What do you think?
Rate this book
Aja lugu #11
Matused ja laulupeod
Mari Saadi esimesed lapsepõlvemälestused on 1950. aastate algupoole Tallinnast. Mälupildid tekitavad uusi mõtteseoseid, raamatus põimuvad ajad, kohad ja sündmused, ulatudes Vene tsaariajast tänasesse päeva. Kirjanik sõnastab Nõukogude aja argielule ja vaimsele õhustikule olemuslikku, andes sellega loole ka ühiskondliku mõõtme.
168 pages, Hardcover
First published February 19, 2015
About the author
Mari Saat
24 books5 followersBorn in Tallinn in 1947, Mari Saat is an Estonian economist and writer who has published four novels and a number of short story collections, children's books and non-fiction works,
She has received many awards since the publication of her first collection of short stories, Katastroof, in 1973, including the Estonian Cultural Endowment's Prose Award in 1992, 1999 and 2008, the latter for The Saviour of Lasnamäe.
She has received many awards since the publication of her first collection of short stories, Katastroof, in 1973, including the Estonian Cultural Endowment's Prose Award in 1992, 1999 and 2008, the latter for The Saviour of Lasnamäe.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
April 17, 2018
See oli minu esimene raamat lugeda sarjast "Aja lugu". Ja nii ongi - see on ühe perekonna lugu ulatudes ühelt poolt tsaariajast ja Leningradi blokaadist läbi sõdade ja nõuka-aja kuni taasiseseisvunud Eestini välja, kuigi viimast puudutatakse pigem põgusalt ja vaid võrdluseks tuues.
Tegemist pole aga siiski kroonikaga, vaid peatükkidena käsitletakse erinevaid peamiselt 50. ja 80. aastate vahele jääva aja eripäraseid valdkondi, mida tänapäeva noored enam ei ole kogeda saanud, kuid teemad on jutustatud seotult alati kas autori enda isikliku kogemusega või tema pereliikmetega. Nii leiavad siit äratundmist "kadunud maailmast" need, kel sellest ajastust pärit vahetu kogemus, või pilguheiteid koos selgitustega uue ajastu lapsed, kõigile midagi. Ise olen otsapidi pärit veel sealtpoolt uduloori, mäletan nii mõndagi, kuid osad asjad olid ka minu jaoks juba liiga kauged. Huvitav.
Tegemist pole aga siiski kroonikaga, vaid peatükkidena käsitletakse erinevaid peamiselt 50. ja 80. aastate vahele jääva aja eripäraseid valdkondi, mida tänapäeva noored enam ei ole kogeda saanud, kuid teemad on jutustatud seotult alati kas autori enda isikliku kogemusega või tema pereliikmetega. Nii leiavad siit äratundmist "kadunud maailmast" need, kel sellest ajastust pärit vahetu kogemus, või pilguheiteid koos selgitustega uue ajastu lapsed, kõigile midagi. Ise olen otsapidi pärit veel sealtpoolt uduloori, mäletan nii mõndagi, kuid osad asjad olid ka minu jaoks juba liiga kauged. Huvitav.
November 30, 2025
Mul on nii hea meel, et see sari sündis ja et see raamat sündis. No ja kui hoogu minna, siis hea meel, et Mari Saat sündis, üsna vanemate vanade laps, kes oleks vabalt võinud ka sündimata jääda.
Ta on eriline autor, mulle on ta proosaraamatud kõik meeldinud, aga siin avab ta oma tausta ja palet otsesemalt. Tõsi, mitte nii, et avad raamatu ja saad kõik prauhti teada ja oled põnevasse süžeesse kistud. Põnevaks läheb minu meelest küll, aga algab see lugu pigem hiilimisi, nagu kass ümber palava pudru ringe tehes. Mälu, see on nagu kaev, nagu unenägu. (Mulle meenub seepeale, et kui ma kümme aastat tagasi esimest korda seda raamatut lugesin, lebasin ma maakodus ja vaatasin õues kasvava pika heina peale ja meenutasin oma lapsepõlve korduvunenägu kaevust, mis oli kusagil heinas tähistamata, ja sinna võis kogemata sisse astuda... Ja meenus, et selle kaevu-unenäo tunne on mul ka „Kuristik rukkis“ ja „Norra mets“ raamatutega seotud. Mälu on imeline asi ja on huvitav märgata, kuidas korduvlugemine mälus vastu kajab...) Kohe raamatu alguses puudutab ta ka valemälu teemat: kuidas saab tal olla meeles saanisõit lapsepõlve Tallinnast, 1950ndatest... ei saa justkui olla, aga on. (Andrei Hvostov on kirjeldanud seda, kuidas ta lapsena Tartus Riia mäel trammi nägi... Arvatavasti on meil kõigil imelikke mälestusi.)
