Kõik selles teoses tuli inimestele kätte nii kibedalt, valusalt, läbi kannatuste... Selles mõttes üks väga tüüpiliselt eestlaslik raamat. Aga see-eest polnud see päris tavaline talupoegadest ja külaelust pajatav raamat, seda sugugi mitte. Esikohal oli elu ja kunsti vahekord. Mis on kunst? Kuidas peaks üks kunstnik oma loomingu inimesteni toimetama? Kas kunst peab tingimata sündima läbi kannatuste või saab ka teisiti?
"... Aga nälginud põld muutub vihast kõvaks ja ei sigita enam umbrohtugi, sest inimene laseb end sageli narrida, aga mitte põld ja loom."
Lugesin "Leegitsev süda" väga pikalt. Sest see paneb läbi ja järele mõtlema. Kõik meie ümber keerleb täna tormikeerisena, kõik on nii kiires muutuses... aga inimesena oleme täpselt samasugused nagu siin 80 aasta taguses kirjutises. Just nagu me polekski osa sellest kõigest, nagu me oleks kogemata sattunud siia tormi sisse. Minule mõjus see teos isegi kindlustunnet tekitavalt. Kuidagi turvaline on teada, et meie, eestlased, oleme kivisse raiutud. Meie head ja vead on klaarid, nii on nendega ka hea arvestada. Mulle väga-väga meeldis!
Ainus asi, mis mind selle raamatu juures rõõmustas oli see, kuidas mälestused ja mõtted Anust piinasid ja jälitasid Rabarauda ka peale Anu surma. Paras sulle, igavene tõbras, kannata aga!
Üsna vastakad tunded peale raamatu lõpetamist. Ühelt poolt puudutab olulisi teemasid ning kõlab tänase antiintellektualismi pealetungi tingimustes jälle päris ajakohasena. Teisalt, mulle meeldiks, kui autor suudaks oma ideede edasiandmiseks kasutada mõnevõrra peenemat tehnikat kui peategelaste leheküljepikkused monoloogid. Sellisena mõjub teos kuidagi liiga skemaatilise ja didaktilisena.
Ootasin midagi palju igavamat. Gailit oskab oma sõnadega luua romantilist filosoofiat ja samas jätta alles eestipärase karguse ja melanhoolia. Aeg-ajalt hakkas venima ja monolooge oli raskem jälgida. Olustiku kirjeldust piisavalt, et täpne pilt silme ette luua.
"Elu on ilus, kummaline, salapärane igas heinakõrrekes ning putukas nii küllastavalt hoogav, et me seisame tummas imetluses ja aukartuses ta ees."
I read it for school. I think it was pretty okay, I just didn't have much time to read it, so some parts felt a bit too long, but it was still an interesting story between all these characters. I enjoyed the characters the most! I had a time limit and I still noticed myself reading the book very thoroughly. Therefore, I can say that the book in some parts even pulled me in and I didn't even realise that I was reading so much.