Reeglina loen selle sarja raamatud läbi ühe hingetõmbega ning seegi raamat polnud erand. Kohati täitsa hämmastav, kuidas inimesed, kes võib-olla pole kunagi varem kirjutamisega tegelenudki, oskavad oma elamusi ja muljeid niivõrd hästi sõnadesse seada.
Selle raamatu autor on Kilimanjarot vallutanud tervelt seitse korda. Esmalt oma reisiettevõtte ning seejärel Ladies Trekking seltskonnaga. Sellest viimasest olin varem kuulnud, aga ei osanudki kohe arvata, et selle ettevõtmise taga eestlane peitub. Mäe vallutamist kirjeldatakse nii, nagu enamik alpiniste seda teeb ehk lakkamatu eneseületamisena, mille käigus vähemalt üks kord kõlab mõttes või tegelikkuses küsimus: "Miks ma seda kõike teen?" Teos pole aga ainult alpinismist. Põigatakse ka soojemasse kliimasse ehk Sansibari saarele ning olulise osa moodustavad autori enda sisemaailma kajastused - kõhklused, lootused, tõdemused. See kõik on äärmiselt inimlik ning seepärast kindlasti nauditav lugeda. Lisaks tutvume ka värvikate kohalike tegelastega, kes oma kultuuri ülihästi edasi annavad.
Minu jaoks oli hea lugemine kindlasti ka seepärast, et tegelen ka aeg-ajalt ise füüsilist pingutust nõudva tegevusega, mistõttu olid paljud sisemonoloogid ja tunded vägagi tuttavad, sealhulgas mäestikuhaigus. Kindlasti aga on see raamat hea lugemine kõikidele, sest tõstatab küsimusi, millega iga inimene elus kokku puutub - kas jääda kinni mugavustsooni või minevikku, selle asemel et oma unistused teoks teha ja olevikus elada?