Edasi tuleb palju tihedat teksti. On olukirjeldusi (kohvikud, toidud, kartulivõtud, eesti-vene poiste kaklused), aga erilised ja põnevad on siin raamatus arutlused. Mari Saat on vaheda mõistusega inimene, doktorikraadiga, õppinud tööstuse planeerimist, ja see, kuidas tema arutleb defitsiidi või kvaliteedi üle, näitab tõesti lugemust ja kultuurikihti. Võtame või sõna "kvaliteet" tähenduse ja ajaloo ja tähenduse muutumise ajaloos. Olemas on absoluutne kvaliteet (näiteks Stradivariuse viiul, aga ka Kalašnikovi automaat) ja on piiritletud kvaliteet (optimaalseks timmitud toodang, mis peab vastu pidama kokkulepitud aja, nii on tehtud nõuka-aja teise poole värvitelekad, külmkapid ja paneelmajad).
On palju ajalookillukesi, mida ma varem ei teadnud. Näiteks polnud mulle silma jäänud info, et põgusa Beria-perioodi vältel kaotati Eestis ära piiritsoonid ja lasti kõiki soovijaid saartele. Mida Beria tegelikult Baltikumiga plaanis, kas ta tõesti plaanis meid Läänele anda, nagu rahvas rääkis?... Aga Beria lasti kiirelt maha ja küsimuseks see jäigi. Ma ei teadnud, et juudid käisid üle liidu palju sünagoogides 1951-1952, sest oli suur juudi arstide vastane kohtuprotsess... pärast ohtrat palvetamist suri Stalin ära. Aga mis toimus Käbini-aegsetel ENSV laulupidudel: väljaku nõlvadel lauldi öösiti keelatud laule. Kas oleks taasisesesisvumise öölaulupeod tulnud ilma selle eelmänguta? Polnud mul ka aimu, kui olulised olid rahvakogunemisteks muutunud matused, kus eestlased said end eestlastena tunda (näiteks Lutsu matus Tartus). Või salajased prominendid, salajaste laulude autorid. Või raamatute põletamised, kaante ärarebimised, et ennetada olukorda. „kui läbi otsima tullakse“... Mari isa töötas Teaduste Instituudi ajaloo-osakonnas ja tal justkui võis olla ajalooraamatuid, aga kindel see polnud.
Jah, see Mari isa. Temagi ümber käib jutt mõnda aega nagu ümber palava pudru.
Lugesin just samal ajal üle Mari Saadi eakaaslase Viivi Luige raamatut „Ajaloo ilu“, tekkis huvitav kooskõla. 1968. aasta on muidugi mõlemal sees. Ja seesama ahistav hall maailm, aga Mari Saadi kaante vahel on see maailm siiski kuidagi turvalisem.
Mari isa teenis esimese ilmasõja ajal Saksa sõjaväes, siis aga sattus noore mehena igavas väikelinnas kommunistide kampa ja sai 1924. aastal eluaegse vanglakaristuse... Teise ilmasõja alguses õnnestus mehel enne sakslaste tulekut väga haigena Siberi-rongile saada, ellu jääda, ja edasi töötas ta ajaloolasena. Tundub tütre poolt kirjeldatuna üks tark, vaikne ja eriline mees. Aga tagasi turvalisuse juurde: mees, kes saab vahel koju banaani tuua ja kellel on kodus lubatud hoida Eestiaegseid teoseid.
Minu jaoks on see raamat näide sellest, et Eesti on postkommunistlikust ühiskonnast väljas. Me oleme Põhjamaa. Me tolereerime mõtteid, kus autor arutleb kommunismi üle puhta teooriana. Just seda Mari Saat teeb. „Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“ on ju jõukates Skandinaavia maades enamvähem täide läinud.
Miks 1940ndate Siberi külanaine tahtis tagasi Lenini-aega, aga mitte tsaari-aega? Ausad ja selged arutlused ja ei mingeid vabandusi nõukogude riigi kuritegudele. Aga... KAWE keldris hakkasime müüma pizzat ja Pagari tänava KGB majja tegime luksuskorterid. „Ajaloo mäletamises oleme juutide vastased... me ei nõua isegi iseendalt, et me oma ajalugu mäletaks...“ Ta on tõsine, aga samas kuidagi leebe. „On see halb või on see hea?“ küsib ta selle mõtteahela lõpuks. Tõesti, kes ei mäleta, see ei saa ka kibestuda. Teisal meenutab ta seda, kuidas on läinud eesti keelel teaduskeelena... kuidas inglise keel tegi elegantselt ja kiirelt ära selle, mida vene keel punnitas aastakümneid. Kas vabaduseta olemine kaitses meie keelt ja kultuuri?
Huvitavalt arutleb ta ka tarbimisühiskonna teemade üle, tuues välja, et 3D printimise abiga on võimalik tegelikult lõpetada mõttetu massitootmise. Lihtsalt süsteemile see ei sobiks, sest süsteem toimib kapitalistliku turumajanduse loogikaga. Me võiks elada palju kokkuhoidlikmalt, kõik tehnoloogilised võimalused selleks on olemas, aga me ei saa, inertsist jätkame tootjate ja tarbijatena. Värsked ja ootamatud mõtted! Juba jõuab ta robotiteni ja toob välja probleemi: kui robotid teevad tööd, kes siis makse maksma hakkab? Vaja oleks uutmoodi maksusüsteemi: maksustada tuleks ka masinaid... Pea hakkab vahepeal ringi käima, loed nagu ulmet. Seoseid on igal pool. Kuidas hullulehmatõbi algas, sest rikuti loomade „õigust teada“ (neile toideti neist endast tehtud kondijahu) või kuidas me jäima ida ja lääne kempsukultuuride rindejoonele (need, kes ei osanud istuda, ja need, kes ei osanud kükitada...) Või miks pole ajalehetootjad taibanud välja tuua ajalehtede teisest funktsiooni, vetsupaberiks ja süütematerjaliks olemist? Suur osa ta mõtetest on globaalsed, läbi käivad Hiina, USA, Venemaa.
Ja veel üks moodne teema: Mari tahtis lapsest saati kanda pükse ja saada laevakapteniks. Lapsena tabas teda sageli keset ärkvel olemist „unes olemise tunne“. Ja ta küsib: kas soomuutmisoppe tehakse tänapäeva sellesama identiteedifaasi tõttu: noored ei suuda leppida oma surutusega siia füüsilisse maailma. Aga tegelikult on sellega siiski nii, et harjud ära ja võib isegi hakata meeldima.
Ta on eriline autor, mulle on ta proosaraamatud kõik meeldinud, aga siin avab ta oma tausta ja palet otsesemalt. Tõsi, mitte nii, et avad raamatu ja saad kõik prauhti teada ja oled põnevasse süžeesse kistud. Põnevaks läheb minu meelest küll, aga algab see lugu pigem hiilimisi, nagu kass ümber palava pudru ringe tehes. Mälu, see on nagu kaev, nagu unenägu. (Mulle meenub seepeale, et kui ma kümme aastat tagasi esimest korda seda raamatut lugesin, lebasin ma maakodus ja vaatasin õues kasvava pika heina peale ja meenutasin oma lapsepõlve korduvunenägu kaevust, mis oli kusagil heinas tähistamata, ja sinna võis kogemata sisse astuda... Ja meenus, et selle kaevu-unenäo tunne on mul ka „Kuristik rukkis“ ja „Norra mets“ raamatutega seotud. Mälu on imeline asi ja on huvitav märgata, kuidas korduvlugemine mälus vastu kajab...) Kohe raamatu alguses puudutab ta ka valemälu teemat: kuidas saab tal olla meeles saanisõit lapsepõlve Tallinnast, 1950ndatest... ei saa justkui olla, aga on. (Andrei Hvostov on kirjeldanud seda, kuidas ta lapsena Tartus Riia mäel trammi nägi... Arvatavasti on meil kõigil imelikke mälestusi.)
Edasi tuleb palju tihedat teksti. On olukirjeldusi (kohvikud, toidud, kartulivõtud, eesti-vene poiste kaklused), aga erilised ja põnevad on siin raamatus arutlused. Mari Saat on vaheda mõistusega inimene, doktorikraadiga, õppinud tööstuse planeerimist, ja see, kuidas tema arutleb defitsiidi või kvaliteedi üle, näitab tõesti lugemust ja kultuurikihti. Võtame või sõna "kvaliteet" tähenduse ja ajaloo ja tähenduse muutumise ajaloos. Olemas on absoluutne kvaliteet (näiteks Stradivariuse viiul, aga ka Kalašnikovi automaat) ja on piiritletud kvaliteet (optimaalseks timmitud toodang, mis peab vastu pidama kokkulepitud aja, nii on tehtud nõuka-aja teise poole värvitelekad, külmkapid ja paneelmajad).
On palju ajalookillukesi, mida ma varem ei teadnud. Näiteks polnud mulle silma jäänud info, et põgusa Beria-perioodi vältel kaotati Eestis ära piiritsoonid ja lasti kõiki soovijaid saartele. Mida Beria tegelikult Baltikumiga plaanis, kas ta tõesti plaanis meid Läänele anda, nagu rahvas rääkis?... Aga Beria lasti kiirelt maha ja küsimuseks see jäigi. Ma ei teadnud, et juudid käisid üle liidu palju sünagoogides 1951-1952, sest oli suur juudi arstide vastane kohtuprotsess... pärast ohtrat palvetamist suri Stalin ära. Aga mis toimus Käbini-aegsetel ENSV laulupidudel: väljaku nõlvadel lauldi öösiti keelatud laule. Kas oleks taasisesesisvumise öölaulupeod tulnud ilma selle eelmänguta? Polnud mul ka aimu, kui olulised olid rahvakogunemisteks muutunud matused, kus eestlased said end eestlastena tunda (näiteks Lutsu matus Tartus). Või salajased prominendid, salajaste laulude autorid. Või raamatute põletamised, kaante ärarebimised, et ennetada olukorda. „kui läbi otsima tullakse“... Mari isa töötas Teaduste Instituudi ajaloo-osakonnas ja tal justkui võis olla ajalooraamatuid, aga kindel see polnud.
Jah, see Mari isa. Temagi ümber käib jutt mõnda aega nagu ümber palava pudru.
Lugesin just samal ajal üle Mari Saadi eakaaslase Viivi Luige raamatut „Ajaloo ilu“, tekkis huvitav kooskõla. 1968. aasta on muidugi mõlemal sees. Ja seesama ahistav hall maailm, aga Mari Saadi kaante vahel on see maailm siiski kuidagi turvalisem.
Mari isa teenis esimese ilmasõja ajal Saksa sõjaväes, siis aga sattus noore mehena igavas väikelinnas kommunistide kampa ja sai 1924. aastal eluaegse vanglakaristuse... Teise ilmasõja alguses õnnestus mehel enne sakslaste tulekut väga haigena Siberi-rongile saada, ellu jääda, ja edasi töötas ta ajaloolasena. Tundub tütre poolt kirjeldatuna üks tark, vaikne ja eriline mees. Aga tagasi turvalisuse juurde: mees, kes saab vahel koju banaani tuua ja kellel on kodus lubatud hoida Eestiaegseid teoseid.
Minu jaoks on see raamat näide sellest, et Eesti on postkommunistlikust ühiskonnast väljas. Me oleme Põhjamaa. Me tolereerime mõtteid, kus autor arutleb kommunismi üle puhta teooriana. Just seda Mari Saat teeb. „Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“ on ju jõukates Skandinaavia maades enamvähem täide läinud.
Miks 1940ndate Siberi külanaine tahtis tagasi Lenini-aega, aga mitte tsaari-aega? Ausad ja selged arutlused ja ei mingeid vabandusi nõukogude riigi kuritegudele. Aga... KAWE keldris hakkasime müüma pizzat ja Pagari tänava KGB majja tegime luksuskorterid. „Ajaloo mäletamises oleme juutide vastased... me ei nõua isegi iseendalt, et me oma ajalugu mäletaks...“ Ta on tõsine, aga samas kuidagi leebe. „On see halb või on see hea?“ küsib ta selle mõtteahela lõpuks. Tõesti, kes ei mäleta, see ei saa ka kibestuda. Teisal meenutab ta seda, kuidas on läinud eesti keelel teaduskeelena... kuidas inglise keel tegi elegantselt ja kiirelt ära selle, mida vene keel punnitas aastakümneid. Kas vabaduseta olemine kaitses meie keelt ja kultuuri?
