nii soe kontseptsioon – läheduste raamat!
lugesin arvustust, et kohati läks raamat liiga isiklikuks. ma tundsin vastupidist – kohati läks liiga abstraktseks. ma ei jõudnud langeda loodus-tunde-maalidesse nii kiiresti kui vaja, tuleb välja. need mõjusid tundeliste lähedaste läheduste kõrval kainestavana, aga mitte selle sõna värskuses. see heal peol kainenemine, sest alks või mõni muu meelemürk on otsaskorral. pole hea tunne. aga ega head saagi liiga palju olla. v-o need "abstraktsed" olid mingine eemalolek, mil moel on isiklike tekstide ajal võimalikult kohal olla. a vot, ei tea. kontrasti on ju vaja, sellega on kõige lihtsam tervikut tekitada. pingestatuse saavutamine sujuva tõusu teel on kujunenud tänapäeva lugejale v-o isegi võõramaks kui kontrast. aga ei tea. oleneb mida lugeda. eks see kontrast tekitab samuti mõningase (näilise?) tõusu ja mõõna. õiget ju pole.
hinge läks portree Märt-Matisest, fotod lahkuminekust ja (armastus)kiri. jäin mõtlema repliigile "minu raamatukogu on minu kindlus". mõtlesin, et mis on minu kindlus. mul pole raamatutega sellist suhet. reaalsuse filtreerimist otsin mujalt. teine südamelähedane teema oli romantika ja armastuse vaagimine. meeldis mõte romantikast kui eemalolekust. sel ajal tajun ma seda kõige tugevamalt. ma ei oska mitte üksi olles reaalsust-argisust välja filtreerida. ja mitte keegi ei saa teada, mis eksikujutelmades ma elan, mis pildid mul tegelikult inimestest on. millesse, mitte kellesse ma armunud olen või keda armastan. mismoodi ma värve näen?
algus ei läinud vedama. keskmik oli kõige mahlasem.