Kuidas kreeklane Pytheas oma imelisel teekonnal 2300 aastat tagasi Eestimaalt Ulthima Thule avastas
Mis õigusega julgeb üks Tartu meditsiiniprofessor vastu astuda paljudele maailma ajaloolastele ning väita, et Island ei ole müütiline Ultima Thule saar? Et see saar ei asu Inglismaa ega Norra rannikul. Et Ultima Thule asub Eestis. Ning mis õigusega julgeb see professor väita, et Lennart Merel oli tuline õigus, kui ta püstitas Ultima Thulest ja Saaremaast julge hüpoteesi juba aastal 1976?
Mis õigusega?
Aga seepärast, et Raul Talvik on taastanud vaat et kilomeeterhaaval teekonna, mida võttis ette legendaarne kreeklane Pytheas 2300 aastat tagasi; ta on uurinud põhjalikult antiikteadlaste väiteid ning leidnud kaasaja teaduse abil seletused sellistele mõistetele nagu „merekops“ ja „koht, kuhu päike läheb magama“.
See erakordne teekond koos antiikmaailma suurima maadeavastaja Pytheasega väärib taasavastamist.
Huvitavad ja üldiselt hästi kirjeldatud mõtted. Mõnedest vigadest hoolimata on tegu põneva raamatuga, kus professor Talvik kirjeldab huvitavalt Saaremaa võrdsustamist Pythease Thulega ning miks tema ja Lennart Mere teooria on tõenäoline!
Teaduspõhisus oleks võinud olla loogilisemalt seletatud ning just muude sihtkohtade tõenäosuse vähendamine oleks olnud väga kasulik. Liiga ei oleks teinud ka kõikide allesolevate tsitaatide ühekordne sisaldus raamatus, et neid siis refereerida hiljem, mitte praegune pidev kordus — vahepeal kahe/kolme lehekülje tagant. Ajuti jäi mulje, et oli vaja mõtteid korrata ka endale.
Hinnatud seega siin rohkem stiili ja üksikuid häid mõtteid — teooria on iseenesest tugev, kuid vahepeal halvasti seletatud, eriti lingvistiliselt poolelt, kus sõnade tähendustest tehakse väga palju, kuid võimalusi ei kirjeldata. Teooria laiemaks levikuks oleks vaja just ligipääsetavamat kirjutamisstiili, mis selgitaks alustalasid rohkem kui professor Talviku versioon. Sellest hoolimata, on see teos nii lihtsam kui ka kättesaadavam kui Lennart Mere “Hõbevalgem”.