klassikute kammerteener ehk Aleksandrs Čaksi nimelise muuseumi töötaja Pāvs Matsins. Narratiivi katalüsaatoriks on getodest pärit kottpükste ülestõus, mis lükkab Rīga hullupöörasesse kaosesse. Matsins koos kaaslastega püüavad end ja armastatud kodulinna päästa sellest tohuvapohust. Raskendavaks asjaoluks on neile muidugi alkoholi ja muude meelemürkide tarbimisel aina enam teisenev tegelikkus ning suutmatus unenägusid ja reaalsust eristada.
"Sinine kaardivägi" on üks mahlakas eksootiline puuvili, mis on ootamatult küpsenud su enda tagaaias. Kui sa soovid, et lugemine pakuks sulle üllatusi ja samas oleks ka väljakutse, siis tasub Matsiniga kindlasti jõudu proovida. Kas meeldib või ei meeldi on ju kokkuvõttes nagunii "maitse asi", aga külmaks ei jäta see teos lugejat kohe kindlasti.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Lisaks läbi kogu teose toimuvale keele tingeltangelile, pakub "Sinine kaardivägi" ka temaatilist vaheldust. Teose tegevus toimub ühes üpriski kummalises Rīga linnas, kus on segunenud minevik, olevik ja tulevik. Alternatiivsus ja reaalsus ühtivad ning irduvad kogu teose vältel. Lõpuks jääb suhu maitse millestki ürgtuttavast ja samas nii kaugest. Ehk on see lihtsalt Lord Byroni nimelise kokteili pärasmekk?
Kogu selle dekadentliku segusummasuvila keskel liigub ringi kummaline seltskond, mille eesotsas on klassikute kammerteener ehk Aleksandrs Čaksi nimelise muuseumi töötaja Pāvs Matsins. Narratiivi katalüsaatoriks on getodest pärit kottpükste ülestõus, mis lükkab Rīga hullupöörasesse kaosesse. Matsins koos kaaslastega püüavad end ja armastatud kodulinna päästa sellest tohuvapohust. Raskendavaks asjaoluks on neile muidugi alkoholi ja muude meelemürkide tarbimisel aina enam teisenev tegelikkus ning suutmatus unenägusid ja reaalsust eristada.
"Sinine kaardivägi" on üks mahlakas eksootiline puuvili, mis on ootamatult küpsenud su enda tagaaias. Kui sa soovid, et lugemine pakuks sulle üllatusi ja samas oleks ka väljakutse, siis tasub Matsiniga kindlasti jõudu proovida. Kas meeldib või ei meeldi on ju kokkuvõttes nagunii "maitse asi", aga külmaks ei jäta see teos lugejat kohe kindlasti.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 18, 2017
Korralik teos. Ilmselt sobiv lugemine neile, kel selle raamatu lugemiseks sobiv huumus all on. Korporatsioonidest, Riiast, Läti ajaloost ning kirjandusest väheteadjale võib see tekst olla täiesti arusaamatu.
April 27, 2016
Parim raamat Riias lugemiseks. Sobib ka omalaadseks reisijuhiks. Rigiensisena julgen soovitada!
September 22, 2016
..teikšu godīgi, biju gaidījis ko vairāk. taču manas trīs zvaigznes ir tādas treknas.
October 4, 2016
Tā kā mani īpaši neuzrunāja ne Rīgas vēstures atsauces, ne valodas vērpetes, atlika tāds drusku ierūdzis sviests. Bet lidmašīnā laiku paīsināja.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews