Jan Kaus on eesti luuletaja, romaanikirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on korraldanud Tallinna rahvusvahelist kirjandusfestivali HeadRead ja toimetanud kultuurilehte Sirp.
Need mõtisklused on nagu vestlus sõbraga mõnes öölokaalis, kui juba on võetud. Suured mõttelennud, mis jäävad lõpetamata. Meelega. Aga need jäävad sinuga pikaks ajaks, võib-olla et alatiseks. Aitäh, Jan Kaus
lugesin arvustust, et kohati läks raamat liiga isiklikuks. ma tundsin vastupidist – kohati läks liiga abstraktseks. ma ei jõudnud langeda loodus-tunde-maalidesse nii kiiresti kui vaja, tuleb välja. need mõjusid tundeliste lähedaste läheduste kõrval kainestavana, aga mitte selle sõna värskuses. see heal peol kainenemine, sest alks või mõni muu meelemürk on otsaskorral. pole hea tunne. aga ega head saagi liiga palju olla. v-o need "abstraktsed" olid mingine eemalolek, mil moel on isiklike tekstide ajal võimalikult kohal olla. a vot, ei tea. kontrasti on ju vaja, sellega on kõige lihtsam tervikut tekitada. pingestatuse saavutamine sujuva tõusu teel on kujunenud tänapäeva lugejale v-o isegi võõramaks kui kontrast. aga ei tea. oleneb mida lugeda. eks see kontrast tekitab samuti mõningase (näilise?) tõusu ja mõõna. õiget ju pole.
hinge läks portree Märt-Matisest, fotod lahkuminekust ja (armastus)kiri. jäin mõtlema repliigile "minu raamatukogu on minu kindlus". mõtlesin, et mis on minu kindlus. mul pole raamatutega sellist suhet. reaalsuse filtreerimist otsin mujalt. teine südamelähedane teema oli romantika ja armastuse vaagimine. meeldis mõte romantikast kui eemalolekust. sel ajal tajun ma seda kõige tugevamalt. ma ei oska mitte üksi olles reaalsust-argisust välja filtreerida. ja mitte keegi ei saa teada, mis eksikujutelmades ma elan, mis pildid mul tegelikult inimestest on. millesse, mitte kellesse ma armunud olen või keda armastan. mismoodi ma värve näen?
algus ei läinud vedama. keskmik oli kõige mahlasem.
Armas ning mõtiskleluline raamat väga ilusa välimusega (mulle eriti meeldis see tunne, et leheküljed läbi kumavad), kuigi mõned miniatuurid tundusid sellised isiklikud lood, et ei oska nendega eriti suhestuda.
Minu lemmik on leheküljel 24: herilastest, kes küll ei nõelanud, ent kelle pesa hävimine siiski hinge torkas.
Lugedes “Läheduste raamatut” võib taibata, et Kausi n-ö kirjaniku kreedo on tal endal juba ühes miniatuuris sõnastatud: “Ise püüan säilitada tasakaalu empaatia ja iroonia vahel.”
Ja "lootõbine" on tore avastussõna, viib mõtted rändama nagu aevastus batsillused.