Huvitavalt arutleb ta ka tarbimisühiskonna teemade üle, tuues välja, et 3D printimise abiga on võimalik tegelikult lõpetada mõttetu massitootmise. Lihtsalt süsteemile see ei sobiks, sest süsteem toimib kapitalistliku turumajanduse loogikaga. Me võiks elada palju kokkuhoidlikmalt, kõik tehnoloogilised võimalused selleks on olemas, aga me ei saa, inertsist jätkame tootjate ja tarbijatena. Värsked ja ootamatud mõtted! Juba jõuab ta robotiteni ja toob välja probleemi: kui robotid teevad tööd, kes siis makse maksma hakkab? Vaja oleks uutmoodi maksusüsteemi: maksustada tuleks ka masinaid... Pea hakkab vahepeal ringi käima, loed nagu ulmet. Seoseid on igal pool. Kuidas hullulehmatõbi algas, sest rikuti loomade „õigust teada“ (neile toideti neist endast tehtud kondijahu) või kuidas me jäima ida ja lääne kempsukultuuride rindejoonele (need, kes ei osanud istuda, ja need, kes ei osanud kükitada...) Või miks pole ajalehetootjad taibanud välja tuua ajalehtede teisest funktsiooni, vetsupaberiks ja süütematerjaliks olemist? Suur osa ta mõtetest on globaalsed, läbi käivad Hiina, USA, Venemaa.
Ja veel üks moodne teema: Mari tahtis lapsest saati kanda pükse ja saada laevakapteniks. Lapsena tabas teda sageli keset ärkvel olemist „unes olemise tunne“. Ja ta küsib: kas soomuutmisoppe tehakse tänapäeva sellesama identiteedifaasi tõttu: noored ei suuda leppida oma surutusega siia füüsilisse maailma. Aga tegelikult on sellega siiski nii, et harjud ära ja võib isegi hakata meeldima.
March 19, 2017
Kuidagi lõputu on see staliniaegsete mälestuste kirjeldamine viimasel ajal... Eriti tüütu kui sellised mälestused on kirja pandud "nii nagu nad on". Üks ja sama, tüütuks kuidagi läheb. Saadi puhul veel see lisanüanss, et ta kirjutab nii nagu eeldaks, et tema lugeja ei tea mitte midagi sellest ajastust ega nondest reeglitest, nähtustest ja õudustest. Selline "teeme kõik puust ja punaseks" stiil ja samas õhkamine demokraatliku kommunismi poole. Mõned üksikud helged kohad olid, mis olid huvitavad lugeda ja natukene kaalu raamatule andsid.
Kõiki neid repressioone ning üleelamisi loomulikult peab mäletama, see on osa meie ajalootragöödiast aga kuidagi see viis, kuidas neid esitada, võib olla nii seinast seina. Nt lätlanna "Viienäpu" oli täpselt sama ajastu, samamoodi mälestused aga see viis, kui muhedalt autor läbi lapsesilmade vilksamisi nagu annaks aimu, mis toimus ja mida inimesed läbi elasid, oli kuidagi nii mõjus ja hea!
Ilmselt on mul mõneks ajaks elulooraamatutest küllastus :)
Kõiki neid repressioone ning üleelamisi loomulikult peab mäletama, see on osa meie ajalootragöödiast aga kuidagi see viis, kuidas neid esitada, võib olla nii seinast seina. Nt lätlanna "Viienäpu" oli täpselt sama ajastu, samamoodi mälestused aga see viis, kui muhedalt autor läbi lapsesilmade vilksamisi nagu annaks aimu, mis toimus ja mida inimesed läbi elasid, oli kuidagi nii mõjus ja hea!
Ilmselt on mul mõneks ajaks elulooraamatutest küllastus :)
Displaying 1 - 3 of 3 reviews