In the Sunlight of Sakurajima: My Two Years Living in Southern Japan

by Ray Bartlett

Lighthearted, insightful, and uproarious at times, In the Sunlight of Sakurajima follows a novice English teacher as he lands unprepared in strange and foreign Japan, yet makes the most of it at every turn. He navigates the ways of his city hall office, makes friends near and far, creatively solves some English teaching challenges, and explores his surroundings with wide eyes and an even wider smile. Along the way he meets quirky, fascinating people, sees stunning natural beauty, experiences some natural and man-made disasters, and even embarrasses himself with some choice faux pas. By the end of two years there, Bartlett hasn't just learned the Japanese language and culture, he's discovered that he's fit in so well that he can call his city home.

A sweet and nostalgic look at how a writer made the absolute most of his two years with the JET Program, teaching English to students, but learning about himself as well.

323 pages, Kindle Edition

First published July 30, 2015

Reviews

[Tiina · Rating 2 out of 5]

Juba mõnda aega mõlgub mul mõtteis, et tahan ka raamatu kirjutada. Noorena (ja tegelikult natuke ka praegu) oli mind võimatu pastakast ja paberist eemaldada. Aga kuna mul on nii palju küsimusi (eelkõige teemal: millest kirjutada? millest mitte?), siis otsustasin, et loen kõigepealt mõne oma eelkäija raamatu läbi. JET programm, millega ma Jaapanisse sattusin, on tegutsenud juba mitukümmend aastat, kuigi Eestile avati uksed alles paar aastat tagasi. Niisiis võtsin nimekirja ette ja valisin sellise raamatu, mis oli kõige viimati avaldatud.

Üks asi, mida ma oleks enne raamatu ostmist teada tahtnud, on see, et tegelikult kirjutas autor selle valmis 20 aastat enne avaldamist. Enam kui kümme kirjastust ütlesid selle avaldamisest ära. Ma vaatasin küll, et Createspace ja independently published, aga eeldasin, et tegu on siiski uuema raamatu ja värskema kogemusega.

Raamat räägib, nagu pealkirigi ütleb, autori kahest Jaapanis veedetud aastast. Bartlett oli inglise keele abiõpetaja Kokubu linnas Kagoshima prefektuuris aastatel 1993-1995 - ehk siis enne seda, kui mina sündisin. Aja jooksul on palju muutunud, sealhulgas ka näiteks tõsiasi (mida raamatus kordagi ei mainita), et Kokubu linna ei ole enam tegelikult olemas. See liideti 2003. aastal mitme teise ümbruskondse küla ja linnakesega Kirishimaks.

Kui mõni JET programmi huviline peaks minult nüüd küsima, kas see raamat on lugemist väärt, siis ma ütleksin, et ei ole. Isegi, kui mõned asjad on muutumatud, siis on tänapäeva kogemus ikkagi täiesti teine ja eks programmi tunnuslause "ESID" (Every situation is different) on ikka täiesti paikapanev.

Aga selle raamatu puhul oli väga palju asju, mis panid mu vihast värisema. Autor teeb päris palju vigu, alates JETi lahtikirjutamine (JET programm Japan Exchange and Teaching programm, mitte Japan English Teacher program) ja lõpetades vigadega kultuurilistel ja keelelistel teemadel. Lugeja ei saa sellest raamatust teada eriti ei jaapani keelest ega kultuurist. Siia on kirjapandud ainult autori enda kogemus, mis kõlbab lugeda ainult ajaloolise võrdluse tekitamiseks. Mulle ei meeldinud autori heietav stiil ega ka tema üleüldine suhtumine: küll ta on pahane, et peab maksma 100 dollarit üüri, küll kaebleb suitsetajate üle ja hädaldab teistel teemadel. Võib-olla on natuke asi ka selles, et minu jaoks tundub tema kogemus selline hästi hoolitsetud - tal oli pidevalt keegi, kes tema jaoks jaapani keelest asju tõlkis, samas kui meie, eestlased oleme suuresti Google Translate'i kummardajateks saamas. Autor ütleb, et ta tuli Jaapanisse töötama ja kultuuri tundma õppima, aga minule jäi mulje, et ega ta selle kahe aasta jooksul eriti targemaks ei saanud. See raamat oleks võinud olla päris hea, kui keegi oleks selle eelnevalt korralikult ära toimetanud ja võib-olla mõned pildid lisanud.

Väga lühidalt siis kokku võttes: see oli täpselt selline raamat, millesugust mina kirjutada ei taha.