“See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta” on lennukas lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, mis heidab humoorikaid varjundeid seesugustele lõppnaljakatele tegelastele nagu sugulased, naabrid, vennad, sõbrad ja inglid. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.
"Kuradi idioot, ma arvasin kogu aeg, et maailmalõpp tähendab globaalset traagikat, mingit kõikehaaravat muret, mis inimesi ühiselt tabab, aga see pole nii, isa. See lõpuvärk. On isiklik. Tabab iga päev kedagi ja lülitab ta maailmast välja. Meil pole ju mõtet rääkida ühest suurest maailmast, kui me kõik tajume seda erinevalt. Niisiis pole mõtet ka globaalsest maailmalõpust rääkida, kui me kõik lõppeme erinevalt,“ kuulutas Suraj isale, kes nuuskas nina tühjaks ja leidis tati seest oma kadunud nokamütsi.
Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.
Mida asja!? Kohati mul vist küll kadus järg käest (aga ma tegin muidugi ka pöörase tempoga lugemist enne äralendu, võis minu viga olla), aga mõni mõis. Igatahes fantaasia lendab. Hästi haaravalt kirjutab. On teravmeelne ja vaimukas (pidevalt bürokraatia masinavärgis ekseldes kõnetas mind otse loomulikult see kassi välja laskmise lugu, selle tahaks küll nii mõnelegi ametnikule sisse sööta).
Ja no muidugi doktori mõtetehoidja madam Veronique. Mu täielik lemmik. Kuigi jah, ilmselt on mul endal ka üks selline siin peas möllamas. Siiski-siiski, ma tahaks ise see Veronique olla 🙂
Meeldis väga, aga kordan end - personaalselt soovitada ei oska.