Raamatu teljeks on Maria Zakarevskaja-Budbergi, Jäneda mõisniku abikaasa, M. Gorki ja H. G. Wellsi konkubiini seiklusrikas elukäik. Sellega ühenduses kirjeldatakse põnevalt bolševikevastaseid vandenõusid revolutsioonijärgsel Venemaal, emigrantlikke ringkondi Lääne-Euroopas, Gorki kolooniat Itaalias ja Wellsi viimast eluperioodi.
Nina Nikolayevna Berberova was a Russian writer who chronicled the lives of Russian exiles in Paris in her short stories and novels. She visited post-Soviet Russia and died in Philadelphia.
Born in 1901 to an Armenian father and a Russian mother, Nina Berberova was brought up in St Petersburg.[1] She left Russia in 1922 with poet Vladislav Khodasevich (who died in 1939). The couple lived in several European cities before settling in Paris in 1925. There Berberova began publishing short stories for the Russian emigre publications Poslednie Novosti ("The Latest News") and Russkaia Mysl’ ("Russian Thought"). The stories collected in Oblegchenie Uchasti ("The Easing of Fate") and Biiankurskie Prazdniki ("Billancourt Fiestas") were written during this period. She also wrote the first book length biography of composer Peter Ilyich Tchaikovsky in 1936, which was controversial for its openness about his homosexuality. In Paris she was part of a circle of poor but distinguished visiting literary Russian exiles which included Anna Akhmatova, Vladimir Nabokov, Boris Pasternak, Tsvetaeva and Mayakovsky.
After living in Paris for 25 years, Berberova emigrated to the United States in 1950 and became an American citizen in 1959. She began her academic career in 1958 when she was hired to teach Russian at Yale. She continued to write while she was teaching, publishing several povesti (long short stories), critical articles and some poetry. She left Yale in 1963 for Princeton, where she taught until her retirement in 1971. In 1991 Berberova moved from Princeton, New Jersey to Philadelphia.
Berberova’s autobiography, which details her early life and years in France, was written in Russian but published first in English as The Italics are Mine (Harcourt, Brace & World, 1969). The Russian edition, Kursiv Moi, was not published until 1983.
Raamat hämmastava elulooga naisest, krahvinna/paruness Maria Zakarevskaja-Benckendorf-Budbergist. Ta oli Jäneda mõisniku abikaasa, Gorki ja Wellsi teekaaslane, Inglise kirjaniku ja poliitikategelase Locharti informaator/armuke/sõber. Elu Eestis, Nõukogudr Venemaal, Itaalias, kõikvõimalikes muudes paikades Euroopas ja pidev pendeldamine kogu mandri piires. Põnevad sündmused ja inimesed ümbritsesid teda kogu ta elu, mille loojang saabus üldsegi Londonis.
Kahjuks on aga raamatu stiil visandlik, isegi hüplik ja faktikeskne (kohutavalt palju tundmatuid nimesid, keda mainitakse vaid üksikuil kordadel), ajaloolasele või lihtsalt 20. sajandi esimese poole väga sügavale asjatundjale võib-olla lihtsam lugemine, aga mulle vaevaline. Lisaks ei ole autor suutnud otsustada, kas ta kirjutab nö kuiva biograafiat või soovib anda edasi oma (ilukirjanduslikku) nägemust - kuna Mura enda pajatused olid saladuslikud ja jätsid paljud otsad lahtiseks, siis võimaldaksid infokillud kümneid erinevaid tõlgendusi. Seda enam, et autor tundis Murat isiklikult ja omas väga selget hinnangut talle (kassilik, salapärane, looritatud, meelega oma mineviku kohta eksitusi levitav, klatšiv, võibolla ka ebasiiras jne). Hea meelega loeks sellest naisest, kahtlemata kultuursest ja diplomaatilisest suurilmadaamist, mõnd läbinisti ilukirjanduslikku käsitlust, sest niivõrd seikluslikust elust oleks raske kehva ajaloolist romaani kirjutada.